Charles Stevenson
Charles Leslie Stevenson (27. juuni 1908 Cincinnati, Ohio – 14. märts 1979 Bennington, Vermont) oli Ameerika analüütiline filosoof, keda tuntakse eelkõige tööde järgi eetikas ja esteetikas.[1]
Stevenson oli professor Yale'i Ülikoolis 1939–1946, kuid kuna ta kaitses emotivismi, loobus ülikool tema teenetest ning 1946–1977 töötas ta Michigani Ülikoolis. Ta õppis ka Inglismaal Ludwig Wittgensteini ja G. E. Moore'i juures.
Charles Stevenson esitas sõjajärgse aja kõige keerukama põhjenduse emotivismi kaitseks. Artiklites "Eetiliste terminite emotiivne tähendus" ("The Emotive Meaning of Ethical Terms", 1937) ja "Veenvad definitsioonid" ("Persuasive Definitions", 1938) ning raamatus "Eetika ja keel" ("Ethics and Language", 1944) töötas ta välja emotiivse tähenduse teooria, mida kasutas seejärel oma veenva definitsiooni (persuasive definition) teooria alusena. Stevenson arendas emotivismi edasi metaeetillise teooriana, mis tõmbas järsu eraldusjoone keele kognitiivsete teaduslike kasutusviiside (milles esitatakse fakte ja põhjendusi ning mis alluvad teaduse seadustele) ja mittekognitiivsete kasutusviiside vahele (milles esitatakse tundeid ja millega avaldatakse mõju).
Viited muuda
- ↑ Scott Soames "Analytic Philosophy in America", rmt: "The Oxford Handbook of American Philosophy" (toim Cheryl Misak) Oxford University Press, 2007 (vaadatud 22.04.2007). "Palju aastaid oli üks Ameerika tuntumaid analüütikuid Charles Stevenson, kelle 1937. aastal ilmunud "The Emotive Meaning of Ethical Terms" ja 1944. aastal avaldatud "Ethics and Language" olid muutunud klassikaks."