Brasiilia keiser
Brasiilia keiser (portugali keeles Por Graça de Deus e Unânime Aclamação dos Povos, Imperador Constitucional e Defensor Perpétuo do Brasil) oli Brasiilia Keisririigi riigipea tiitel aastatel 1822–1889.
Brasiilia keisri tiitel ja amet loodi riigi lõplikul eraldumisel Portugalist 1822. aastal. Endine Portugali koloonia Brasiilia oli alates 1815. aastast Portugaliga unioonis, moodustades Portugali, Brasiilia ja Algarvede ühendkuningriigi, mille riigipeaks oli Portugali kuningas. Kui tekkis oht, et Portugal tühistab Brasiilia poliitilise autonoomia, kuulutas Brasiilia ennast 7. septembril 1822 iseseisvaks.
Brasiilia iseseisvuse väljakuulutamisel sai esimeseks keisriks senine Portugali kroonprints ja Brasiilia asevalitseja Dom Pedro, kes oli asunud toetama Brasiilia iseseisvusliikumist. 12. oktoobril 1822 nimetati ta keisriks Pedro I nime all ja krooniti sama aasta 1. detsembril.
Pärast Brasiilia iseseisvuse tunnistamist Rio de Janeiro lepinguga 1825. aastal kandis kuni surmani järgmisel aastal Brasiilia keisri tiitlit ka Pedro I isa, Portugali kuningas João VI. Reaalselt ta Brasiilia valitsemisse mingil viisil ei sekkunud.
Pärast Pedro I troonist loobumist 7. aprillil 1831 sai uueks keisriks tema poeg, kes on keisrina tuntud Pedro II nime all. Ta valitses kuni riigipöördeni 15. novembril 1889, millega monarhia likvideeriti ja kuulutati välja vabariik.
Kokku jõudis Brasiilias võimul olla kaks tegelikku ja üks titulaarne keiser, kes kõik kuulusid Bragança dünastiasse.
Brasiilia keiser valitses konstitutsioonilise monarhina, kelle võimu piiras 15. märtsil 1824 vastu võetud põhiseadus.