Põrgu (budism)

Põrgu (sanskriti keeles naraka, paali keeles niraya, tiibeti keeles dmyal ba, hiina keeles 地獄 diyu, jaapani keeles jigoku) on budismis üks kuuest olemasolu valdkonnast.

Põrgu on ümbersünniks kõige ebasoodsam paik, kuid pärast seal talutud kannatusi võib sündida soodsamatesse oludesse. Budad ja bodhisattvad võivad kaastundest ajendatuna ise minna põrgusse, et vabastada sealseid olendeid kannatustest ja suunata neid virgumisele.

Põrgusse satuvad olendid ränkade pattude eest, nagu tapmine, pettus, enesetapp, budade ja bodhisattvate laimamine jne. On olemas erinevad põrgud, millest sügavaim ja hirmsaim on Avītši. Piinad sõltuvad sellest, millise põrguga on tegemist. Pärast piinarikast surma põrgus sünnivad olendid seal taas ja kannatused algavad uuesti. Põrgus viibimine võib kesta mõnest aastast mitme kalpani. Karmast vabanedes võib sündida kõrgemale tasandile.

Tavabudismi seisukohast on põrgud olemas, kuid budismi kõrgemates õpetustes on need vaid pettekujutlused.

Põrgu mõiste on tuntud ka hinduismis. Maa-alusest paigast, kus deemonid patuseid kinni hoiavad, räägitakse esimest korda "Atharvaveedas". Hilisemates allikates ("Manu seaduseraamatus" ja puraanades) mainitakse paljusid põrguid. Hinduismi põrgu ei ole igavene; hing viibib seal vaid teatud aja vastavalt patu suurusele.

Budistlikus mütoloogias tuntakse kaheksat külma ja kaheksat kuuma põrgut, millele lisanduvad juhuslikud ja naabruses asuvad põrgud. Juhuslikud põrgud võivad tekkida mõne üksiku inimese või väiksema grupi karmast.

Näiteks Paduma põrgu õudusi kirjeldatakse hoiatusena nendele, kes laimavad õpetajaid – nad lähevad põrgusse saja tuhande kolmekümne kuueks Nirabuddaks ja viieks AdiBuddhaks, mis on meie jaoks mõistetamatult pikk aeg. Kirjeldatakse piinu, mis seal aset leiavad: puud, mis on teravad kui mõõgad, rauast postid, tuleriidad ja kuumad rauast pallid. Selle elanikud on mustad, plekilised koerad, rongad ja maod.

Kaheksa kuuma põrgut

Kuumad põrgud asuvad Dzambudvipa all ning piinad ja kannatused neis on seda hullemad, mida sügavamal on põrgu. Iga põrgu neljas küljes asub naaberpõrgu. Põrgud on ülemisest alustades: Samjíva (taaselustuvad, uuestiärkavad), Kãlasútra (must nöör), Samghãta (kokkujooksvad), Raurava (nutvad), Mahãraurava (suuresti / palju nutvad), Tãpana (küttev), Prtãpana (palju küttev) ja Avíci (ilma pääsemiseta).

Kõige alumine põrgu on kõige suurem ja seal veedetav aeg on ka kõige pikem, see ulatub tervete kalpadeni. Avici põrgu on kuubik, mille küljed on 20 000 yojanat. Põrgute asetuse ja suuruste kohta on erinevaid kirjeldusi. Esimene neist jagab maapinnasest Avici põrgu alguseni jäävad 20 000 yojanat järgmiselt: muda kiht (500 yojanat), savi kiht (500 yojanat) ja 19 000 yojana peale jaotuvad ülejäänud seitse põrgut. Täpset arvu nende suuruste kohta ei ole antud.

Teine seletus asetab Avici põrgu 40 000 yojana sügavusele maa alla. Jagatud on nad nii, et seitse kuuma põrgut on kuubikud, mille küljed on 5000 yojanat pikad; nende peal asetsevad sinine, kollane, punane ja valge maakiht, millest igaüks on 1000 yojanat kõrge, selle kohal omakorda valge savikiht ja muda kiht 500 yojanat.

Kõige ülemises põrgus – Samjivas – tapetakse mõõkadega ning tapetud elustuvad taas, kui tuul puhub nende jäänustele ning nad elavad samad piinad korduvalt läbi. Järgmises põrgus – Kãlasútras asetatakse pahategijad laudadele ning nende kehadele joonistatakse nööriga, mis koos musta tindiga, jooned, mida mööda patused siis lõhki lõigatakse. Samghãtas toimub mitut sorti piinamisi. Rauravas piinatavad nutavad, kuna nende piinad on viidud säärase suuruseni. Järgmises põrgus Mahãrauravas on nende piinad veelgi suuremad, nii et nad nutavad veelgi rohkem. Tãpanas kannatavad kurjategijad leekide läbi. Pratãpanas on leegid veelgi valusamad.

Genshin, Jaapani munk kirjeldab oma teoses “Essentials of salvation” Samghãta põrgut järgmiselt:

Põrgu deemonid püüavad põrgusse kukkunud inimesed kinni ja panevad nad elama metsa, milles asuvate puude lehed on teravad nagu mõõgad. Kui kurjategijad vaatavad üles, näevad nad puudelatvades ilusaid, hästi riietatud naisi ja nendeni ronides lõikavad puulehed nende kehasid. Kui nad üles jõuavad on nende kehad täiesti katki ja nad avastavad, et naised on äkki hoopis puude all ning vaatavad üles silmis kirg ja suul sõnad: “Olen just armastusest sinu vastu siia tulnud, miks küll ei tule sa alla, kus mina olen ja ei emba mind”. Naisi nähes haarab ka kurjategijaid kirg ning nad hakkavad uuesti alla ronima. Alla jõudes kordub kõik taas. See jätkub 10 triljonit aastat. Nende kannatuse põhjuseks on nende endi meel ja lõputu piinaring nende iha, mis neid taga ajab.

Selle põrguga on seotud 16 põrgut. Nende hulgas põrgu, mida kutsutakse Kurja-nägemise Kohaks. Sinna satuvad need, kes on teinud halba teiste inimeste lastele. Siin näevad nad kuidas deemonid nende endi lapsi piinavad, torgates neile rauast vitsasid, väikeseid puure ja konkse suguelunditesse. Selline vaatepilt täidab kurjategijad nii suure armastuse ja kahjutundega, et nad ei suuda vaatepilti taluda. Kuid siiski peetakse seda piina väiksemaks, kui piina, mida tekitab tule läbi põlemine. Kui neid on piinatud psüühiliselt, hakatakse nende keha piinama. Nad pannakse pea peale seisma ning nende olulisi elundeid ja sisikonda põletatakse sulatatud vasega, mida kallatakse kehasse päraku kaudu ja mis pärast siseelundite põletamist suust välja voolab. Need vaimsed ja füüsilised piinad kestavad sadu tuhandeid aastaid.

On veel üks eriline põrgu, mille nimi on Palju Kannatust, kuhu kukuvad need, kes on tegelenud sodoomiaga. Nende karistuseks on näha mehi, kellega neil olid suhted, nii et nende kehad põlevad ihast. Kui nad neile lähenevad ja neid embavad, siis nende kehaosad lagunevad laiali ja hajuvad.

Igal kaheksal põrgul on neli sissekäiku. Iga sissekäik juhib nelja tüüpi alapõrgusse (utsada), mis teeb kokku 128 alapõrgut. Need neli tüüpi on Kukúla (sõkaldega köetud), Kunapa (laibad ja sõnnik), Ksuramãrga (teradega tee) ja Nadí Vaitaraní (põlev jõgi).

Esimeses alapõrgus peavad pahategijad kõndima üle kuuma tuha, teises nad püherdavad laipadest ja sõnnikust soomülkas ning vaglad sisenevad nende naha alla närides luu kuni üdini.

Kolmandat on omakorda kolme sorti. Teradega kaetud tee, kus tuleb kõndida, millel on ülespoole suunatud mõõgaterad. Teradega mets, kus lõikavad lehed langevad, kui tuul puhub, lõigates ära käsi ja jalgu, mida siis mustade täppidega koerad söövad. Mõõkadest mets, kus mõõgateraga ähvardatakse kurjategijad ning sunnitakse neid ronima puu otsa, mille tüve ümbritsevad mõõgad, nii et kui nad ronida üritavad, lõigatakse nad tükkideks, aga kui nad peatuvad tulevad rongad ning nokivad neil silmad peast ja söövad need ära. Neljas alapõrgu on pikk ja kitsas kraav või jõgi, mis põleb ning kuhu sisse kurjategijad visatakse. Kui nad proovivad välja saada, lõikavad valvurid neil käed otsast.

Kaheksa külma põrgut

Külmad põrgud asetsevad kõrvuti kuumadega. Nagu võibki arvata, piinavad nad kurjategijaid külmaga. Külmad põrgud on ArBuddha (mädanik, paistetus), kus sinna sattunute nahale tekkib külma tõttu lööve. NiraBuddhas on külm veelgi intensiivsem, nahk laguneb lööbe tõttu. Järgmise kolme põrgu nimed kirjeldavad selles asuvate piinatavate – Atata, Hahava, Huhuva – karjeid. Viimased kolm on Utpala, Padma ja Mahãpadma, mis on lootoslille nimed ja vihjavad põrguvärvidele, vastavalt siis sinine, punane ja karmiinpunane. Hilisemate seletuste kohaselt on need värvid hirmuäratavad sellepärast, et vastavat värvi põrgus on ihu, mis külma käes lõhkeb, nii et keha meenutab sama värvi lootoslille.

Budistliku põrgu mõiste India päritolu

Mahãbhãrata viimases osas kirjeldatakse põrgut. Sarnaselt Manu seadustega, kus on nimekiri 21 põrgust, mille hulgas on ka termin naraka, mis võis seal tähendada põrguid üldiselt või ka ühe teatud põrgu nime. Džainistlikes ja brahmanistlikes tekstides on mitmeid sarnaseid elemente, mis näitavad, et nad on pärit samast allikast. Samuti on budistlike põrgutega. Igatahes on raske otsustada, milline religioon mõjutas teist, kuna inimesed kasutasid väga vabalt teiste ideid omadena.

Loomade maailm

Loomi kirjeldatakse, kui olendeid, kes on võimelised liikuma horisontaalselt. Nad võivad elada vees, maal ja taevas, kuid pärit on nad ookeanist. Maale ja taevasse liikusid nad hiljem. Budistid usuvad, et olendid sünnivad ümber loomadeks halva karma tõttu. Neil on olemas ka võimalus sündida uuesti inimesena. Aeg-ajalt elavad mõned loomad, näiteks kassid ja koerad, paremat elu kui inimesed, tänu nende mineviku heale karmale.

Preetade maailm

Preetad ehk näljased vaimud on "surnud hinged". Nälja idee on hiljem lisatud, et rõhutada nende kohutavat olukorda. Nad elavad kas metsades, puude otsas või põgenevad sellest maailmast taevasse; teised elavad aukudes, mis on täidetud väljaheidetega ja kannatavad pideva nälja all. Neid kujutatakse pikkade väljaveninud kaeladega ning kõhtudega, mis ripuvad lotakalt, ja kuigi nende maailm on viljakas ei saa nad kunagi isu täis ja nälgivad kuna nad ei saa nad midagi suu kaudu süüa. Näljaste vaimude valitsejaks on Jama.

Jaapanis on nende nimeks Gaki, kellel on veel lisaks võime võtta ükskõik milline kuju ja, kuigi neil on võime halba teha, vajavad nad inimeste sümpaatiat ja kaastunnet. Bhutanis ja Birmas on nad tuntud kui Bhutad, Krodha lapsed, kelle mees on Bhuta. Pahatahtlikud vaimud, vampiirid, kes ei salli inimesi ning elavad surnuaedades. Need, kes on surnud vägivaldset surma, sünnivad bhutadena, nad ei puhka kunagi ja sellepärast saab neid vältida maas lamades.

Näljased vaimud ei ole vaimud selles mõttes, et nad oleksid ilma füüsilise vormita – nad on deformeerunud kujult, mis erinevad suuruselt, kuid on tavaliselt paljale silmale nähtamatud. On olemas spetsiaalne raamat "Petavatthu", mis tegeleb ainult nende lugudega nendest olenditest.

Neid võib jagada nelja kategooriasse:

• Vantãsikas, kes toituvad väljaheidetest,
• Khuppipãsino, kes kannatavad janu ja nälja käes,
• Nijjhãmatanhika, kes piinlevad janu käes,
• Paradattúpajívino, kes elavad teiste kingitustest.

Viimased jagavad meriiti oma elavate sugulastega, kes on nende nimel toime pannud häid tegusid ja seetõttu võivad ka edasi minna paremasse elusse.

Asurate maailm

Asurad on olendid, kes elavad meres, mis ümbritseb Meru mäge. Nad on madalamal kui inimesed, kuid kõrgemal kui loomad. Enamasti on nad hirmuäratavad olendid, kuna nad kasutavad oma suurt jõudu kurjadel eesmärkidel.

Kõige kuulsam asura on Rãhula Asura. Ta valitses Meru mäest põhja jäävat järve, kuid ei olnud rahul sellega, et päike, kuu ja 33 jumalat ületasid kogu aeg tema territooriumi. Niisiis võitles ta Indraga ja ähvardas teha päikesest ja kuust endale kõrvarõngad. Mõnede allikate kohaselt tuleb ta vahel oma riigist välja, et vaadata taevalikke neitsisid, kuid kuna päike on nii ere ja ta ei saa neid näha, siis katab ta päikese parema käega, põhjustades sellega päikesevarjutuse.

Asurad peavad jumalatega igavesti kestvaid lahinguid. Tüli põhjuseks on müütiline puu Tšittapãtãli, mille juured on asurate maailmas, kuid viljad jumalate valduses. Asurad jäävad alati kaotajateks. Vadzrajaana mütoloogias sümboliseerivad nad kadedust.