Austraasia

Austraasia (511–751) moodustas Merovingide Frangi kuningriigi kirdeosa, hõlmates osi tänapäeva Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Luksemburgi ja Hollandi territooriumist. Metz oli pealinnaks, kuigi mõned Austraasia kuningad valitsesid Rheimsist, Trierist ja Kölnist.

Austraasia, frankide kodumaa (tumeroheline) ja järgnenud vallutused (muud rohelise varjundid).

Etümoloogia

Austraasia nimi on germaani algupära, tähendades 'idapoolset maad'. Latinisatsioon on segadusseajav, kuna saksa Ost on 'ida', kuid ladina auster/australis on 'lõuna'.

Ajalugu

Iidne Saint-Pierre-aux-Nonnains basiilika 4. sajandist Metzis, Austraasia kuningriigi pealinnas

Frangi riik 714. aastal (Austraasia on tähistatud rohelisega)

Pärast frankide kuninga Chlodowech I surma aastal 511 jaotasid tema neli poega tema kuningriigi endi vahel, kusjuures Theuderich I sai maad, millest tekkis Austraasia. Theuderichist põlvnenud kuningate liin valitses Austraasiat aastani 555, kui see ühendati Chlothar I teiste frangi kuningriikidega, nii päris ta aastaks 558 kõik frankide valdused. Ta taasjaotas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia. Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.

Aastast 567 kuni Sigibert II surmani aastal 613 võitlesid Neustria ja Austraasia omavahel peaaegu pidevalt, kusjuures Burgundia mängis nende vahel rahutegijat. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ja andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le. Chlothar võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus. Need ametnikud tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.

Aastal 623 küsisid austraaslased Chlothar II-lt endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Dagoberti valitsust Austraasias imetleti. Aastal 629 päris ta Neustria ja Burgundia. Austraasia oli kuni aastani 633 taas tähelepanuta jäetud, kuni rahvas nõudis taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks. Tema õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas. Tertry lahinguga aastal 687 alistas Pippin Herstalist Neustria kuninga Theuderich III ja kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Aastal 718 nimetas Karl Martell Austraasia toetusega tema sõjas Neustria vastu - kõik territooriumid võitlesid frankide valduste ühendamise eest oma võimu alla - kellegi Chlothar IV valitsema Austraasiat. See oli viimane frankide valitseja, kes ei valitsenud kõigi frankide üle. Aastal 719 ühendati frankide valdused jäävalt Austraasia võimu alla.

Karolingide ajal ja hiljem kasutati Austraasiat mõnikord Karolingide impeeriumi idaosa tähenduses. Seda kasutati Ida-Frangi riigi sünonüümina, kuigi see on mõnevõrra ebatäpne.

Valitsejad

Merovingidest kuningad  Pikemalt artiklis Merovingid Theuderich I, 511–533 Theudebert I, 533–548 Theudebald, 548–555 Chlothar I, 555–561 Sigibert I, 561–575 Childebert II, 575–595 Theudebert II, 595–612 Theuderich II, 612–613 Sigibert II, 613 Chlothar II, 613–623 Dagobert I, 623–634 Sigibert III, 634–656 Childebert Lapsendatud, 656–661 Chlothar III, 661–662 Childerich II, 662–675 Dagobert II, 675–679 Theuderich III, 679–691 Chlodwig IV, 691–695 Childebert III, 695–711 Dagobert III, 711–715 Chilperich II, 715–717 Chlothar IV, 717–720 Chilperich II, 720–721 (taas) Theuderich IV, 721–737 Childerich III, 743–751

Majordoomused  Pikemalt artiklis Majordoomus Parthenius, aastani 548 Gogo, u.567–581 Waldalenus, aastast 581 Gundulf, aastast 600 Landrich, aastani 612 Warnachar II, 612–617 Chucus, 617–623 Pippin I, 623–629 Adalgisel, 633–639 Pippin I, 639–640 (taas) Otto, 640–643 Grimoald I, 643–656 Wulfoald, 656–680 Pippin II, 680–714 Theudoald, 714–715 Karl Martell, 715–741 Karlmann, 741–747 Pippin III, 747–751  Pikemalt artiklis Karolingid