Christian Julius Ludwig Steltzer

Saksamaa jurist

Christian Julius Ludwig Steltzer (17. veebruar 1758 Salzwedel, Saksamaa8. oktoober 1831 Berliin) oli saksa õigusteadlane, Moskva ülikooli professor 1812. aasta isamaasõja ajal ja 1816. aastal 3 kuud Tartu ülikooli rektor.

Christian Julius Ludwig Steltzer (portreegravüür Rudolf Huberi joonistuse järgi)

Steltzer õppis Halle Ülikoolis 17761792 ja oli Halles professor 17951796.

1806 kutsuti Steltzer Venemaale õppejõuks. Seda tegi Mihhail Muravjov, kes oli senaator, Aleksander I isiklik sekretär ja Venemaa akadeemia akadeemik (suri 1807). Alates 1806 oli Steltzer Moskva ülikooli õppejõud ja andis kõiki juriidilisi õppeaineid kuni kriminaalpsühholoogiani välja. Tema koostatud õppematerjalidest paistab välja ladinakeelne kõne "De apto vulnerum quantitatem definiendi modo, ad corpus delicti constituendum et imputationen decernendam" ("Mugav viis haava suuruse kindlakstegemiseks ja amputeerimise vajaduse otsustamiseks"), mille ta kandis ette ülikooli pidulikul koosviibimisel ja mis oli kõigi selle teema kohta käivate ja tollel ajal teadaolevate seisukohtade kriitiline ülevaade.

1812. aasta isamaasõja ajal vallutas Napoleon Moskva. Ülikooli töötajad evakueeriti 1. septembril 1812. Professoritest ainsana jäi Steltzer maha, õigustades seda rahapuudusega. Ta elas Prantsusmaa okupatsiooni ajal ülikooli ruumides, kutsus end prorektoriks ja käsutas ülikooli järelejäänud töötajaid. Kuid pärastpoole asutas Prantsusmaa Moskvas kohaliku omavalitsuse ja Steltzer astus selle teenistusse kriminaalosakonda. Ta oli vahetu tunnistaja tulekahjule, milles hävis ülikooli peahoone koos sinna jäetud museaalide, raamatukogu ja professorite isikliku varaga.

Hinnang Steltzeri tegevusele sel ajal on kahepalgeline. Ise jutustas ta oma kirjades ülikooli rektorile Manfred Andreas von Heimile ja siseministrile Aleksei Razumovskile oma kangelaslikust tegevusest ülikooli varade kaitsel tulekahju ja rüüstamise eest, mis küll kumbki eriti ei õnnestunud. Oma tegevust omavalitsuses õigustas ta sellega, et olevat teeninud linna, mitte vaenlast. Teisalt osales ta ühiskondliku julgeoleku osakonna juhina paljude inimeste mahalaskmise korraldamises, keda prantslased süüdistasid süütamises. Korraldati kohtulik uurimine ja 13. juulil 1815 võttis senat vastu otsuse, mille kohaselt Steltzerilt võeti teenistusaste ja ta saadeti riigist välja koostöö eest vaenlasega. Kuid Aleksander I rahuldas Steltzeri armupalumiskirja, milles oma süüd täielikult kahetses, ja käskis isegi Steltzerile välja maksta palga kahe aasta eest, mille jooksul Steltzer uurimise all oli olnud. Kohe pärast seda lahkus Steltzer Moskvast.

Steltzer töötas Tartu Ülikoolis kohaliku õiguse professorina 1815–1817. 15. juunil 1816 valiti ta Tartu ülikooli rektoriks, kuid tema rektorikarjäär jäi lühikeseks.

Juba samal suvel, kui ülikoolis korralist õppetööd ei toimunud, müüs Steltzer neljale isikule õigusteaduste doktori kraadi, ilma et need oleksid mingit koolitust läbinud või doktorikraadi kaitsnud. Need olid rätsep Walter, vabrikant Weber, Gustel Petersen ja Peter Lafontaine. Doktorikraadi ostjad maksid Tartu ülikooli õigusteaduskonna kõigile neljale töötajale, kelleks olid rektor Steltzer, dekaan Christian Heinrich Gottlieb Köchy, Carl Friedrich Meyer ja Friedrich Lampe, ning ühe diplomi hinnaks kujunes 15 000 Vene rubla. Linna peal räägiti suurepärasest pidusöögist, mille Petersen doktoriks saamise tähistamiseks korraldas, seevastu väitekirja kaitsmisest polnud mitte midagi kuulda. Tartu ülikooli nõukogu liikmed kiirustasid puhkuselt tagasi ja tõstatasid väljaantud diplomite seaduslikkuse küsimuse.

Steltzer sai rektor olla kõigest 3 kuud, kui ta Aleksander I käsul sellelt ametikohalt vabastati. 4. novembril 1816 vabastas rahvahariduse minister Aleksandr Golitsõn ka Köchy dekaani ametikohalt, kuid professoriks jäid mõlemad esialgu edasi. Lõpuks käskis Aleksander I Steltzeri ja Köchy viivitamatult vallandada koos kohustusega Tartust lahkuda ja keeluga astuda Venemaal riigiametisse, aga Meyeri juures arvestati kauaaegset laitmatut teenistust ja Lampe juures seda, et ta oli protestinud esimeste "kaitsmiste" vastu, ning mõlemad jäeti professoriks ilma õiguseta saada valitud dekaaniks või rektoriks. Kogu õigusteaduskonda trahviti ja selt võeti kuni kõigi professorite väljavahetamiseni õigus anda igasuguseid teaduskraade. 5. mail 1817 käskis ülikooli nõukogu Steltzeril ja Köchyl kogu raamatupidamine ja kõik raamatukogu raamatud 3 päeva jooksul üle anda, mispeale mõlemad lahkusid Saksamaale. Meyer suri sellesama 1817. aasta sügisel ja Lampe kõigest 42-aastaselt 1823.

Edaspidi töötas Steltzer Berliini ülikoolis eradotsendina, lisaks õigusnõunikuna ja Berliini linnakohtu eesistujate kriminaalpalati liikmena. Ta suri 1831. aastal.

Eelnev
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Friedrich Eberhard Rambach (1814–1816)
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Christian Steltzer

1816
Järgnev
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Ferdinand Giese (1817–1818, 1816–1817 prorektorina)

Välislingid muuda