Elu tee (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga. Teed kasutati 12. septembrist 1941 kuni 1943. aasta märtsini, mil Leningrad oli suures osas Saksa vägede piiramisrõngas.

Elu tee detsembris 1941

Saksa poole eesmärk oli blokeerida Leningradi varustamine ning oodata nälgivate linlaste alistumist, keda sõja puhkemisel oli linnas üle 3 miljoni. Sissepiiratud olid ühenduses Nõukogude tagalaga üksnes Laadoga järve kaudu. Elu tee kaudu evakueeriti pool miljonit inimest ning varustasti linna toiduainete ja laskemoonaga. Suvel kasutati transpordiks veeteed, talvel läks üle järve autotee, mille ametlik nimetus oli 'sõjamaantee nr 101' (Военно-автомобильная дорога № 101).

Toidu laadimine pargasele, veoks Leningradi mööda Elu teed, 1. september 1942

"Autod sõitsid väikse kiirusega ja tuledeta," kirjeldab Eino Puhilas oma mälestusteraamatus. "Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujatega üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Varsti kolonn peatati, meile anti korraldus autodest lahkuda ja minna trassist eemale. Küüditatud (?) liikusid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati jääle sillad".

Sõja ajal kukkus 30 km pikkusel jääteel järve iga neljas raskeveok, kokku uppus üle 1000 auto. Järve kohal tulistati alla mitusada[viide?] Saksa lennukit. Laadoga veeteel sõitsid sõjalaevad ja veeti praame. 1942. aasta suvel paigutati järve põhja kütusetoru ja elektrikaabel Leningradi varustamiseks Volhovi hüdroelektrijaamast.

Ossinovetsi majaka juures paikneb tänapäeval Elu Tee Muuseum.

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda