Elektrokardiograafia
Elektrokardiograafia on südamelihase talitluse korral keha pinnal avalduvate pingekõikumiste graafiline registreerimine. Registreerimise tulemusena saadud elektrokardiogrammi (EKG) kujule avaldavad mõju rindkere seina paksus, naha elektriline takistus, südame asend.
EKG registreerimine muuda
Kõige sagedamini kasutatakse 12-lülituselist elektrokardiograafiat, millel eritatakse järgmisi lülitusi:
- Einthoveni standardlülitused (I, II, III) – I lülitusel on positiivne elektrood vasakul käel ja negatiivne elektrood paremal käel. Ta mõõdab elektrilist potentsiaali kahe käe vahel. II lülitus koosneb vasakul jalal asuvast positiivsest elektroodist ja paremal käel asuvast negatiivsest elektroodist. III lülitusel on positiivne elektrood vasakul jalal ja negatiivne elektrood vasakul käel. Need bipolaarsed lülitused moodustavad Einthoveni kolmnurga.
- Goldbergi e unipolaarsed jäsemelülitused (aVR, aVL, aVF) – neis lülitustes on positiivsed elektroodid asetatud vasakule käele (aVL), paremale käele (aVR) ja vasakule jalale (aVF). Praktikas kasutatakse nende puhul samu elektroode, mis I, II ja III lülituse puhul.
- Wilsoni e unipolaarsed rinnalülitused – Wilsoni lülitused on V1-6 ja nad asetatakse kindlatele kohtadele üle rindkere. Nad aitavad elektrilisi nähtusi südames paremini määrata.