Catullus
Gaius Valerius Catullus (arvatavasti 86 või 84 eKr Verona – arvatavasti 54 eKr) oli Rooma luuletaja.
Elukäik muuda
Catullus sündis Põhja-Itaalias Veronas jõukas ratsanikuperes. Ta läks varakult Rooma õppima ning elas kogu edasise elu seal. Poliitiliselt oli ta Caesari vastane ning ründas oma epigrammides nii teda kui tema pooldajaid (nt Mamurrat). Kui Caesari võim suurenes, otsis Catullus temaga siiski lepitust, ning Catulluse vabanduste peale olevat Caesar ta samal päeval enda juurde õhtusöögile kutsunud.[1]
Looming muuda
Catullus kuulus nn neoteerikute (kr νεώτεροι 'uuemad', lad poetae novi 'uued luuletajad') luuletajateringi, kelle eeskujuks oli Aleksandria hellenistlike poeetide õpetatud luule.
Catulluse loomingust on meieni säilinud 116 luuletust. Nende hulgas on erinevais meetrumeis lühemaid lüürilisi luuletusi (1–60), pikemaid poeeme (61–68) ning eleegilistes distihhonides lühemaid luuletusi, peamiselt epigramme (69–116).
Esimesest osast on eriti tuntud luuletused, mille teema on armastus kauni Lesbia-nimelise naise vastu, armukadedus, lahkhelid, leppimine ja suhte lõppemine. Lesbiat samastatakse harilikult kõnemehe ja rahvatribuuni Publius Clodius Pulcheri õe ning 60. a. konsuli Quintus Caecilius Metellus Celeri naise Clodiaga (alates a-st 59 lesk), kes oli tuntud nii andekuse kui vabade elukommete poolest (temasse olevat olnud armunud ka Cicero).
Pikemad luuletused on kirjutatud peamiselt hellenistliku kirjanduse eeskujul (sh epüllion "Peleuse ja Thetise pulm" ja Kallimachose luuletuse "Berenike juuksekihar" tõlge). Catullus on saanud mõjutusi ka kreeka arhailisest lüürikast, eelkõige Sappholt (näiteks Catulluse 51. luuletus on osalt ühe Sappho luuletuse tõlge).
Kolmas osa sisaldab muu hulgas invektiive ja ründavad pilkeluuletusi, milles Catullus õiendab arveid talle ebasümpaatsete isikutega.
Varia muuda
Carl Orff on kirjutanud Catulluse tekstidele heliteose "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud").
Viited muuda
- ↑ Suetonius, Julius 73.