Vikipeedia

Dmõtro Kotsjubailo

Ukraina sõjaväelane

Dmõtro Kotsjubailo (ukraina keeles Дмитро Іванович Коцюбайло, hüüdnimi Da Vinci; 1. november 1995 Zadnistrjanske, Ivano-Frankivski oblast — 7. märts 2023, Bahmut, Donetski oblast) oli Ukraina sõjaväelane, 2021. aastast Ukraina kangelane. Ta oli esimene vabatahtlik, kes pälvis juba oma eluajal Ukraina kangelase aunimetuse.

Dmõtro Kotsjubailo
Дмитро Іванович Коцюбайло
Dmõtro Kotsjubailo 2021. aastal Ukraina ülemraada saalis Ukraina kangelase aunimetusega kaasnevat kuldtähe ordenit vastu võtmas
Hüüdnimi Da Vinci
Да Вінчі[1]
Sünniaeg 1. november 1995
Zadnistrjanske
Surmaaeg 7. märts 2023 (27-aastaselt)
Bahmut
Auaste nooremleitnant
Üksus(ed) Ukraina Vabatahtlike Korpus
67. üksik mehhaniseeritud brigaad
1. üksik mehhaniseeritud pataljon
Juhtinud 1. üksik mehhaniseeritud pataljon
Sõjad/lahingud

Venemaa-Ukraina sõda

Autasud Ukraina Rahva Kangelane
Ukraina kangelane
Sõjaliste Teenete Rist

Elulugu muuda

Lapsepõlv ja varane noorus muuda

Dmõtro Kotsjubailo sündis 1. novembril 1995 Zadnistrjanske külas, Ivano-Frankivski oblastis. Keskhariduse omandas ta Bovšivi keskkoolis. Ta tegeles juba kooli ajal kunstiga ja jätkas seega kooli järel õpinguid Ivano-Frankivski kunstilütseumis.[2]

Euromaidan muuda

Euromaidani alguses novembris 2013 sai Kotsjubailost, kes tollal õppis kunstilütseumi kolmandal kursusel, selle aktiivne osaleja.[2][3] Enda sõnul motiveeris teda revolutsioonisündmustes osalema muu hulgas see, et tema vanavanaisa võitles Ukraina Ülestõusuarmees. Õppides jätkuvalt Ivano-Frankivskis sõitis ta revolutsioonikuude jooksul mitmeid kordi Ivano-Frankivski ja Kiievi vahet, et samaaegselt ka õpingutega järje peal püsida.[4]

Sõda Donbassis muuda

2014. aastal, vahetult pärast Euromaidani, Vene-Ukraina sõja alguse järel liitus ta Paremsektoriga[2] ja sellest ajast alates osales ta peaaegu katkematult sõjategevuses. 2014. aastal sai ta rühmaülemana raskelt haavata Piskõ küla lähedal toimunud lahingus, ent pärast paranemist kolmekuulise rehabilitatsiooni järel naasis rindele. Enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust osales Kotsjubailo Karlivka, Piskõ ja Avdijivka vabastamises, ning veel mitmes lahingus.[3][5] 2015. aastal sai temast Paremsektori koosseisu kuulunud 1.üksiku ründeroodu ("Da Vintši hundid") ülem, hiljem formeeriti üksus ümber pataljoniks.[6]

Kui Kotsjubailole anti 30. novembril 2021 "isikliku vapruse eest"[7] Ukraina kangelase aunimetus, siis oli ta esimene vabatahtlik, kes sai Ukraina kangelaseks juba eluajal.[8] Samuti oli ta sel ajal üks noorimatest Ukraina kangelase aunimetuse saanutest.[9]

Teenistus täiemahulise sõjategevuse ajal muuda

Kotsjubailo jätkas oma üksuse ülemana teenistust ka 2022. aastal Venemaa täiemahulise sissetungi järel. 2022. aastal formeeriti Paremsektori baasil 67. mehhaniseeritud brigaad, mille koosseisu läks ka tema pataljon.[10] Sissetungi alguse ajal paiknes tema üksus Avdijivka juures, hiljem võitles Zaporižžja oblastis, seejärel kaitses Kiievit Brovarõ rajoonis. Hiljem liikus üksus edasi Krõvõi Rihi rindelõiku ja seejärel Harkivi oblastisse. Suvest alates võitles Kotsjubailo oma üksusega Luhanski oblastis ning hiljem Soledaris ja Bahmutis.[6]

2022. aastal lisas ajakirja Forbes Ukraina väljaanne Kotsjubailo nime 30 noore tulevikulootuse nimekirja. Ta oli selles nimekirjas üks paljudest noortest sõjaväelastest.[11]

Hukkumine muuda

7. märtsil 2023 hukkus Kotsjubailo lahingutes Bahmuti eest.[9][12] 9. märtsil toimus tema ärasaatmistseremoonia Bovšivis.[13] Päev hiljem jäeti Kotsjubailoga hüvasti Kiievis Püha Miikaeli kloostrikirikus ja Maidanil. Püha Miikaeli kirikus toimunud tseremoonial osalesid president Volodõmõr Zelenskõi ja Kiievis visiidil olnud Soome peaminister Sanna Marin, Maidanil tulid Kotsjubailoga hüvasti jätma kaitseminister Oleksi Reznikov, relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi, kaitseministeeriumi luure peavalitsuse ülem Kõrõlo Budanov ja Kiievi linnapea Vitali Klõtško.[14][15][16] Kotsjubailo maeti Askoldova Mohõlale.[17]

Auastmed muuda

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Kotsjubailo kaaslane oli alates 2017. aastast sõjaväge toetanud vabatahtlik ja rindemeedik Alina Mõhhailova.[6]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Aprillis 2023 nimetati üks Kramatorski tänavatest ümber Kotsjubailo auks.[21] Ka Harkivi üks tänavatest otsustati 13. juunil 2023 nimetada Kotsjubailo järgi.[22]

Lvivis avati 21. aprillil 2023 purskkaev, mis on pühendatud Kotsjubailole ja kõigile vabatahtlikele Venemaa-Ukraina sõjas.[23]

Ukraina Katoliiklik Ülikool asutas 2023. aasta suvel Dmõtro Kotsjubailo nimelise stipendiumifondi, millest toetatakse vabatahtliku tegevusega silma paistvaid üliõpilasi.[24]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "Hero of Ukraine Dmytro Kotsiubailo killed in battle". mil.in.ua (inglise). Militarnõi. 7. märts 2023. Vaadatud 8. märtsil 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Коцюбайло Дмитро Іванович ukrgeroes.com.ua.
  3. ↑ 3,0 3,1 Дмитро Коцюбайло pravyysektor.info.
  4. ↑ Командир 1-ї окремої штурмової роти ДУК "Правий сектор" Дмитро Коцюбайло (Да Вінчі): "Ми з ЗСУ доповнювали одне одного: їхня солдатська стабільність і "обезбашені правосєки" censor.net, 12. august 2019.
  5. ↑ ГЕРОЙ УКРАЇНИ, ДОБРОВОЛЕЦЬ, ДМИТРО КОЦЮБАЙЛО НА ПСЕВДО ДА ВІНЧІ armyfm.com.ua, 25. detsember 2021.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Став легендою зовсім юним, його героїзм надихав українців": командир "Да Вінчі" прийняв свій останній бій antikor.com.ua, 8. märts 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 УКАЗ ПРЕЗИДЕНТА УКРАЇНИ №608/2021 Про присвоєння Д. Коцюбайлу звання Герой України
  8. ↑ Герой України доброволець “Да Вінчі” вперше зустрічає Новий рік не на фронті tsn.ua, 31. detsember 2021.
  9. ↑ 9,0 9,1 Під Бахмутом загинув Герой України Дмитро Коцюбайло, відомий як Да Вінчі Suspilne, 7. märts 2023.
  10. ↑ 67TH MECHANIZED BRIGADE militaryland.net.
  11. ↑ 30 до 30: обличчя майбутнього forbes.ua, 22. august 2022.
  12. ↑ На Донбасі загинув Герой України, легендарний доброволець Дмитро Коцюбайло (Да Вінчі)
  13. ↑ У Бовшеві на Франківщині попрощалися з полеглим Героєм України Дмитром Коцюбайлом на позивний Да Вінчі Suspilne, 9. märts 2023.
  14. ↑ У Києві прощаються з Героєм України Дмитром Коцюбайлом "Да Вінчі" Suspilne, 10. märts 2023.
  15. ↑ Президент Зеленський та прем’єрка Фінляндії – на прощанні з “Да Вінчі” Novõnarnia, 10. märts 2023.
  16. ↑ Ukraine rebounds from Russian barrage, restores power supply Associated Press, 10. märts 2013.
  17. ↑ "Да Вінчі" поховали на Аскольдовій могилі: фоторепортаж із прощання з Героєм у Києві 24tv.ua, 20. märts 2023.
  18. ↑ Герой України Дмитро Коцюбайло — легендарний «Да Вінчі», отримав первинне офіцерське звання «молодший лейтенант» (vaadatud: 23.08.2022)
  19. ↑ 23 церемонія нагородження. 09 червня 2017. Кропивницький, Академічний обласний український музично-драматичний театр ім. М. Л. Кропивницького
  20. ↑ УКАЗ ПРЕЗИДЕНТА УКРАЇНИ №142/2023 Про нагородження Д.Коцюбайла відзнакою Президента України "Хрест бойових заслуг"
  21. ↑ №269-р krm.gov.ua, 19. aprill 2023.
  22. ↑ У Харкові перейменували низку топонімів: з'явилися вулиці на честь Тарасенка та "Да Вінчі" Suspilne, 13. juuni 2023.
  23. ↑ У Львові відкрили фонтан, присвячений Герою України "Да Вінчі" Suspilne, 21. aprill 2023.
  24. ↑ На честь Героя України «Да Вінчі» в УКУ започатковують стипендіальний фонд[alaline kõdulink] ucu.edu.ua, 13. juuni 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Dmõtro_Kotsjubailo&oldid=6527742"