Düstoopia
Düstoopia(vanakreeka k. δυσ (dus) 'halb', τόπος (tópos) 'koht'; lähedased mõisted on veel „antiutoopia“ ja „kakotoopia“) on (kirjandus)žanr, milles kujutatakse fiktsionaalset ühiskonda, mida iseloomustab totalitarism, sotsiaalne kontroll, propagandavahendid, privaatsuskadu ja ebavõrdsus sotsiaalsetes suhetes.
Düstoopiate keskmes on „vigane“ või ebanormaalne elukeskkond.[1] Indiviidi vabadust ja privaatsust piiratakse ja kontrollitakse erinevate teaduslik-tehniliste vahenditega, nagu ekraanid, mikrofonid ja kiibid.[2] Düstoopiaid iseloomustab veel võõrandumistunne, inimese ja looduse lahutatus ning rahulolematus ühiskondliku või poliitilise korraga.[1] Düstoopiakirjanikud paigutavad sündmustiku sageli (lähi)tulevikku või loovad alternatiivse maailma, mistõttu on paljud neist teostest ühtlasi teadusulmelised või alternatiivajaloolised, sageli postapokalüptilised.[2]
Düstoopiaid on loonud peale kirjanike ka teiste kunstialade esindajad. Düstoopiateemaliste filmide tuntumateks näideteks on „Soylent Green” (1973), „Logani jooks” (1976), „Blade Runner” (1982), „Surrogaadid” (2009) ja „Näljamängud” (2012). Üheks tuntumaks näiteks düstoopiateemalisest muusikast on Pink Floydi 1979. aasta album „The Wall“.[1]
Düstoopia alaliigid muuda
Teose fookusest lähtuvalt võib eristada kas poliitilis-ideoloogilist düstoopiat, teaduslik-tehnilist düstoopia või keskkonnadüstoopiat.[1] Temaatilise dominandi alusel võib eristada veel teisigi alaliike, näiteks sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku, ökoloogilist, religioosset, seksistlikku, rassistlikku või muud düstoopiat.[2] Mitmetest eri tunnustest ja perspektiividest lähtuvalt võib eristada veel teisigi düstoopia alamžanre, näiteks antiutoopiat, kriitilist düstoopiat ja ekstrapolatiivset düstoopiat.
Antiutoopia võib olla määratletud kujutlusena ühiskonnast, milles on püütud luua utoopiat, ent mis on päädinud mingil moel katastroofiliste või ühiskonda rõhuvate tagajärgedega.[3] Antiutoopiad on näiteks Jonathan Swifti „Gulliveri reisid“ (1762) ning Aldous Huxley „Hea uus ilm“ (1932). Antiutoopia eesmärk on võtta potentsiaalsete utoopia realiseerimiskatsete nurjumise osas hoiatav positsioon.[3]
Kriitiline düstoopia kujutab fiktiivses ühiskonnas aktuaalsel positsioonil olevat terrorit, pakkudes samas ka lahendusi olukorra parandamiseks. Seeläbi säilib kriitilistes düstoopiates utoopiline element.[4]
Ekstrapolatiivne düstoopia kirjeldab mingit hetkeühiskonnas eksisteerivat nähtust ja sellest tekkida võivat tulevikuvisiooni.[3] Ekstrapolatiivne düstoopia peab viitama tegelikele negatiivsetele arengutele, mis teose kirjutamise ajal ühiskonnas eksisteerivad, näiteks industriaalsed monopolid, digitaalne järelevalve, kliimamuutused, massidega manipuleerimine, parempopulism, maavarade või muude ressursside nappus ning üleilmne ebavõrdsus. Ekstrapolatiivne düstoopia ühendab eneses nii lugejale tuttava maailma kui ka võõrana kujutatud narratiivi, mille tegevustik sarnaneb osaliselt praeguse maailmaga, ent kujutatakse ka sellest võrsuda võivat tundmatut tulevikku.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kraavi, Janek (7. veebruar 2013). "Post-sõnastik 12: düstoopia". Sirp. Vaadatud 2. aprillil 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Org, Andrus (2017). Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 978-9949-77-406-7.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Seeger, Sean; Davison-Vecchione, Daniel (2019). "Dystopian literature and the sociological imagination". Thesis Eleven. 155 (1): 45-63.
- ↑ Moylan, Thomas (2018). Scraps Of The Untainted Sky Science Fiction, Utopia, Dystopia (inglise) (teine trükk). Routledge. Lk 198-199.
Eesti düstoopiakirjandust muuda
- August Gailit, „Purpurne surm”, 1924
- Friedebert Tuglas, „Viimne tervitus“, 1957
- Karl Ristikivi, „Imede saar”, 1964, antiutoopia
- Karin Saarsen, „Klaaskuused”, 1967
- Henn-Kaarel Hellat, „Naiste maailm“ I, 1976; II, 1978
- Nikolai Baturin, „Apokalüpsis”, 1997
- Meelis Friedenthal, „Kuldne aeg”, 2005
- Mari Järve, „Esimene aasta“, 2011
- Armin Kõomägi, „Lui vutoon”, 2015
- Andris Feldmanis, „Viimased tuhat aastat”, 2016
- Katrina Kalda, „Maa, kus puudel pole varju”, 2017
- Taavet Kase, „Surmamaks”, 2018
- Mann Loper, „Inglite linn”, 2022
Välislingid muuda
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Düstoopia |
- Janek Kraavi, "Post-sõnastik 12: düstoopia" – Sirp 8. veebruar 2013, lk 6
- Kalle Kurg.""1984". Maailma vaevane helin." Helilooja Mihkel Keremi multidimensioonilisest düstoopiaainelisest teosest George Orwelli romaani "1984" motiividel. – Teater. Muusika. Kino 4, 2020. [1]