Vikipeedia

Elmar Lohk

Eesti arhitekt

Elmar Lohk (15. juuni 1901 Vladivostok – 11. veebruar 1963 Göteborg) oli eesti arhitekt.

Elmar Lohk

Tema projekteeritud hoonetest on tuntumad Tallinnas EEKS-maja ja hotell Palace Vabaduse väljakul, Tõnismäe polikliinik, Kadrioru staadioni tribüün ning Tartus Kaitseliidu hoone. Tema loomingut iseloomustab erinevaid stiilielemente ühendav esinduslikkusetaotlus, kuid ka lähtumine kohast, ajast ja tellijast. Lohku võib nimetada kontekstuaalseks eklektikuks, kes tabas üllatavalt hästi koha omapära.[1]

Elukäik muuda

Elmar Lohk sündis arsti ja hilisema diplomaadi Hans Lohu pojana Vladivostokis. Hariduse sai ta 1909–1918 Vladivostoki Kommertskoolis ning töötas seejärel eksport-importfirma ametnikuna Šanghais[1] (teise allika kohaselt käis Elmar Lohk koolis Shanghais, lõpetas 1921 Tallinnas gümnaasiumi, seejärel õppis Darmstadti ülikoolis arhitektuuri[2]). Lohk õppis arhitektiks Darmstadti Tehnikaülikoolis 1921–1925 ning alates 1928. aastast oli Tallinna linnaehituse arhitekt.[1]

Aastail 1938–1940 oli Elmar Lohk Insenerikoja arhitektuurikoja esimees ning tegev ka Eesti Arhitektide Ühingu juhatuses [3].

1934. aastal asutas oma büroo. 1933. aastal abiellus Elmar Lohk Ilse Kopermanniga. Sündisid poeg Jaak ja tütar Epp-Marike. Rahulik elu katkes 1940. aasta suvesündmustega. Lohu abikaasa Ilse ja tema vanemad Hans ja Johanna küüditati Siberisse.

Elmar Lohk siirdus 1943. aastal Soome, kus töötas mõnda aega Alvar Aalto büroos. 1944. aastal suundus Rootsi ja leidis tööd Gustav Birch-Lindgreni büroos. 1945. aastal osales ta Göteborgi Sahlgrenska haigla arhitektuurikonkursis, mille ka võitis. 1959. aastal valminud haiglahoone projekteerimises osales ka Herbert Johanson. 1960. asutas Elmar Lohk koos Lars Ekedorffiga oma büroo Göteborgis. 1963. aastal Elmar Lohk suri. Elmar Lohu elutööd jätkab Rootsis poeg Jaak Lohk.

Loominguline tegevus muuda

Varasem looming muuda

Elmar Lohk oli alates 1928. aastast Tallinna linnaehituse arhitekt. Olulisemaks projektiks võib sellel perioodil nimetada 1932. aastal valminud Tallinna linnaehituse plaani, millega lahendati detailselt (mõõdus 1: 2000) kogu linna tänavate ja väljakute reguleerimis- ja ehitusjooned ning suunati ka city väljaehitamist. Lohk koostas ka Tallinna administratiivpiirkonna ehitus- ja tööstusrajoonide plaani ning üksikute rajoonide (Pelgulinna, Kopli, Kose Varsaallika, Narva ja Tartu mnt jm) Lohu projekti järgi ehitati 1930. aastal bensiinijaam Tatari tänava ja Vabaduse puiestee tenniseväljakutele.[1]

Elmar Lohk osales arhitektuurivõistlustel, algul koostöös vanemate kolleegidega. Edu saavutati 1928 Tallinna Vabaduse väljaku planeerimiskonkursil (2. koht koos E. J. Kuusiku ja F. de Vriesiga), Tartu Eesti Hüpoteegipanga konkursil 1929 (1. koht koos E. J. Kuusikuga), Vabadussõja mälestuspargi konkursil Tallinna Harjumäele 1931 (2. preemia koos E. J. Kuusikuga), Kaunase Ohvitseride Kasiino võistlusel 1931 (1. koht koos H. Johansoniga) jm. Loominguline küpsus on märgatav 1930. aastate algusest, mis viiski oma büroo asutamiseni 1934. aastal.[1]

Funktsionalism ja esindustraditsionalism muuda

Elmar Lohu loomingus prevaleeris 1930. aastate I poolel mõõdukas funktsionalism, mis on läbi põimunud traditsiooniliste võtetega. Sellist lähenemist iseloomustab klaasist ümarärkli ja ažuurse torniga Pühavaimu koguduse kabel Rahumäe kalmistul (1932) ja ridamaja Maasika 4/6 (1932). Üheks puhtamaks ja parimaks funktsionalismi näiteks on T. Ranki eramu Lahe 6 (1935) Tallinnas. Lohk projekteeris ka üürimajad Raua 12 (1938), Raua 14 (1936), Koidula 22 (1937), Kreutzwaldi 15 (1939) jt. Neid iseloomustavad täpse silmamõõduga paika pandud meeldivad proportsioonid ja tundlikud detaililahendused.[1]

1936–1937 korraldatud uue raekoja konkursil saavutas Elmar Lohu ja A. Küttneri töö esimese koha. Konkursitöö lähtus ameerikalikust art déco'st ja üritas tuua Tallinna panoraami Empire State Buildingu tornjat mahtu. Võidutöid nimetati "kastehitisteks"[4], kavandatud hoone torn meenutas ka Peterburi admiraliteeti, milline assotsiatsioon Eestimaa raekoja hoone puhul oli ebasoovitav.[5]

1930. aastate keskpaiku hakati ajakirjanduses Eesti funktsionalistlikele ehitistele ette heitma vähest esinduslikkust ja impersonaalsust.[1] Propageeriti kohalike looduslike materjalide – dolomiidi ja Vasalemma marmori – kasutamist fassaadikattena, fassaadide kaunistamist ning peasissepääsu esiletõstmist. Elmar Lohk leidis lahenduse nimetatud püüetele Vabaduse väljaku linnaehituslike dominantidena lahendatud esindushoonetes[6] EEKS-majas, Tallinna Majaomanike Pangas (valmis 1936) ning hotellis Palace valmis 1937) EEKS-maja juures lähtus Lohk tegelikult möödunud sajandi lõpul Chicago koolkonna poolt väljatöötatud pilvelõhkuja-büroohoone tüübist[1] Hoone fassaadil kohtab otseseid võtteid Soome 1920. aastate uusklassitsismist.[4] Esimeste korruste fassaad on kaunistatud tumeda poleeritud kiviga, teised korrused heleda dolomiidiga ning aknavahed geomeetrilise ornamendiga vaskplaatidega.[1] Hotell Palace'i kunstgraniitkrohviga kaetud fassaadis vihjavad rahvuslikkusetaotlusele lillornamentkapiteelidega pilastrid.[1] Esindustraditsionalismi esindavad Lohu loomingus ka Tallinna Haigekassa Tõnismäel (valmis 1939), mille sokliosa on tahutud paekivist, fassaad aga kaetud kunstgraniitkrohviga ja portaale kaunistavad skulptuurid, ning Kopli uus rahvamaja. Elmar Lohk sünteesis funktsionalismi esindustraditsionalismiga kasutades monumentaalplastikat ka Tallinna Raadiohoone projektis (projekt 1938) ning mitmes teostamata jäänud projektis. Kaunistamistaotlustes võiks paralleele tõmmata tolleaegse Eesti ja Itaalia fašistliku arhitektuuriga, mis paistis silma erilise kunstilembesusega.[7] Uusklassitsismi esindab Elmar Lohu loomingus näiteks Tartu Kaitseliidu hoone (1938, koos Alar Kotliga).[7]

Tuntud ehitisi Tallinnas muuda

Tennisisti ja sporditegelasena muuda

Tennisetreeninguid alustas 1920. aastatel, aastatel 1923–1927 oli Kalevis tema treener Eduard Hiiop. Tuli 4 korda (1923, 1927, 1929, 1932) meespaarismängus ja 3 korda (1924, 1936, 1938) segapaarismängus Eesti meistriks.

Oli aastatel 1926–1930 Kalevi Lawn-Tenniseklubi juhatuse liige. Kaarli puiestee esimene tennisepaviljon oli ehitatud tema projekti järgi. Tenniseliidu soovitusel nõustas ka teistes linnades tenniseväljakute ehitust.

Eesti funktsionalismi üks tähtteoseid on ka tema projekteeritud Kadrioru staadioni tribüün (1937, koos insener August Komendandiga). Ta käis ise 1938. aastal tutvumas Euroopa uusimate spordirajatistega ning koostas Tallinna Kehakultuurihoone eelprojekti, mille alusel töötati välja ruumiprogramm nimetatud hoone konkursi korraldamiseks.[7]

Pildid muuda

  •  
    EEKS-maja, arhitekt Elmar Lohk
  •  
    Elamu Näituse 23, arhitekt Elmar Lohk
  •  
    Hotell Palace, arhitekt Elmar Lohk
  •  
    Pühavaimu koguduse kabel, arhitekt Elmar Lohk
  •  
    Kadrioru staadion, arhitekt Elmar Lohk

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Liivi Künnapu (1992 6. väljaanne). Ehituskunst "Arhitekt Elmar Lohk". Tallinn: Eesti Arhitektide Liit. Lk 7. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  2. ↑ "Elmar Lohk". Eesti spordi biograafiline leksikon. 31.12.2010.
  3. ↑ Karin Hallas-Murula. Arhitekt Elmar Lohk 100
  4. ↑ 4,0 4,1 Mart Kalm (2002). Eesti 20.saj arhitektuur. Tallinn.
  5. ↑ Karin Hallas-Murula. "Tallinna uued raekojad". 05.10.2009.
  6. ↑ Karin Hallas-Murula (2001). "Arhitekt Elmar Lohk 100".
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Liivi Künnapu (1991). Arhitekt Elmar Lohk. Arhitektuurimuuseum. Lk plakat.

Kirjandus muuda

  • Julius Genss. Eesti kunsti materjale. 1. osa, 1. [kd], biograafilisi ja bibliograafilisi materjale : autorid, kunstnikud, arhitektid ja tarbekunstnikud : A - L. Tallinn 1947

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elmar_Lohk&oldid=6331134"