Bunge mänd
Bunge mänd (Pinus bungeana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
| Bunge mänd | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Bunge mänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus bungeana Zuccarini ex Endlicher (1847) | |
Bunge mänd on nime saanud esmaleidja, baltisaksa päritolu botaaniku Alexander Georg von Bunge (1803–1890) järgi. Esimest korda kirjeldasid seda puud teaduslikult saksa botaanik Joseph Gerhard Zuccharini (1797–1848) ja austria botaanik Stephan Endlicher (1804–1849) aastal 1847.
Bunge mänd kuulub koos Gerard'i männiga (Pinus gerardiana) ja jünnani männiga (Pinus squamata) sektsiooni Parrya alamsektsiooni Gerardianae.
Kirjeldus muuda
Bunge mänd kasvab 24–30 m kõrguseks, tüvi on hargnev, läbimõõt kuni 1,16 m. Juurestik on hästi laiali arenenud.[2]
Võra on püramiidjas või vihmavarjukujuline[3]. Koor on sile ja hallikasroheline. Korp on noortel puudel tuhmhall, sile, kestendav, vananedes muutub kriitvalgeks, mille järgi on puu kaugelt äratuntav[2]. Koor ajab maha ümaraid soomuseid ja nende alune koor on alguses kahvatukollane, aga hiljem tõmbub see päikesekiirguse mõjul oliivpruuniks, punaseks või lillakaks.
Pungad on munaja kujuga, punakaspruunide soomustega, vaiguta, ligi 12 mm pikkused. Noored võrsed on siledad, püstised ja hallikasrohelised.
Okkad on kolmekaupa kimbus, 5–7,5 cm pikkused, tumerohelised, teravatipulised, lameda ristlõikega, püsivad võrsetel 3–4 aastat[2].
Isasõisikud on rohekaskollased, ellipsoidsed. Käbid on üksikult või paaris, ümara või munaja kujuga, 5–6,5 cm pikkused. Seemned on munaja kujuga, umbes 10 mm pikkused, hallikaspruunid, lühikese, kuni 5 mm pikkuse ja nõrgalt kinnitunud tiivakesega.[2][3]
Levila muuda
Bunge männi levila paikneb Hiina põhja- ja keskosas, kus ta kasvab hajusate asurkondadena mägedes 500–1800 m kõrgusel üle merepinna[3]. Tema kaasliigid on peamiselt mänd Pinus tabuliformis ja katteseemnetaimed[4]. Kasvupinnaseks on enamasti lubjakivist moodustunud mullad. Hiinast on ta introdutseeritud ka Koreasse.[2]
Bunge mänd talub talvel külma kuni −23...–29 °C[5].
Paljunemine muuda
Bunge mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil aprillis-mais. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris-novembris ja levivad tuule abil.[3]
Kasutamine muuda
Kuna Bunge mänd kasvab aeglaselt ning tema puit on habras, siis raiutakse seda harva ja tal pole majanduslikku väärtust. Mitmeharulise dekoratiivse võra tõttu on ta populaarne ilupuu Hiinas, kus teda kasvatatakse tihti templite juures ja surnuaedades. Samuti võib teda leida Euroopa ja Põhja-Ameerika arboreetumitest.[4]
Viited muuda
- ↑ Conifer Specialist Group (2007). Pinus bungeana. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Pinus bungeana". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 25.04.2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus bungeana". www.efloras.org (inglise). Vaadatud 25.04.2010.
- ↑ 4,0 4,1 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743
- ↑ Francine Bigras ja Stephen Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Bunge mänd |