Bad Religion on Ameerika punk rock'i bänd, mille 1980. aastal asutasid Lõuna-Californias Jay Bentley (bass), Greg Graffin (laul), Brett Gurewitz (kitarr) ja Jay Ziskrout (trummid).

Bad Religion (2018)

Neid on tihti peetud nii punk rock'i taaselustajateks 1980. aastate lõpul kui ka paljude punk rock'i bändide mõjutajateks. Bändi koosseis on aja jooksul palju muutunud ning vaid Graffin on olnud ainus alatine liige.

Seni on Bad Religion avaldanud 16 stuudioalbumit, kolm EP-d, kaks kontsertsalvestist ja kaks DVD-d. Nende 1988. aasta albumit "Suffer" on peetud ka hardcore punk'i kõige olulisemaks albumiks. Bad Religion sai laiemalt tuntuks 1994. aasta albumiga "Stranger Than Fiction", millelt hiljem avaldati singlid "21st Century (Digital Boy)" ja "Infected".

Kui Gurewitz bändist 1994. aastal lahkus, ei saanud Bad Religion kuni albumi "The New America" väljaandmiseni 2000. aastal ülemäärase populaarsuse üle kurta. Gurewitz pöördus bändi tagasi 2001. aastal ja tegi koostööd järgmise kolme albumi valmistamisel.

Bad Religion on eriti tuntud oma kõrgetasemelise stiili, metafooride, sõnavara, kujundlikkuse ja vokaalharmooniate (oozin' aahs) poolest.

Ajalugu muuda

Karjääri algus ja lõhe (1980–1985) muuda

Bad Religioni asutasid 1980. aastal Los Angeleses keskkooliõpilased Greg Graffin (vokaal, klaver), Jay Bentley (basskitarr), Jay Ziskrout (trummid) ja Brett Gurewitz, tuntud ka kui Mr. Brett (kitarr). Bändi põhilisteks mõjutajateks olid varasemad punkbändid nagu The Ramones, The Adolescents, Black Flag, The Germs ja The Sex Pistols. Väljaspool punki olid nende mõjutajad väga erinevad, näiteks Elvis Costello, The Jam ja Nick Lowe, aga ka Jack Kerouac. Greg Graffin ütles, et tema mõjutajateks olid "popilt kõlav rokk, mis polnud ilmtingimata kommertslik".

1981. aastal avaldas bänd oma EP uue kaubamärgi Epitaph Records all, mis kuulus ja kuulub siiani Gurewitzile. 1982. aastal nägi ilmavalgust bändi esimene täispikk album "How Could Hell Be Any Worse?", mille lindistamise ajal vahetus Jay Ziskrout Peter Finestone'iga.

1984. aastal liitus bändiga Greg Hetson, kes vahetas välja võõrutusravile läinud Gurewitzi. Bad Religion pöördus tagasi pehmema, rock'n'roll'ilikuma stiili poole EP-l "Back to the Known", kuid läks varsti laiali.

Uuesti koos (1986–1992) muuda

1986. aastal helistas Greg Graffin Jay Bentleyle ja palus tal tagasi tulla. Bentley vastus oli alguses ebakindel, aga lõpuks nõustus ta ühe kontserdi jaoks tagasi tulema ning lõpetas sellega, et jäigi bändi, sest tal oli nii lõbus. Värskelt võõrutusravilt naasnud Gurewitzi veendi, et tema tuleks samuti tagasi, ning kui Pete Finestone trumme ja Greg Hetson teist kitarri mängima tulid, oli Bad Religion jälle tagasi. Taas ühinenud bänd avaldas 1988. aastal albumi "Suffer", mis kindlustas tagasituleku pungi kogukonda. Seda albumit on fännid pidanud bändi parimaks. "No Control" (1989) ja "Against the Grain" (1990) suurendasid bändi populaarsust. Neile järgnes album "Generator" (1992).

Peavoolumuusika edu (1993–1995) muuda

Kui alternatiivrokk ja grunge said peavoolumuusikaks, hülgas Bad Religion Epitaph Recordsi Atlantic Recordsi kasuks ja avaldas kiiresti seitsmenda täispika stuudioalbumi "Recipe for Hate" (1993). 1993. aastal salvestas bänd ka filmi "Poesellid" ("Clerks") jaoks laulu "Leaders And Followers".

Nende järgmine album, 1994. aastal avaldatud "Stranger Than Fiction" sai bändi edukaimaks, lüües laineid hittidega "Infected" ja "21st Century (Digital Boy)". Tänini on see album Bad Religioni tuntuim album, mis endiselt müüb hästi. Enne "Stranger Than Fictioni" avaldamist lahkus Gurewitz bändist, kuna Bad Religion oli loobunud koostööst Epitaphiga. Gurewitz asendati Brian Bakeriga, kes oli varem olnud bändides Minor Threat ja Dag Nasty. Sellest ajast peale sai Graffinist bändi peamine lookirjutaja.

Gurewitzita periood (1996–2000) muuda

Bad Religion jätkas muusika salvestamist ilma Brett Gurewitzita ja avaldas veel kolm albumit Atlanticu kaubamärgi all, alustades albumiga "The Gray Race" (1996). Selle albumi tuntumad lood on "A Walk" ja "Punk Rock Song" (nii inglise kui ka saksa keeles).

 
Brian Baker (vasakul) koos Bad Religioniga kontserdil Hollandis 1995. aastal

Nende järgmist albumit "No Substance" (1998) ei saatnud edu.

Bad Religion lahkus Atlantic Recordsist 2001. aastal ja pöördus tagasi Epitaphi.

Jälle koos Gurewitziga (2001–tänaseni) muuda

2001. aastal tuli Brett Gurewitz bändi tagasi, et salvestada "The Process of Belief" (2002). Graffin on öelnud: "Ma olin veidi pettunud, kui ta bändist lahkus, aga mingit tõsist vaenu meie kahe vahel polnud. Seda ei saa aga öelda ülejäänud bändiliikmete kohta. Aga tema ja mina, kes me oleme olnud laulukirjutajad bändi algusest saadik, tahtsime tõesti veel kord katsetada."

Nende järgmine album "The Empire Strikes First" avaldati 2004. aasta juunis.

Samuti taas avaldas bänd digitaalselt täiendatud versiooni mitmest varasest albumist Epitaph Recordsi ajast, näiteks "How Could Hell Be Any Worse?", "Suffer", "No Control", "Against the Grain" ja "Generator".

 
Bentley (vasakul) ja Graffin (paremal) koos Bad Religioniga kontserdil (2005)

7. märtsil 2006 avaldati kontsert-DVD "Live at the Palladium". DVD-l oli mitu kontsertetendust, intervjuusid, muusikavideoid ja fotosid.

Greg Graffin avaldas oma teise sooloalbumi "Cold as the Clay" 11. juulil 2006.

Järgnenud on mitu Bad Religioni stuudioalbumit (nt "New Maps of Hell" 2007. aastal, "The Dissent of Man" 2010. aastal ja "True North" 2013. aastal).

Sõnad ja ideoloogia muuda

 
Bad Religion Stockholmis 2004. aastal

Enamasti kirjutas Bad Religioni lugudele sõnu kas Greg Graffin või Brett Gurewitz, nad kirjutasid harva lugusid koos. Mõne loo on kirjutanud ka teised bändi liikmed, näiteks Jay Bentley.

Brett Gurewitz on öelnud, et ta on üritanud imiteerida The Germs lauljat Darby Crashi Bad Religioni algusaegadel: "Ta kirjutas intelligentset teksti ega kohkunud tagasi julge sõnavara kasutamise ees, mis on minu arvates lahe."[1]

Sotsiaalsed ja poliitilised probleemid muuda

Mitmed Bad Religioni laulud räägivad sotsiaalsetest probleemidest, kuigi bänd üritab vältida kellegi kindla inimese või grupi süüdlaseks tembeldamist.

Siiski ei kasuta bänd alati ainult metafoore, et poliitilisi kommentaare teha. Brett Gurewitz ütles otse, et president George W. Bush oli põhiliseks inspiratsiooniks albumi "The Empire Strikes First" loomisel: "Terve album on pühendatud sellele, et Bush oma kabinetist välja saada. Ma ei usu, et te leiaksite Ameerika Ühendriikide ajaloost Bushist hullema presidendi. Ta on maailma ajaloos ilmselt üks hullemaid riigijuhte üldse. Ma lihtsalt vihkan seda tüüpi."

Religioon muuda

"Usk oma partnerisse, kaaslastesse ja sõpradesse on väga oluline, sest selleta pole teie suhe täielik. Usk mängib seega tähtsat rolli, kuid usk inimestesse, keda sa ei tea, usk religioossetesse või poliitilistesse juhtidesse või isegi inimestesse, kes on laval, inimestesse, kes on avalikkuse silmis populaarsed... nendesse ei tohiks sa uskuda. Sa peaksid kuulama, mis neil on öelda, ning seda siis kasutama." – Greg Graffin

Hoolimata bändi nimest ei loe selle liikmed end antiteistideks. Laulja Greg Graffin on öelnud, et bänd eelistab religiooni kasutada metafoorina millegi sellise kohta, mis ei luba indiviidil vabalt mõelda ega end väljendada. Seega on nende laulud pigem antikonformsuse kui ateismi kohta. Greg Graffin ise on aga naturalist ja raamatu "Is Belief in God Good, Bad or Irrelevant?" kaasautor. Brett Gurewitz on agnostik ja Jay Bentley on kinnitanud oma usku Jumalasse.

Bändi liikmed muuda

Praegused liikmed muuda

  • Greg Graffin – solist (1980–...)
  • Mr. Brett – kitarr, taustalaulja (1980–1983, 1985–1994, 2001–...)
  • Mike Dimkich – kitarr (2013–...)
  • Brian Baker – kitarr, taustalaulja (1994–...)
  • Jay Bentley – bass, taustalaulja (1980–1982, 1986–...)
  • Jamie Miller – trummid, löökpillid (2015–...)

Diskograafia muuda

  Pikemalt artiklis Bad Religion diskograafia
Aasta Album Koht USA edetabelites Laulja Kitarr Bass Trummid
1982 How Could Hell Be Any Worse? Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Jay Bentley Pete Finestone / Jay Ziskrout
1983 Into the Unknown Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Paul Dedona Davy Goldman
1988 Suffer Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1989 No Control Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1990 Against the Grain Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1992 Generator Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1993 Recipe for Hate #14 (Heatseekers) Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1994 Stranger Than Fiction #87 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1996 The Gray Race #56 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
1998 No Substance #78 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2000 The New America #88 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2002 The Process of Belief #49 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2004 The Empire Strikes First #40 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2007 New Maps of Hell #35 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2010 The Dissent of Man Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman

Viited muuda

  1. Matt Taylor and Mateo Rojas (27. september 1996). "A Conversation with Mr. Brett".

Välislingid muuda