Bileća lahing
Bileća lahing peeti 1388. aasta augustis suurvojevood Vlatko Vukovići juhitud Bosnia kuningriigi vägede ja Lala Şahin Paşa juhitud Osmanite riigi vägede vahel. Osmanite armee tungis kuningriigi lõunapiirkonda Humi. Pärast päevi kestnud rüüstamisi põrkusid sissetungijad Dubrovnikist kirdes Bileća linna lähedal kokku kaitseväega. Lahing lõppes Osmanite lüüasaamisega.
| Bileća lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite Bosnia-vallutus ja Osmanite sõjad Euroopas | |||
| Toimumisaeg | umbes 26. august 1388 | ||
| Toimumiskoht |
Humska zemlja Bileća ümbruses, tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina 42° 52′ 0″ N, 18° 26′ 0″ E | ||
| Tulemus | Bosnia võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
  | |||
Taust muuda
Traakias asunud osmanitürklased tundusid 1380. aastatel Lääne-Balkani jaoks märkimisväärse sõjalise ja poliitilise tegurina. Olles muutnud Makedoonia erinevate riikide valitsejad oma vasallideks, alustasid Osmanid Murad I juhtimisel rünnakuid läände, Aadria mere suunas. Nad aitasid innukalt Balkani feodaalisandaid nende omavahelistes sõdades, suurendades ja ära kasutades ebakõla ning sihilikult Balkani riike nõrgestades. Bosnia kuningriiki peeti piisavalt kaugel olevaks, et olla Osmanite sissetungi eest kaitstud, ja idas kaitses seda sõltumatute riikide vöö, mis tekkis pärast Serbia tsaaririigi langemist.[1]
Bosnia ja Osmanite Traakia vaheline kaugus ei osutunud siiski takistuseks. Kuningas Tvrtko I Kotromanići ning Zeta (üks Serbia riigikesi) valitseja ja Muradi vasalli Đurađ II Balšići vaheline vaen viis bosnialaste ja türklaste kokkupõrgeteni varem, kui oleks oodanud. Esimene Osmanite sissetung Bosniasse, millest on vähe teada, toimus 1386. aasta oktoobris. Tõenäoliselt soovitas ja võimaldas seda Đurađ ning see põhjustas naaberriigis Ragusa vabariigis paanikat.[2] 1388. aastal võttis Đurađ ühendust Osmanite väejuhi Lala Şahin Paşaga, kes siis Epeiroses sõda pidas, lootes tähelepanu Tvrtkole suunata.[3]
Osmanite rünnak muuda
Osmanite rünnaku oht Bosniale ilmnes 1388. aasta augusti alguses.[2] Osmanite valitseja Murad I saatis Lala Şahin Paşa Đurađile appi.[4] Ragusa võimud saatsid Đurađi juurde saadiku seoses türklastega, kes olid tunginud Zahumljesse Tvrtko kuningriigi lõunaosas ja väga lähedal Ragusale endale.[2] 15. augustil otsustasid ragusalased pakkuda oma riigis varjupaika Tvrtko alamatele, kes pealetungijate eest põgenesid,[2] võimaldades aadlikel ja lihtrahval varjuda vastavalt Dubrovniki linna ja Pelješaci poolsaarele Stoni linna ümbrusesse.[3] Stoni müürid valmistati kaitseks ette; 19. augustil said kõik elanikud ülesandeks kaitsta poolsaart ja järgmisel päeval saatis ka Tvrtko 1000 meest kaitsjatele appi.[3] Samal päeval saadeti saadik ka Lala Şahin Paşa juurde, kes oli juba lähedal.[2][3] Ragusalased valmistusid ähvardava kokkupõrkega silmitsi seisma[2] ja Osmanite komandöri juurde saadetud saadik pidi tõenäoliselt nii läbirääkimisi pidama kui ka luureandmeid koguma.[3] 22. augustil küsiti nõu ka Ungari õukonnalt.[3]
Muradi poolt Tvrtko vastu saadetud armee suurus pole teada, kuid see pidi olema märkimisväärne, kuna sellesse kuulusid tema enda pojad. Kindlasti ei olnud see suur vallutav jõud, aga ka mitte väike ja pelgalt rüüstav jõuk. Selle eesmärk oli rüüstata ja näidata Muradi sõjalist jõudu.[3]
Kuningas Tvrtko armee, mida juhtis tema kõige võimekam ja usaldusväärseim kindral, Bosnia suurvojevood Vlatko Vuković, lubas türklastel tungida kuni Bileća linnani.[2] Bosnialased lõid sissetungijad Zahumlje kanjonites ja võitsid neid otsustavalt.[5][3] Lala Şahin Paşa pääses vaevu eluga; vähesed tema mehed olid sama õnnelikud.[3] Täpne kuupäev on vaidlustatud; hilisema sündmuste kroonika järgi toimus lahing 27. augustil. Kuid juba 26. augustil teatasid ragusalased tulemusest Ungari kuningale Zsigmondile ning otsustasid vabastada vangistatud zetalased ja albaanlased, kes olid olnud Osmanite armees.[2]
Tagajärg muuda
Osmanite rünnak ja lüüasaamine lepitas mõneti Tvrtkot ja Đurađi. Bosnia võit ei varjutanud Osmanite rüüstamiste tagajärgi. Kuigi tulevased sissetungid jäid võimalikuks, ei pidanud bosnialased pärast võitu Bilećas peaaegu aasta jooksul uuesti Osmanite armeega silmitsi seisma.[2] 1389. aasta juunis marssis Murad aga ise läände kavatsedes võib-olla lõpuks Tvrtko vastu löögi anda.[4][6] Murad võis ka kahtlustada, et Morava Serbia valitseja Lazar Hrebeljanović aitas kaasa lüüasaamisele Bileća lähedal.[7] See sundis bosnialasi ja serblasi Kosovo lahingus tema armee vastu ühinema.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Ćirković, Sima (1964). Историја средњовековне босанске државе. Srpska književna zadruga.
- Ćorović, Vladimir (1997). Istorija srpskog naroda. Beograd: Ars Libri.
- Fine, John Van Antwerp, Jr. (1994), The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest, University of Michigan Press, ISBN 0-472-08260-4
- Finkel, Caroline (2007). Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire. Basic Books. ISBN 978-0465023974.
- Imber, Colin (2009). The Ottoman Empire, 1300–1650: The Structure of Power. Palgrave Macmillan. ISBN 978-1137014061.
- Veinstein, Gilles (2013). "The Great Turk and Europe", Europe and the Islamic World: A History, Princeton University Press, ISBN 978-0691147055