Dimitri K. Simes

Dimitri K. Simes (sünninimi Дмитрий Константинович Симис Dmitri Konstantinovitš Simis; sündinud 29. oktoobril 1947 Moskvas) on vene-juudi päritolu Ameerika Ühendriikide politoloog.

Dimitri K. Simes 2023. aastal

Ta on Washingtonis asuva mõttekoja Center for the National Interest president ja tegevdirektor ning selle mõttekoja ajakirja The National Interest väljaandja.

Elukäik ja tegevus

Dmitri Konstantinovitš Simis sündis 29. oktoobril 1947 Moskvas. Ta lapsendasid juudi rahvusest Nõukogude tippjuristid ja inimõiguste kaitsjad Konstantin Simis (1919–2006) ja Dina Kaminskaja (1919–2006), kes olid edukad juristid, kuulumata komparteisse. Ta kasvas üles Nõukogude Liidu kohta väga heades oludes. Newsweeki ajakirjanik Alfred Friendly Jr. on nimetanud tema vanematekodu kirjanike, kunstnike, intellektuaalide ja väliskülaliste salongiks. "Minu maja oli tuntud kui üks külalislahkeimaid kogu Moskvas, ja mul on alati hea meel kaunilt sätitud laua, maitsva toidu ja lähedaste sõprade seltskonna üle" ütles tema ema Dina Kaminskaja. Tema vanemad kaitsesid juristidena Nõukogude võimu eest kohtus muuhulgas tolleaegseid tippdissidente nagu Vladimir Bukovski, Anatoli Martšenko, Aleksandr Ginzburg, Ilja Gabai, Mustafa Džemiljev, Juri Galanskov, Pavel Litvinov jt. "Minu vanemad olid vabad inimesed mittevabal maal," kirjutas Dmitri Simis.

Pärast keskkooli lõpetamist Moskvas 1964. aastal töötas Dmitri ühe aasta teaduslik-tehnilise töötajana Riiklikus Ajaloomuuseumis Punasel väljakul. Seejärel astus ta Moskva Riiklikku Ülikooli, kus õppis algul ajalooteaduskonna päevases osakonnas. Teisel kursusel tuli tal üle minna kaugõppesse, kuna ta oli astunud NLKP ajaloo õppejõuga ohtlikku dialoogi Lenini teoste üle. Ajalooõpingute kõrvalt astus ta 1966. aastal Moskva Riikliku Ülikooli bioloogiateaduskonna päevasesse osakonda. Enda sõnul visati ta poliitilistel põhjustel ülikoolist kaks korda välja ja veetis kaks nädalat Matrosskaja Tišina eeluurimisisolaatoris, kuna osales demonstratsioonil. Ise ta ennast dissidendiks ei pea ja kunagi selleks saada ei kavatsenud, vaid üritas tegelda oma erialaga Nõukogude süsteemi raamides.

Jaanuaris 1967 visati ta välja ülikooli bioloogiteaduskonnast, kuna kaitses väitluses Ameerika Ühendriikide osalust Vietnami sõjas, kuid lõpetas 1969. aastal kaugõppes ülikooli ajalooteaduskonna (diplomitöö Ameerika Ühendriikide lähiajaloost). Septembrist 1967 asus ta tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (IMEMO) tehnilise töötaja, hiljem nooremteadlasena, kirjutades kandidaadiväitekirja Ameerika Ühendriikide sotsiaalpoliitikast. Sinna tööle saamisel aitas teda tema isa (IMEMO asedirektor ja paar osakonnajuhatajat olid isa endised üliõpilased). Ta liitus instituudi Ameerika Ühendriikide informatsiooni osakonnaga, mida tollal juhatas juhtiv Nõukogude amerikanist Vladimir Šamberg. Oktoobris 1970 viidi ta üle monopolivastase poliitilise võitluse sektorisse. Aasta hiljem kandideeris ta edukalt nooremteaduri kohale, asudes tegelema teemaga "Ameerika Ühendriikide sotsiaalsed ja poliitilised probleemid". Ta töötas koos tulevaste Venemaa välisministrite Igor Ivanovi ja Jevgeni Primakoviga. Oli IMEMO komsomolikomitee sekretäri asetäitja, Moskva konservatooriumi komsomolikomitee lektorite grupi rahvusvahelise sektsiooni büroo esimees. Komsomolitegelasena osales ta keelatud kunstinäituse likvideerimisel Moskvas.

Avaldas artikleid Ameerika Ühendriikide sotsiaalpoliitika kohta Nõukogude Liidu juhtivates ajalehtedes nagu Komsomolskaja Pravda, Literaturnaja Gazeta jt. Kevadel 1972 oli tal valmimas kandidaadiväitekiri "Uusvasakpoolne liikumine USA monopolivastases võitluses."

Ise meenutab ta aega IMEMO-s heade sõnadega: "Arvan, et IMEMO mängis Nõukogude perioodil üsna konstruktiivset rolli. Ehkki tema mõju praeguste poliitiliste otsuste vastuvõtmisele oli piiratud, andis instituut sellesse protsessi siiski olulise panuse. Esiteks oli sellel oluline mõju välispoliitiliste küsimuste arutamisele, tutvustades realismi elemente ja värskeid arvamusi, ja teiseks, mõnel selle juhtival uurijal oli otsene juurdepääs kõrgemale juhtkonnale ning nad said partei kõnede ja otsuste kirjutamises osalemise kaudu muuta need dokumendid vähem doktriinlikeks."

Edukale karjäärile vaatamata esitas ta 3. juulil 1972 instituudi dekaani asetäitjale (tulevasele Venemaa välisluure juhile ja välisministrile) Jevgeni Primakovile lahkumisavalduse, kes selle rahuldas. Vastavalt korrale oleks tema kui komsomolitegelase emigreerumise küsimus tulnud ettekandmisele kõrgel tasemel, kas ÜLKNÜ Moskva Linnakomitees või koguni ÜLKNÜ Keskkomitees ning ta oleks reeturina organisatsioonist välja visatud. Kuid kõigest sellest puuduvad vähimadki andmed.

Seejärel asus ta juudina taotlema ümberasumist Iisraeli. Ta vahistati 6. septembril 1972 juutide meeleavaldusel Moskva Liibanoni saatkonna ees (protesteeriti, et Müncheni olümpiamängudel Iisraeli sportlased pantvangi võtnud terroristid saabusid Liibanonist), vabastati samal öösel. Uuesti vahistati ta sama aasta novembris, süüdistatuna meeleavalduse korraldamises Nõukogude Liidu siseministeeriumi ruumides (nõuti juutide Nõukogude Liidust väljalaskmist). Nüüd veetis ta kaks nädalat eeluurimisisolaatoris. Jaanuaris 1973 lasti tal Nõukogude Liidust lahkuda, ta siirdus Viini kaudu Rooma ja sealt Ameerika Ühendriikidesse. Lõppkokkuvõttes lahendati tema küsimus edukalt pärast Prantsuse peaministri Jacques Chaban-Delmasi ja Ameerika Ühendriikide endise asepresidendi, senaator Hubert Humphrey sekkumist, kes pöördusid isiklikult Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini poole. Mõlemad tegutsesid rahvusvaheliste juudi organisatsioonide survel, kes võitlesid Nõukogude juutide lahkumisvabaduse eest.

Nõukogude ja Venemaa ajaloolane, Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige Pjotr Tšerkassov: "Jaanuaris 1973 lahkus Dmitri Simis lõpuks Moskvast ja suundus Viini kaudu USA-sse. Jõudes Uude Maailma, seadis ta endale väga ambitsioonika eesmärgi – mitte ainult sulanduda Ameerika ühiskonda, vaid pääseda ka Nõukogude Liitu uurivate juhtivate spetsialistide esimesse ritta. Arvestades, kui paljud silmapaistvad Nõukogude eksperdid külma sõja ajal seda viljakat pinnast harisid, oli eesmärk pehmelt öeldes raskesti saavutatav. Aja jooksul see siiski saavutati. Sellele aitasid kaasa mitte ainult Simisi loomulikud võimed ja sihikindlus, kes suutis kiirelt uue keskkonnaga kohaneda ja edukalt ümber kehastuda Nõukogude amerikanistist Ameerika sovetoloogiks, vaid ka õigesti valitud positsioon, millega ta analüüsis olukorda Nõukogude Liidus. Erinevalt paljudest Ameerika Ühendriikide Nõukogude teadlastest (eriti endiste Nõukogude kodanike hulgast), keda toitis banaalne nõukogudevastane propaganda, püüdis Dimitri Simis mõista Nõukogude režiimi arengu tähendust ja suunda ning ennustada selle põhjal kahe suurriigi edasisi suhteid. Muidugi aitasid teda suhted, mis olid loodud vabariiklaste partei mõjukate ringkondadega. Varsti pärast Ameerika Ühendriikidesse jõudmist võttis ta ühendust senaator Henry M. Jacksoni tollase assistendi Richard Perle'iga (Jackson oli kuulsa Jackson-Vaniki muudatusettepaneku üks autoritest, mis blokeeris NSV Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelised majandussuhted 1974. aastal). Ta lõi head suhted Brent Scowcroftiga, kellest sai hiljem presidentide Gerald Fordi ja George W. Bushi riikliku julgeoleku nõunik, samuti James Schlesingeriga, kes juhtis korraga Luure Keskagentuuri ja Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi. Mõjukate sõprade toel juhtis D. Simis Carnegie Nõukogu ja Euroopa Uuringute Sihtkapitali keskust, mida ta juhtis üle kümne aasta. 1980. aastate keskel kohtus ta Ameerika Ühendriikide endise presidendi Richard Nixoniga ja temast sai peagi üks lähedasemaid töötajaid. Dimitri Simis saatis Nixonit viimastel Venemaa visiitidel. Vahetult enne endise vabariikliku presidendi surma 1994. aastal loodi Nixoni fondi põhjal samanimeline teaduskeskus ja selle direktoriks määrati tänapäeva Venemaa poliitiliste küsimuste juhtiv Ameerika ekspert Dimitri Simes."

Tema vanemad saadeti 1977. aastal Nõukogude võimu poolt sundkorras Moskvast Ameerika Ühendriikidesse (nad valmistusid kohtus kaitsma tolleaegseid tippdissidente Anatoli (Natan) Štšaranskit ja Sergei Kovaljovi). Pärast Ameerika Ühendriikidesse asumist hakkas ta kasutama nimevormi Dimitri Simes. USA kodakondsuse taotlemisel pöördus Simesi poole Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) ametnik, kellega ta kohtus, tõmbas välja kausta ja ütles: "See kaust sisaldab inimeste kirjalikke avaldusi, mis väidavad, et te olete KGB agent. Siin nad on. Kuid need kõik on lihtsalt väited ilma tõenditeta. Seetõttu tunnen, et me ei saa nende avalduste alusel teie kodakondsuse taotlusele vastu seista. Kuid ütlen teile seda, et te mõistaksite, et need avaldused on olemas ja et me jälgime teid tähelepanelikult."

Jõudnud märtsis-aprillis 1972 Ameerika Ühendriikidesse, asus ta Washingtonis teadusliku töötajana tööle Georgetowni Ülikooli Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (Center for Strategic and International Studies) (CSIS). Oma mõjukate Ameerika poliitikutest sõprade toel asus ta juhtima Carnegie Fondi Venemaa ja Euraasia programmide keskust. Ta oli John Hopkinsi, Columbia ülikooli ja California Ülikooli Berkeleys professor, Ameerika Ühendriikide ekspresidendi Richard Nixoni (1913–1994) mitteametlik välispoliitika nõunik tema viimastel eluaastatel.

20. jaanuaril 1994 asutas ekspresident Richard Nixon omanimelise välispoliitika mõttekoja Nixon Center for Peace and Freedom, mille presidendiks ja tegevdirektoriks sai Dimitri Simes. Aastast 1998 kandis keskus nime The Nixon Center ja märtsist 2011 Center for the National Interest. Ta on selle keskuse poolt kaks korda kuus väljaantava konservatiivse välispoliitikaajakirja The National Interest väljaandja ja peategevtoimetaja.

3. septembrist 2018 juhatab ta koos Vjatšeslav Nikonoviga Venemaa Esimeses telekanalis (Pervõi Kanal) ühiskondlik-poliitilist vestlussaadet "Bolšaja igra" ("Большая игра").

Kriitika

Rootsi majandusteadlane, aastatel 1991–1994 Venemaa presidendi Boriss Jeltsini nõunikuks olnud Anders Åslund on nimetanud teda KGB saadikuks Läänes: "Teil on Moskvas kõrgema rahvusvaheliste suhete instituudi kõrgetasemeline jünger, kellel lubatakse äkki läände emigreeruda. Siis seob ta end kohe nende "suursuguste" Nixoni, Kissingeri, Schlesingeri ja Scowcroftiga. Ta hüppas otse USA vabariiklaste realistliku ringi tippu, suurde "tõeliselt auväärsetest inimestest" koosnevasse ringi, millesse ta on jõudnud."

2005. aasta detsembri algul kohtus Simes Venemaa presidendi nõuniku Gleb Pavlovski ja Kremlile lähedal seisva oligarhi Oleg Deripaskaga, et arutada Venemaa-sõbraliku mõttekoja loomist Ameerika Ühendriikides. Loodav mõttekoda oleks kriitikute arvates olnud sarnane 2007. aastal Pariisis loodud ja Venemaa rahastatud mõttekojaga Demokraatia ja Koostöö Instituut, mis aastatel 2008–2015 tegutses ka New Yorgis. Simesi juhitav keskus teeb aga selle instituudiga tihedat koostööd.

Tema juhitava mõttekoja nimemuutus aastal 2011 oli seotud Nixoni perekonna ja keskust rahastava Nixoni Fondi juhatuses olnud vabariiklaste soovimatusega siduda Nixoni nime Keskuse tegevusega, mida iseloomustati kui Vladimir Putini apologeetlust. Nixoni Fond andis keskuse programmidele ettenähtud 2 miljonit dollarit üle tingimusel, et Nixoni nimi kaotatakse, ehkki see oli mõne Nixoni austaja jaoks kibe tulemus.

2013. aasta septembris osales ta Venemaa juhtiva mõttekoja Valdai klubi aastakonverentsil paneeldiskussioonis koos Putiniga (teised osalejad olid endine Saksamaa kaitseminister ning Itaalia ja Prantsusmaa peaministrid), kaitstes Vladimir Putini välispoliitikat. Ta on Valdai klubi üks juhtivaid eksperte.

Veebruaris 2015 kohtus ta Moskvas salaja Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ja teiste kõrgemate Venemaa ametnikega. Donald Trumpi 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendi valimiskampaania ajal korraldas ta Washingtonis asuvas Mayfloweri hotellis 27. aprillil 2016 Trumpi kohtumise valijatega, kus osales ka tollane Venemaa suursaadik Ameerika Ühendriikides Sergei Kisljak. Trump tutvustas seal oma välispoliitilist liini ja pidas oluliseks häid suhteid Venemaaga. Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi uurimiskomisjon, mis uuris Venemaa sekkumist 2016. aasta valimistesse, pidas seda kohtumist üheks võtmekohaks. Seal tutvustas Simes enne kõnet kahte meest, Trumpi ja Kisljaki. Oma kõnes kasutas Trump esmakordselt loosungit "America first" ja rõhutas seda, et võitluses islamiterrorismiga peab tegema koostööd Venemaaga, samuti nõuet NATO liitlastele maksta ise oma kaitse eest. Neid on peetud Simesi mõteteks, mida ta esitas Trumpile. Pärast Trumpi võitu presidendivalimistel kirjutas Simes oma ajakirjas The National Interest artikli "Kavand Donald Trumpile suhete parandamiseks Venemaaga".

Simes korraldas juulis 2018 Ameerika Ühendriikides Venemaa kasuks spioneerimise eest vahistatud Marija Butina kohtumise tollase Föderaalreservi aseesimehe Stanley Fischeri ja toonase Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi rahvusvaheliste suhete asekantsleri Nathan Sheetsiga.

Tema väljaantav ajakiri The National Interest on tuntud oma kolumnide poolest, milles leitakse, et Ameerika Ühendriikide huvides on parandada suhteid Venemaaga ja "Vene karu" ei tohi ärritada.

Vene juurtega Ameerika ajaloolane ja politoloog Juri Felštinski: "Ka Simes oli kahtlemata osalenud Venemaa salateenistuse aktiivsetes operatsioonides. Selliseid "aktiivseid operatsioone" ei saa omistada sadadele lehekülgedele tema kirjutatud kremlimeelsele poliitilisele narratiivile. See sarnaneb rohkem "mõjuagendi" tegevusega. [...] Simes on olemasoleva teabe ja tema tegevuse põhjal Kremli agent, kes on põimitud Ameerika poliitilisse eliiti"

Ameerika politoloog Edward Luttwak ütles, et pole kunagi Simesi süüdistanud enamas kui selles, et ta "käis Washingtonis ringi, öeldes midagi, mis oli täiuslikult identne Moskva propagandaga".

Teosed

• Dimitri K. Simes, Soviet succession : leadership in transition, Beverly Hills : Sage Publications, 1978
• Dimitri K. Simes, Soviet strategy in Syria and the Persian Gulf, Washington, D.C.: Middle East Institute, 1984
• Dimitri K. Simes, After the collapse : Russia seeks its place as a great power, New York: Simon & Schuster, 1999