Eesti rahvaluule
Eesti rahvaluule (ka: eesti folkloor) on eesti rahva vaimne pärimus, milles on sünkreetiliselt ühendatud uskumused, teadmised, kogemused, tavad ja esteetika.
Eesti keeles kasutatakse vahel sünonüümsetena ja vahel eri tähenduses mõisteid "rahvaluule" ja "folkloor". Esimene neist tähistab eeskätt rahva pärimuslikku suulist loomingut, teine võib tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sealhulgas rahvausundit, tavandeid, muusikat ja muud.
Traditsioonilises käsitluses mõistetakse rahvaluule all eeskätt talupojaühiskonnas levinud pärimust (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused, vanad rahvalaulud, mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud). Tänapäevane käsitlus loeb rahvaluule hulka ka tänapäeval levivad anekdoodid, keerdküsimused, linnalegendid jms.
Eesti rahvaluule uurimine muuda
Vanimad kirjalikud allikad, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad (Saxo Grammaticuse "Taanlaste vägiteod", Läti Henriku "Liivimaa kroonika", Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika jt), alates 17. sajandist ka kohtu- ja muud ülekuulamisprotokollid, pastorite märkmed ja aruanded, reisikirjad (nt Adam Oleariuse "Uus Pärsia reisikiri"), sõnaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ülestähendused näiteks pärinevad 1660. aastatest.
Seoses romantismi ja rahvusliku ärkamisega elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu 19. sajandil. Esimesed selles vallas olid baltisaksa estofiilid. Johann Heinrich Rosenplänter andis välja eesti keele uurimise teemalist ajakirja ja kutsus üles koguma rahvapärimust. Arnold Friedrich Johann Knüpffer kogus ja andis välja Kadrina rahvalaule ja jutte. Alexander Heinrich Neus kogus ja avaldas regilaule. Friedrich Robert Faehlmann pani oma kunstmüütidega aluse eesti pseudomütoloogiale ning kogus Kalevipoja-muistendeid rahvuseepose tarbeks. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi töös võib näha eestikeelse folkloristika algeid.
1888. aastal avaldas Jakob Hurt üleskutse "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", kutsudes kõiki kirja panema rahvamälestusi ehk vanavara, sisuliselt rahvaluule tähenduses. Hurdale tegi kaastööd ligi 1400 korrespondenti, kujunesid kogumise, säilitamise ja avaldamise põhimõtted. Hurda algatusel koostati esimesed eesti rahvaluule teaduslikud väljaanded, alguse sai hiigelsari "Monumenta Estoniae Antiquae".
Matthias Johann Eisen võttis kasutusele termini "rahvaluule". Ka tema tegeles rahvaluule kogumisega ning avaldas lisaks arvukalt kogutud materjali rahvaväljaandeid. Eisen kogus mh rahvausundilist materjali. Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse raames kogusid rahvajutte Juhan Kunder, Jakob Kõrv, Jaan Jõgever.
19.–20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana välja kujunema, eristudes etnograafiast ja arheoloogiast. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks võrdlev-ajalooline meetod, tugev oli Soome koolkonna mõju, mis kestis läbi 20. sajandi.
1919. aastal asutati Tartu ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, mida asus juhtima professor Walter Anderson. Ta keskendus folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. Aastail 1919–1934 oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema varasemale tööle, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele. 1927. aastal asutati Oskar Looritsa algatusel ja juhtimisel Eesti Rahvaluule Arhiiv. Selle nurgakiviks sai Jakob Hurda kaastööliste abiga loodud 162-köiteline vanavarakogu, mille Loorits tõi ära Helsingist Soome Kirjanduse Seltsist. Eri arhiivide juures asuvaid rahvaluulekogusid (Eesti Kirjameeste Seltsi kogu, EÜS-i kogu jpt) hakati koondama ERA ruumesse. 1930. aastail algatati mitu rahvaluule kogumise võistlust alates 1935. aastast määras riigivanem iga aasta iseseisvuspühaks parimaile rahvaluulekogujaile rahalised preemiad. Aastatel 1936–1938 toimus rahvaviiside ja -juttude heliplaadistamine. 1930. aastatel olid eesti rahvaluuleteaduses esindatud filoloogiline (August Annist) ja etnoloogiline suund (Oskar Loorits, Richard Viidalepp, Herbert Tampere).
1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. Rahvaluule õppejõuks (alates 1974 professor) sai Eduard Laugaste, kes õpetas rahvaluule teooria, ajaloo ja liikide põhikursusi. Hiljem lisandusid Udo Kolk, kelle uurimisalaks oli regilaul ja rahvamuusika, ning Paul Hagu, kelle tööd keskendusid setu folkloorile. Uurimismeetodis jäi valdavaks võrdlev-ajalooline meetod; mujal maailmas toimunud paradigmade mitmekesistumine Nõukogude perioodil Eestisse praktiliselt ei jõudnud.
1980.–1990. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile; uuritud on kaasaja folkloori.
Arvo Krikmann on uurinud rahvaluule lühivorme, Ingrid Rüütel eesti rahvamuusikat, Mall Hiiemäe rahvakalendrit, Eda Kalmre tänapäeva rahvaluulet, Ülo Valk mütoloogiat, Risto Järv rahvajutte, Tiiu Jaago regilaulu poeetikat ja rahvaluule üldteooriat.
1993. aastal taastati Tartu ülikoolis ajaloolise nime all iseseisev eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. 1995 sai Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond Eesti Rahvaluule Arhiivi õigusjärglasena tagasi oma ajaloolise nime. Mõlemad institutsioonid tegelevad Eesti rahvaluule kogumise, uurimise ja avaldamise ning õppetööga.