Eesti keele grammatika

Eesti keele grammatika on eesti keele grammatika.

Esimene eesti keele grammatika ("Anführung zu der Esthnischen Sprach", 1637)

Eesti keel kuulub soome-ugri keelte läänemeresoome haru lõunarühma. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on vadja ja liivi keel (kui võru keelt pidada eesti keele murdeks).

Eesti keele kirjutamiseks kasutatakse ladina tähestikul põhinevat eesti tähestikku.

Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keeles grammatiline sugu.

Käänded muuda

Eesti keeles on 14 käänet (sõna auto iga kääne ainsuses ja mitmuses):

# Kääne Käände grammatiline tähis Vastab küsimustele
Näide
ainsuses mitmuses
1. Nimetav nominatiiv kes? mis?
Missugune?
auto autod
2. Omastav genitiiv kelle? mille? auto autode
3. Osastav partitiiv keda? mida? autot autosid
4. Sisseütlev illatiiv kellesse? millesse? autosse autodesse
5. Seesütlev inessiiv kelles? milles? autos autodes
6. Seestütlev elatiiv kellest? millest? autost autodest
7. Alaleütlev allatiiv kellele? millele? autole autodele
8. Alalütlev adessiiv kellel? millel? autol autodel
9. Alaltütlev ablatiiv kellelt? millelt? autolt autodelt
10. Saav translatiiv kelleks? milleks? autoks autodeks
11. Rajav terminatiiv kelleni? milleni? autoni autodeni
12. Olev essiiv kellena? millena? autona autodena
13. Ilmaütlev abessiiv kelleta? milleta? autota autodeta
14. Kaasaütlev komitatiiv kellega? millega? autoga autodega

Mõnikord loetakse 15. käändeks viisiütlevat (näide: purjuspäi, paljajalu, kinnisilmi) käänet.

Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat või osastavat käänet.

Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi, nt keresse ~ kerre.

Rõhk muuda

Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel vastab rõhk reeglina lähtekeelse sõna rõhule.

Välde muuda

Lihthääliku välde muuda

Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet — I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk. Välte märkimist kirjas iseloomustab järgmine tabel:

I välde II välde III välde
h, l, m, n, r, s, a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, jj, oo, uu, õõ, ää, öö, üü
ahi, kala, asi, kuri tsehhid, kallata, kassa, kuurid

h — pika vokaali või diftongi järel (stiihiline, psüühiline)

tsehhide, kallama, kasse, kuuride

h — ülipika vokaali või diftongi järel (stiihia)

b, d, g

kabi, sadu, magab

p, t, k

kapid, nutab, lukud

pp, tt, kk

kappide, nutta, lukke
p, t, k — ülipika vokaali või kaksiktäishääliku järel (toopi, lauta, kõiki)

f, š

šefid, tušiga

ff, šš

šeffe, tuššidega
f, š — ülipika vokaali või kaksiktäishääliku järel (seife, telegraafi (mida?))

j

maja, oja

jj

majja, ojja

v

kivi, kava

vv

kivvi, kavva

  • Erand. Mõnes ühesilbilises sõnas märgitakse pikk või ülipikk häälik ühe tähega: ma, sa, ta, me, te, nad; mul, sul, tal; mus, sus, tas jne; kel, sel, mil, tol, kes, kus, mis jne; et, ja, ka, ju; oh, ah, jah, noh, säh, kah, aitäh, tohoh jne.

Märkus. Väljatöötamisel on uus häälikuortograafia teooria, mille põhisisuks on see, et häälikul on kaks pikkust: lühike ja pikk.[viide?]

Sõnavälde ja astmevaheldus muuda

Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele.

Sõna sisehäälikud muuda

Sõna sisehäälikuteks on häälikud alates pearõhulise silbi esimesest vokaalist kuni järgmise silbi esimese vokaalini (viimane välja arvatud). Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil, võõrsõnades võib rõhk langeda ka järgsilbile. Sisehäälikute hulka ei arvestata käände- ning pöördelõppe ja liite -gi, -ki häälikuid.

Sõnavälde muuda

Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest:

  • Sõna on I vältes, kui kõik tema sisehäälikud on I vältes, st kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja sellele järgnev konsonant. (vilu, sadama)
  • Sõna on II vältes, kui sisehäälikute hulgas on mõni häälik või häälikuühend II vältes, kuid ükski pole III vältes. (lipud, sõbrad)
  • Sõna on III vältes, kui sisehäälikute hulgas on mõni häälik või häälikuühend on III vältes või kui sõna on ühesilbiline. (lippude, sõpru)

Astmevaheldus muuda

Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. (lipp – lipu, luba – loa; sadama – sajab). Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks.

Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks: karp (1silbiline => III välde, tugev aste) – karbi (II v, nõrk aste).

Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks – häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Vorm, kus vaadeldav häälik ehk laadivaheldusele alluv häälik on olemas, on tugevas astmes. Vorm, kus laadivahelduslik häälik puudub või on asendunud mõne muu häälikuga, on nõrgas astmes, sõltumata sõna vältest: lugu (g on, tugev aste) – loo (g puudub, nõrk aste)

Astmevahelduse määramisel võrreldakse käändsõna ainsuse nimetavat, omastavat ning vajadusel ka osastavat käänet, tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku 1. pööret ja da-tegevusnime.

Astmevahelduseks ei loeta:

  • konsonandi pikenemist ainsuse sisseütlevas ja da-tegevusnimes (pesa – pessa, tulema – tulla)
  • n-i ja s-i vaheldust liites -ne (teine – teise, puine – puise)
  • välte muutumist d-lõpulises ainsuse osastavas (tuld, merd, und)
  • täishääliku väljalangemist numbertüüpi sõnades (number – numbri, vanker – vankri)

Kui sõna käänamisel või pööramisel sisehäälikud ei muutu, on sõna astmevahelduseta.

Silbitamine muuda

  • Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisesse silpi: ka-la, tu-ba, mi-da-gi;
  • viimane kaashäälik kaashäälikuühendist kuulub järgmisesse silpi: kur-vad, mürts-ti;
  • pikk või ülipikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: suu-bu-ma, toe;
    • kui kahe vokaali vahelt läheb sõnatüve piir, siis kuuluvad nad eri silpidesse: a-va-us (-us on tuletusliide);
  • kolmest järjestikusest täishäälikust kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, kau-a;
  • liitsõnades silbitatakse iga sõnaosa eraldi: liit-sõ-na, va-na-e-ma;
  • võõrsõnu silbitatakse tavaliselt nagu eesti omasõnu: bar-rel, muu-se-um, o-aas
  • liitvõõrsõnu võib silbitada kas:
    • nagu liitsõnu: fo-to-graaf;
    • nagu lihtsõnu: fo-tog-raaf;
    • võõrsõnaliited on soovitatav liigendada eraldi silbina: sub-troo-pi-ka, mo-no-gramm

Võõrsõnad muuda

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest tunnustest:

  • g, b, d sõna algul
  • häälikud f, š, z, ž
  • pearõhk järgsilbil (semester, grammatika)
  • pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, idee)
  • o järgsilbis (foto, neutron)
  • eesti keeles tavatud häälikuühendid (sfäär, anekdoot, röntgen)

Sõnaliigid muuda

 
Eesti keele sõnaliigid

Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.

  • Käändsõnad ehk noomenid muutuvad 14 käändes ja kahes arvus (ainsus ning mitmus).
  • Pöördsõnad ehk verbid pöörduvad kolmes isikus, kahes arvus, kahes ajas, neljas kõneviisis, kahes tegumoes ja kahes kõneliigis.
  • Muutumatud sõnad ei pöördu ega käändu või käänduvad ainult osaliselt.

Käändsõnad muuda

Tähenduse põhjal jaotatakse käändsõnu järgmiselt:

  • nimisõnad ehk substantiivid – olendite, esemete või nähtuste nimetused. Nimisõnad jagunevad päris- ja üldnimedeks. Üldnimi on olendite, nähtuste või esemete liigi ühine nimetus; pärisnimi on üheainsa olendi, nähtuse või eseme nimi.
  • omadussõnad ehk adjektiivid – märgivad olendite, nähtuste ja esemete omadusi
  • arvsõnad ehk numeraalid – väljendavad olendite, nähtuste või esemete arvu ja järjekorda. Numeraalid jagunevad omakorda põhi- (märgivad arvu või hulka) ning järgarvsõnadeks (väljendavad järjekorda).
  • asesõnad ehk pronoomenid – asendavad nimi-, omadus- ning arvsõnu

Pöördsõnad muuda

Pöördsõnu võib tähenduse poolest lugeda tegusõnadeks. Tegusõnal on käändelised ja pöördelised vormid (saadakse verbi pööramisel).

Tegusõna pöördelistel vormidel on:

  • kolm pööret ainsuses (ma loen, sa loed, ta loeb) ja kolm pööret mitmuses (me loeme, te loete, nad loevad)
  • kaks aega – 1) olevik (loen, loetakse); 2) minevik. Minevik jaguneb lihtminevikuks (lugesin, loeti), täisminevikuks (olen lugenud, on loetud), ja enneminevikuks (olin lugenud, oli loetud).
  • neli kõneviisi – 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud)
  • kaks tegumoodi – 1) isikuline (ma loen, ma olin lugenud, ta lugegu, lugegem), 2) umbisikuline (loeti, loetavat, loetagu)
  • kaks kõnet (kõneliiki) – 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu)

Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) – lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud.

Muutumatud sõnad muuda

Muutumatud sõnad jagunevad määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnadeks.

  • Määrsõna väljendab aega, kohta, teoviisi, hulka jms. või annavad sõnale või lausele tähendusvarjundi (Loen sinu artikli läbi.) Määrsõnad jagunevad koha-, aja-, viisi-, hulga- ja mõõdu-, määra- ning seisundimäärsõnadeks
  • Kaassõna kuulub nimisõna juurde ning vastab sellega koos ühele ja samale küsimusele. Asendi järgi põhisõna suhtes liigitatakse kaassõnu eessõnadeks (prepositsioonid) ning tagasõnadeks (postpositsioonid). (Mööda teed sõitsid autod.)
  • Sidesõnad (konjunktsioonid) ühendavad sõnu või lauseid. (Ilm oli selge, kuid külm.)
  • Hüüdsõnad väljendavad hüüdeid, häälitsusi jms. (Sulpsti! oli ta vee all.)

Vaata ka muuda

Välislingid muuda

...