Eino Kõiv
Eesti näitleja
Eino Kõiv (28. veebruar 1926 Sadala vald – 13. november 2016[1]) oli eesti rahvamuusik, dekoraator ja näitleja.
Ta lõpetas 1943. aastal Tartu Tööstuskooli 9. klassi, teenis aastatel 1944–1950 Nõukogude armees. Aastatel 1951–1970 töötas maalrina, aastatel 1970–1978 Vanemuise teatris butafoor-dekoraator, aastatel 1978–1985 tuletõrjeülemana ja aastatel 1985–2004 tuletõrjevalvurina.
Kõiv on mänginud Vanemuise lavastustes ning alates 1960. aastast ka Eduard Vilde nimelises Tartu Rahvateatris. Peale selle on ta tegutsenud aastatel 1990–2005 laulumehe ja lõõtspillimängijana (1996 ilmus Eino Kõivu helikassett "Pihtimus: laulud lõõtspilli saatel").[2]
Teatrirolle muuda
- Punane Surkkala (Bertolt Brechti "Härra Punttila ja tema sulane Matti", 1981)
- Talumees (Madis Kõivu ja Vaino Vahingu "Faehlmann", 1982)
- Künka-Kaarel (Olev Antoni "Tuulemurd", 1983)
- Kõivu-Kaarel (Andres Lille "Jaan Vaarandi 99 päeva", 1984)
- Lible (Oskar Lutsu ja Raivo Adlase "Suvi", 1984)
Viited muuda
- ↑ Surmakuulutus Postimehes, 16. november 2016
- ↑ Kirje e-kataloogis Ester
Välislingid muuda
- Juhani Püttsepp. Eino Kõiv peidab oma igatsused lõõtsalugudesse. Tartu Postimees, 28. oktoober 1999
- Harry Ahland. Saja hobiga mees. Videvik, 2001