D'Artagnan
Charles de Batz de Castelmore, ka d'Artagnan ja hiljem krahv d'Artagnan (umbes 1611–1615 – 25. juuni 1673) oli prantsuse kuninga Louis XIV aegne musketär ning 1667. aastast kuninga musketäride kompanii kapten-leitnant. Ta hukkus Maastrichti piiramise ajal Prantsuse-Hollandi sõjas, Hispaania Madalmaades.
Tõelisest d'Artagnanist on suhteliselt vähe teada. d'Artagnan ise ei kirjutanud midagi ja nagu tema dokumendid näitavad, oli ta üldiselt kirjaoskamatu. Temast on ainult üks portree, mille autentsus pole garanteeritud ja apokrüüfilised mälestused, mis avaldati 1700. aastal Kölnis, 27 aastat pärast mehe surma. Gatien de Courtilz de Sandrase teos tema elust andis inspiratsiooni Alexandre Dumas vanema d'Artagnani romaanidele, millest kõige kuulsam on "Kolm musketäri". Dumas' teostes ja nende hilisemates filmiversioonides esinev d'Artagnani tegelaskuju on nüüdseks palju rohkem tuntud kui tegelik ajalooline isik.
Nooruspõlv muuda
Charles de Batz sündis Edela-Prantsusmaal Lupiaci maakonnas Château de Castelmore'is. Ta oli seitsmelapselise pere neljas poeg (peres oli neli poissi, kolm tüdrukut). Tema täpne sünniaeg on teadmata. Tema isa, Castelmore'i isand Bertrand de Batz oli aadlikuks saanud kaupmehe Arnaud de Batzi poeg, kes ostis Castelmore'i mõisahoone. Hoone, kus möödus Charles de Batzi lapsepõlv, on säilinud tänapäevani.[1] Charles de Batz läks Pariisi 1630. aastatel, kasutades oma ema Françoise de Montesquiou d'Artagnani nime. D'Artagnan leidis 1632. aastal võimaluse saada Prantsuse kaardiväerügemendi Essartsi kompanii kadetiks oma onu Henri de Montesquiou d'Artagnani toel. Kuna käimas oli kolmekümneaastane sõda, osales rügement 1640. aastate alguses tihti lahingutegevuses hispaanlaste vastu. Tõenäoliselt osales lahingutes ka d'Artagnan, kuigi täpseid andmeid pole.
Karjäär muuda
.jpg)
Musketäride kompanii liikmeks sai d'Artagnan 1644. aastal tänu kompanii juhi kapten-leitnant de Tréville'i (Jean-Armand du Peyrer, krahv de Tréville(Troisville)) eestkostele, kes oli perekonnatuttav, samuti gaskoonlane. Musketärina teenis d'Artagnan ära mõjuka kardinal Mazarini, kes oli Prantsusmaa peaminister aastast 1643. aastast, soosingu.[2] Arvatavasti olid sel ajal tema kompaniikaaslasteks Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle, Isaac de Portau ja Henri d'Aramitz, kes on prototüübid Dumas "Kolme musketäri" kangelastele Athosele, Porthosele ja Aramisele.[3]
Kui 1646. aastal saadeti musketäride kompanii laiali, jätkas d'Artagnan oma karjääri Mazarini teenistuses. Louis XIV, kelle teenistuses oli d'Artagnan juba siis, kui kuningas oli alles laps, usaldas teda täielikult, andes talle täitmiseks diskreetsust nõudvaid missioone. 1652. aastal ülendati d'Artagnan Prantsuse kaardiväe leitnandiks, seejärel 1655. aastal kapteniks.
Kui 1657. aastal taasloodi Louis XIV eestvõttel prestiižikas musketäride väeüksus, sai D'Artagnan esimeses kompaniis leitnandi auastme, olles üksuse tegelikuks juhiks (ametlik juht oli Neversi hertsog, Mazarini vennapoeg).[2] D'Artagnan oli kuulus oma rolli poolest Nicolas Fouquet' (markii de Belle-Île, vikont de Melun et Vaux) vahistamises. Fouquet oli Louis XIV rahandusminister ja püüdis asuda Mazarini kohale kuninga nõunikuna. Kuningas kahtlustas laia elustiiliga Fouquet´d, et too varastas kuninglikku riigikassat ning lasi d'Artagnanil Fouquet' arreteerida. Et vältida kahtlusaluse põgenemist, määrati d'Artagnan teda neljaks aastaks valvama, kuni Fouquet lõpuks eluks ajaks vangi mõisteti.
Tänu silmapaistva tegevuse eest Fouquet' kohtuasjas sai d'Artagnanist kuninga usaldusisik. Alates 1665. aastast on dokumentides teda nimetatud "krahv d'Artagnaniks". 1667. aastal sai ta esimese musketäride kompanii kapten-leitnandiks, mis tagas talle üheksasaja naelase kuupalga. Samal aastal määrati ta teenete eest Lille'i linna piiramisel selle linna kuberneriks. Kubernerina ei saavutanud d'Artagnan populaarsust, seetõttu naasis ta teenistusse.
Surm muuda
D'Artagnan hukkus Maastrichti piiramise ajal 25. juunil 1673 musketikuuli tabamuse tagajärjel, avamaal toimunud rünnaku ajal. Tema matmiskoht on teadmata. Ühe hüpoteesi kohaselt võib ta olla maetud Maastrichti lähedal asuvasse Wolderi Saint-Pierre-et-Pauli kirikusse.[4] D'Artagnani suure populaarsuse tõttu põhjustas tema surm õukonnas ja sõjaväes suure leina.
Pärast d'Artagnani surma üritati vaidlustada tema õigusi aadliseisusele ja tiitlitele kohtu kaudu, kuid Louis XIV andis käsu, et igasugune tagakiusamine lõpetataks ja d'Artagnani perekond jäetaks rahule.
Perekond muuda
D'Artagnani abiellus 1659. aastal Anna Charlotte Christina de Chanles´ga (1624–31. detsember 1683).
Sellest abielust sündis kaks last: Louis de Batz de Castelmore (vanem) (1660-1709) ja Louis de Batz de Castelmore (noorem) (1661-1714). Mõlemad olid sõjaväeohvitserid ning kandsid krahv d'Artagnani tiitlit. [5]
Viited muuda
- ↑ dile Bordaz, D'Artagnan, mousquetaire du Roi, Paris, Balzac Éditeur, 2001, 490 p. (ISBN 2-913907-20-2), p. 4,8.
- ↑ 2,0 2,1 Chronologie historique militaire, t. VI, Paris, 1750, p. 418
- ↑ L'Express no 3285, 18 au 24 juin 2014, page III.
- ↑ Odile Bordaz, Sur les chemins de d'Artagnan et des mousquetaires, éditions Balzac, 2005.
- ↑ Charles Samaran, D'Artagnan, capitaine des mousquetaires du Roi : histoire véridique d'un héros de roman, Paris, Calmann-Lévy, 1912
Kirjandus muuda
- Jean-Christian Petitfils. "Tõeline d'Artagnan". (Originaal: Jean-Christian Petitfils. Le véritable d'Artagnan. Paris, Tallandier 1999.) Prantsuse keelest tõlkinud Karin Vahter ja Kalle Kurg. Tallinn, Kunst 2002. 216 lk. ISBN 5-89920-3000-5.
- Eugène d' Auriac, D'Artagnan, capitaine-lieutenant des Mousquetaires : sa vie aventureuse, ses duels, ses rapports avec Athos, Aramis et Porthos, ses amours, ses intrigues et ses missions politiques, ses combats, sa mort, Paris, La Table ronde, coll. « Petite vermillon » (no 9), 1993, 326 p. (ISBN 978-2-7103-0559-0).
- Stéphane Baumont, D'Artagnan, des siècles d'aventures de cape et d'épée, Toulouse, Privat, coll. « Pages grand Sud », 1999, 137 p., (ISBN 2-7089-5413-X).
Välislingid muuda
- Jean-Christian Petitfils. Tõeline d'Artagnan.
- 1673: lahingumöllus langes d’Artagnan. Kuulutaja, 25. juuni 2021.