August von Mackensen
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Anton Ludwig August von Mackensen (6 detsember 1849 – 8. november 1945), sündides August Mackensen, oli Saksa sõdur ja välimarssal, Saksa üks edukamaid ja kuulsamaid väejuhte Esimese maailmasõja ajal.
| August von Mackensen | |
|---|---|
.png) | |
| Täisnimi | Anton Ludwig August von Mackensen |
| Hüüdnimi |
"Viimane husaar" "Viimane preislane" |
| Sünniaeg |
6. detsember 1849 Haus Leipnitz, Saksimaa provints, Preisi kuningriik |
| Surmaaeg |
8. november 1945 (95-aastaselt) Habighorst, Hannoveri provints, Saksamaa[1] |
| Truudusvanne | |
| Teenistus |
.svg){kind=small} Saksa keiserlik armee |
| Teenistusaeg | 1869–1920 |
| Auaste | Generalfeldmarschall |
| Juhtinud | Väegrupp Mackensen |
| Sõjad/lahingud |
Saksa-Prantsuse sõda Esimene maailmasõda |
| Autasud |
Raudristi Suurrist Pour le Mérite tammelehtedega Musta kotka orden |
| Abikaasa |
Dorothea von Horn Leonie von der Osten |
| Autogramm |
 |
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Pärast vaherahu sõlmimist oli Mackensen aastaid interneeritud. Ta läks 1920. aastal armeest pensionile ja sai 1933. aastal Hermann Göringi abil Preisi riiginõunikuks. Mackensen, pigem rahvuslane kui rahvussotsialist, esines sageli oma endise keiserliku Saksa husaarivormiga natside üritustel ja oli nii üheks peamiseks Teise Riigi ja Kolmanda Riigi integratsiooni sümboliks. Tema tuntuim hüüdnimi on "Viimane husaar", teda on kutsutud ka "Viimaseks preislaseks" ja "Viimaseks monarhiks".[2]
Lapsepõlv ja noorus muuda
Mackensen sündis Haus Leipnitzis, Dahlenbergi villa lähedal Preisi Saxony provintsis. Ta vanemad olid Louis ja Marie Louise Mackensen. Tema isa oli põllumajandusettevõtte juhataja ja saatis ta 1865 Halle Reaaalgümnaasiumisse, lootuses, et poeg järgib tulevikus tema elukutset.[3] Mackensen alustas oma sõjaväekarjääri 1869 kui vabatahtlik Preisi 2. Ihuhusaaride Rügemendis (Leib-Husaren-Regiment Nr. 2). Prantsuse-Presi sõja ajal ülendati ta nooremleitnandiks ja autasustati 2. klassi Raudristiga. Seejärel lahkus ta tegevteenistusest ja astus Halle ülikooli, kuid naasis 1873 ametlikult Saksa armeesse, oma vanasse rügementi. Kuna teda peeti Impeeriumi parimaks ratsanikuks, saadeti ta tavateenistusest sõjaajalooõpetajaks tulevasele keisrile Wilhelm II-le, kes hiljem saatis oma enda poja teenima Mackenseni rügementi. Lähedase suhted Mackenseni ja keisri vahel kestsid aastaid. 1891 liitus ta Kindralstaabiga Berliinis, kus ta oli tugevasti mõjutatud oma uue ülema, Alfred von Schlieffeni poolt. 17. juunist 1893 kuni 27. jaanuarini 1898 juhtis Mackensen 1. Ihuhusaaride Rügementi (Leib-Husaren-Regiment Nr. 1), kus ta sai ülenduse a'la suite, kui ta lahkus üksust juhatamast ja mille mundrit kandis ta sageli kindralina.
1898–1901 oli ta keiser Wilhelm II tiibadjutant (Flügeladjutant, aide-de-camp) ja 1903. aastast kindraladjutant (Generaladjutant).
Keisri sünnipäeval 27. jaanuaril 1899 nobleeriti ta aadliseisusse ja uueks nimeks sai August von Mackensen.[4] 1901–1903 juhtis ta Ihuhusaaride Brigaadi (Leib-Husaren-Brigade) ja 1903–1908 36. diviisi Danzigis. Kui Schlieffen jäi 1906 pensionile, pidasid mõned Mackenseni tema võimalikuks järglaseks, kuid selle koha sai hoopis Helmuth von Moltke Noorem. 1908 asus Mackensen juhtima XVII armeekorpust ja juhtis seda veidi kauem kui Esimese maailmasõja puhkemiseni.[5]
I maailmasõjas muuda
Olles sõja puhkedes 65-aastane, jäi Mackensen edasi juhtima XVII armeekorpust, mis kuulus 8. armee koosseisu, mida juhtis esmalt kindral Maximilian von Prittwitz ja hiljem kindral Paul von Hindenburg. Kui Vene Keiserlik Armee ründas 14. augusti pärastlõunal Ida-Preisimaad, tuli Mackensenil oma korpusega alustada 50 minutiga 25 km marssi Rominte jõe äärde.[6] Peagi võitles Mackenseni korpus juba lahingutes Gumbinne’is ja Tannenbergis. 2. novembril 1914 võttis Mackensen kindral von Hindenburgilt üle 9. armee juhtimise, kes omakorda nimetati Idaalade peavalitsejaks (Oberbefehlshaber Ost). 27. novembril 1914 autasustati Mackenseni Pour le Merite, Preisi kõrgema ordeniga, tema tegevuse eest Lodzi ja Varssavi piirkonnas. Ta juhatas 9. armeed kuni aprillini 1915, kui ta asus juhtima 11. armeed ja armeegruppi Kiiev (Heeresgruppe Kiew), osales lahingutes Galiitsias ja aitas kaasa vastase alistamisele Przemyslis ja Lembergis. 3. juunil 1915 autasustati teda Tammelehtedega Pour le Merite ordeni juurde ja ülendati 22. juunil välimarssaliks (feldmarshal). Pärast seda kampaaniat autasustati teda ka Musta Kotka ordenaiga, Preisi kõrgetaselisema ordeniga rüütelkonnale. Sellel perioodil pälvis ta veel mitmeid Saksa riikide ja Saksa liitlaste ordeneid, nagu näiteks Max Josephi Sõjalise ordeni Suurristi 4. juunil 1915, Bavaria kuningriigi kõrgema sõjalise autasu.
Serbia kampaania muuda
Oktoobris 1915 alustas Mackensen, kes juhatas äsja loodud armeegruppi Mackensen (Heersgruppe Mackensen, mis sisaldas Saksa 11. armeed, Austria-Ungari 3. armeed ja Bulgaaria 1. armeed) ja uuendatud Saksa – Austria-Ungari – Bulgaaria kampaaniat Serbia vastu. Kampaania purustas Kosovo lahingus viimaks Serbia efektiivse sõjalise vastupanu, kuid ei suutnud siiski hävitada Serbia armeed, mis, kuigi lõigatud kaheks, suutis tagasi võtta Entente hallatud sadamad Albaanias ja pärast kosumist ning taasrelvastamist Prantsusmaa poolt, asuda taas võitlusse Makedoonia rindel. Belgradi pärast peetavate lahingute ajal kohtasid teljeriikide väed nii tugevat vastupanu, et selle kohta on Mackensen hiljem, Belgradi lahingus langenute monumendi avamisel öelnud järgmist: "Me võitlesime sellise armee vastu, millisest me olime vaid muinasjuttudes kuulnud“.
Rumeenia kampaania muuda
1916 jätkas ta edukat kampaaniat Rumeenia vastu (kindral Erich von Falkenhayni üldjuhtimise all). Tema käsutada oli mitmerahvuseline armee bulgaarlastest, türklastest ja sakslastest. Vaatamata sellele olid tema rünnakud väga edukad, purustades iga armee, mis talle vastu tulid. 9. jaanuaril 1917 autasustati Mackenseni Raudristi Suurristiga, millega ta oli üks vaid viiest autasustatust Esimese Maailmasõja ajal. Aastast 1917 oli Mackensen teljeriikide kontrolli all oleva Rumaania osa (mis koosnes peamiselt Wallahiast) sõjaline kuberner. Ta viimane kampaania oli katse hävitada Rumeenia armeed, mis oli reorganiseeritud pärast Kerenski ofensiivi ja okupeerimaks ülejäänud riiki (kirdeosa). Aga see katse ebaõnnestus Mărăşeşti lahingus, kus mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, kuid kus Rumeenia armee oli edukam.
1918 tahtis vandeselts, mida juhtisid Mackensen, Boehm ja kindral Friedrich Bertram Sixt von Armin, taastada Saksamaal endist keisrivõimu. Mackensen püüdis ka Paul von Hindenburgi vandeseltsi värvata, kuid viimane keeldus. Vandeseltsi rahastas terasetööstur Krupp. Vandeseltsi ilmsikstulekuga jäi nende eesmärk teostamata.[7]
Sõja lõpus vangistati ta Ungaris (nimeliselt Serbia osas) kindral Louis Franchet d’Espery juhitud liitlaste armee poolt ja hoiti sõjavangis Futogis novembrini 1919.
Sõjajärgne teenistus muuda
1920 eemaldati Mackensen armeest. Kuna ta oli monarhistina opositsioonis vastloodud vabariikliku süsteemiga, vältis ta avalikke kampaaniaid. Umbes 1924 muutis ta meelt ja hakkas enda isikut kui sõjakangelast kasutama selleks, et toetada konservatiivseid, monarhistlikke gruppe. Ta esines rutiinselt oma vanas ihuhusaaride mundris. Ta oli väga aktiivne promilitaarsetes-konservatiivsetes organisatsioonides, eriti Stahlhelmis ja Schlieffeni Seltsis. Saksamaa 1932 valimiste ajal toetas Mackensen Hindenburgi Hitleri vastu, kuid hiljem, uuele võimule lähenemise ajal, muutus ta nähtavaks kujuks, kes küll ainult sümboolselt, toetas natsirežiimi. Mackensen oma teravalt silmahakkava musta ihuhusaaride mundriga jäi silma Hausser-Elastolini kompaniile, mis hakkas tema 7 cm pikkusi kujusid tootma teiste kujude hulgas. Mackenseni kuulsus ja äratuntav must husaarimunder panid Kolmandat Riiki kasutusele võtma sarnast musta värvi mundri ja Totenkopfi (Surnupealuu) märgi, mille võtsid kasutusele Panzerwaffe ja mis jätkas nii keiserliku kaardiväe traditsioone, ja Hitleri "ihukaardivägi" SS. Kuigi Mackensen ilmus oma mustas mundris mõnedel avalikel esinemistel, mille korraldasid Saksa valitsus või natsipartei, protestis ta kindralite Ferdinand von Bredow' ja Kurt von Schleicheri tapmise pärast Pikkade nugade ööl juulis 1934 ja Poola-vastases sõjas toime pandud kuritegude pärast septembris 1939. Kord palus ta Hitlerilt sünnipäevakingiks seda, et viimane vabastaks koonduslaagrist kirikuõpetaja Martin Niemölleri.[8] Paraku jäi see palve tulemuseta. Hitler ja Goebbels kahtlustasid 1940. aastate algul Mackenseni ebalojaalsuses, kuid ei teinud siiski midagi.[9] Mackensen jäi veendunud monarhistiks ja ilmus Hitleri vastuseisust hoolimata 1941. aastal 92-aastaselt täishusaarimundris Hollandisse Doorni Saksa viimase keisri Wilhelm II matustele. Mackensen suri 95-aastaselt Schmiedebergis Saxonys. Ta oli jõudnud elada nii Preisi kuningriigi, Saksa keisririigi, Weimari vabariigi, Natsi-Saksamaa kui ka sõjajärgse liitlaste okupatsiooni ajal.
Perekond muuda
Novembris 1879 abiellus Mackensen Dorothea von Homiga (1854–1905). Neil oli viis last:
- Else Mackensen (1881/2–1888)
- Hans Georg von Mackensen (1883–1947), diplomaat
- Manfred von Mackensen
- Eberhard von Mackensen (1889–1969), kindralooberst
- Ruth von Mackensen (1897–1945)
Pärast oma esimese abikaasa surma abiellus Mackensen 1908 Leonie von der Osteniga (1878–1963).
Viited muuda
- ↑ Zabecki (2014), lk 808
- ↑ August von Mackensen
- ↑ Theo Schwarzmüller, Zwischen Kaiser und "Führer." Generalfeldmarschall August von Mackensen. Eine politische biographie. (Munich: Deutsche Taschenbuch Verlag, 1995), 17–29
- ↑ Schwarzmüller, Mackensen, 65
- ↑ Wegner, Stellenbesetzung, 80
- ↑ Showalter 1991, lk 178.
- ↑ Sakala, 9. detsember 1918.
- ↑ Eesti Kirik. 1–7. 1939
- ↑ Norman J.W. Goda, "Black Marks: Hitler's Bribery of His Senior Officers during World War II", The Journal of Modern History, Vol. 72, No. 2. (June, 2000), 430–432.
Allikad muuda
- David T. Zabecki (28. oktoober 2014). Germany at War: 400 Years of Military History. ABC-CLIO. ISBN 978-1598-849-80-6