Elekterpüük on veeloomade püük elektrivälja abil. Eestis on loata elekterpüük seadusvastane.[1] Selle eest saab teha 2003. aasta andmetel kuni 18 000 Eesti krooni trahvi.[2]

Elekterpüük paadist

Elekterpüügiks on vaja kaht elektroodi, mille kaudu lastakse vette elektrivool. Vool tekitab anoodi ja katoodi vahele kõrge pingega potentsiaali. Kui veeloom jõuab piisavalt suure potentsiaaligradiendini, hakkab elekter tema käitumist mõjutama. Tavaliselt kasutatakse alalisvoolu, mis tekitab veeloomadel galvanotaksist. See väljendub tahtmatute lihasekrampidena, mis paneb kalad ujuma anoodi suunas.

Kui elekterpüük toimub veesõidukist, siis on see sõiduk ise katoodiks ja anood(id) paigaldatakse vööri.

Sõltuvalt elektrivälja võimsusest ja püütava veelooma omadustest põhineb elekterpüük kas hirmutamisel, ligimeelitamisel või uimastamisel. Selleks eristatakse püsivaid (näiteks elekterpiiraja ja elekterlõks) ja kantavaid (elektertraal ja elekternoot) püügivahendeid. Töönduslikult kasutatakse kõige rohkem elektertraale, eriti vähilaadsete püügil Kanadas ja USA-s.

Elekterpüügi tõhusus oleneb paljudest asjaoludest, mille seas on nii bioloogilisi, tehnilisi, logistilisi kui keskkonnakaitsealaseid. Sõltuvalt sellest, mis liiki ja kui suurt saaki tahetakse püüda, kasutatakse eri meetodeid. Näiteks mõjutab saaki suuresti see, kui pideva alalisvoolu asemel kasutatakse pulseerivat alalisvoolu. Loomuse koostis ja suurus sõltub aga pulseeriva alalisvoolu impulsside kestusest ja suurusest.

Eestis kasutati elekterpüüki 1960. ja 1970. aastail rannikumeres angerjate püüdmiseks. Tänapäeval kasutatakse seda peamiselt teadusotstarbel.

Elektri väljalülitamisel või elektroodide veest väljavõtmisel taastub veeloomade elutegevus tavaliselt paari minutiga.

Kes kohtab röövpüüdjaid, peab helistama telefonil 1313 ja teatama röövpüüdjate täpse asukoha.[2]

Viited muuda