Vikipeedia

Augsburgi usutunnistus

Augsburgi usutunnistus (ladina keeles Confessio Augustana; saksa keeles Augsburger Bekenntnis või Augsburger Konfession) on luterlike Saksa-Rooma riigiseisuste (6 riigivürsti ja 2 riigilinna) poolt 1530. aasta 25. juunil Augsburgi riigipäeva ajal keiser Karl V-le esitatud usutunnistus. See on luterliku reformatsiooni üks olulisemaid dokumente ning see on senini luterlike kirikute peamiseid religioosseid tekste ning usuliste tõekspidamiste alusdokumente.

Augsburgi usutunnistuse ettelugemine 1530. aasta Augsburgi riigipäeval

Augsburgi usutunnistus tugineb Wittenbergi luterlike teoloogide varasematele kirjutistele ja see koosneb kahest osast. Esimese osa ehk põhiliste usuartiklite aluseks on 1529. aasta suvel koostatud Schwabachi artiklid. Esimeses osas, mis kannab pealkirja "Peamised usuartiklid" (artiklid 1–21), on juttu ristiusu põhiõpetustest: Issand, pärispatt, Kristus, õigeksmõistmine, kuulutusamet, kirik, sakramendid jne. Teine osa lähtub 1530. aasta märtsis kirja pandud Torgau artiklitest. Teises osas, mida nimetatakse "Vaidlusalused artiklid, kus käsitletakse väärkasutusi, mis on ära muudetud" (artiklid 22–28), räägitakse aktuaalsetest kirikuelu küsimustest, mida luterlased tõlgendasid teisiti kui katoliiklased: armulaua jagamise viis, preestrite abielu (või abielutus), missa, piht, paastumiskombed, kloostritõotused ja piiskoppide võim.

Usutunnistus kirjutati nii saksa kui ladina keeles. See on Liber Concordiae's neljas raamat.

Ajalugu muuda

Eellugu ja usutunnistuse valmimine muuda

Martin Lutheri ja tema toetajate tegevuse tulemusel edenes 1520. aastatel reformatsiooniliikumine hoogsalt, seda hoolimata sellest, et juba 1521. aastal toimunud Wormsi riigipäeval olid Luther ja tema toetajad Wormsi ediktiga riigivande alla pandud. Samal ajal, kui üha enam Saksa-Rooma riigi elanikke ja ka vürste Lutheri õpetusega kaasa läks, püüdis katoliiklusele truuks jäänud keiser Karl V keisririigis kiriku ühtsust päästa.

Selleks püüdis keiser esialgu kasutada ainult sunnivahendeid. 1529. aasta aprillis otsustati teisel Speyeri riigipäeval Wormsi edikt reaalselt ellu rakendada ehk luterlust illegaalseks muuta. Peale selle keelati täielikult ära teised reformatsioonilised usuvoolud: zwinglianism ja anabaptism. Luterlust lubati teatud määral sallida, kuid luterlike vürstide edasised reformatsiooniplaanid oleks ohtu sattunud. Seetõttu esitasid luterlikud vürstid protesti ning teenisid nõnda protestantide nimetuse. Kompromissi püüti leida 1530. aastaks kokku kutsutud Augsburgi riigipäeval.

Kutse riigipäevale oli lepitavalt sõnastatud ning luterlased lootsid, et neil õnnestub saavutada keisri ja katoliiklike seisustega endile soodne kokkulepe. Et saavutada luterlaste seisukohtade võimalikult suurt lepitamist katoliku kiriku positsioonidega, tegi Saksi kuurvürst Johann Kindlameelne reformaator Philipp Melanchthonile ülesandeks koostada reformatsiooni kaitseks kirjutis ehk apoloogia.

Ent kui katoliiklik teoloog Johannes Eck oli kirjutatud põhjaliku katoliiklaste positsioone määratlevad "404 artiklit", polnud Melanchthoni lühike uue usu apoloogia aga enam piisav ning seetõttu töötas ta koos Johannes Brenzi ja teistega selle teksti ümber, mille tulemusena valmiski Augsburgi usutunnistus. Et selle eesmärgiks oli leida võimalikult palju kooskõla katoliku kiriku positsioonidega, püüti võimalusel vältida vaidlusaluseid seisukohti, näiteks ei mainitud selles ühegi sõnaga paavsti ega käsitletud tema positsiooni kirikupeana.

Augsburgi usutunnistuse aluseks olid suuresti Lutheri loodud Scwabachi artiklid, mis olid suunatud Ulrich Zwingli õpetuse vastu, ja Torgau artiklid. Usutunnistuse tekst koostati kohe alguses nii ladina- kui ka saksakeelsena, kusjuures mõlemas esines üksteise suhtes sisulisi erinevusi. Melanchthon töötas usutunnistuse ladinakeelset varianti kuni viimase minutini ümber, kuna just see pidi minema keisrile ja tema teoloogidele arutamiseks, saksakeelne tekst oli esialgu mõeldud vaid ettelugemiseks.

Augsburgi usutunnistuse esitamine muuda

25. juunil 1530 luges Saksi kuurvürsti kantsler ja õigusteadlane Christian Beyer Augsburgi piiskopi kapiitlitoas Augsburgi usutunnistuse saksakeelse versiooni keiser Karl V-le ja Saksa-Rooma kuurvürstidele ette ning endine Saksimaa kantsler Gregor Brück andis ka tunnistuse ladinakeelse variandi keisrile üle.

Ladinakeelsele variandile kirjutasid alla:

Riigipäeva jooksul ühinesid usutunnistusega veel neli riigilinna: Weißenburg, Heilbronn, Kempten ja Windsheim.

Kuna nelja ülem-Saksa riigilinna: Strassburgi, Konstanzi, Memmingeni ja Lindau nägemus armulauast erines Lutheri omast ning oli sarnane Zwingli omaga, siis esitasid need enda usutunnistuse: Confessio Tetrapolitana ehk "nelja linna usutunnistuse", milles olid segunenud Lutheri ja Zwingli õpetuse seisukohad. Erinevalt Augsburgi usutunnistusest seda avalikult ette ei loetud ja seetõttu ei saanud see kirjutis avalikku tunnustust. Sama saatus sai osaks ka Zwingli poolt riigipäevale saadetud enda usuliste vaadete põhipunktidele, Fidei Ratiole.

Martin Luther, kes oli 1521. aastast ekskommunitseeritud ja riigivande all, ei saanud riigipäevale ilmuda, kuid oli selle toimumise ajal Coburgis ning vahetas Melanchthoniga pidevalt kirju. Reformaatorid lootsid Augsburgi usutunnistuse kaudu katoliiklastega kompromissile jõuda, kuid katoliiklikud teoloogid Johannes Ecki juhtimisel otsustasid selle tagasi lükata, avaldades oma hukkamõistu kirjutises Confutatio Augustana. Luterlaste poolt sellele vastusena esitatud Augsburgi usutunnistuse apoloogiat (Apologia Confessionis Augustanae) ei võtnud katoliiklik leer enam kuulda ning Karl V kinnitas Wormsi edikti kehtivust. Protestantidelt nõuti 1531. aasta kevadeks oma õpetusest lahtiütlemist ning naasmist vana kiriku rüppe. Luterlased ei olnud sellega aga nõus ning kuna seejärel oli karta, et kõik luterlikud riigiseisused langevad riigivande alla, siis sõlmisid paljud neist 1531. aasta alguses kaitseotstarbelise Schmalkaldeni liidu.

1540. aasta Confessio Augustana Variata muuda

1540. aastal esitas Melanchthon uueks usudispuudiks katoliiklastega Augsburgi usutunnistuse oluliselt muudetud versiooni. Juba 1533. aasta trükiversioonis oli usutunnistuse teksti originaaliga võrreldes muudetud, näiteks oli sinna lisatud seisukohti usutunnistuse apoloogiast.[1] Kuna seejärel oli välja antud veel mitmeid luterlikke teoloogilisi tekste: näiteks 1536. aastal Wittenbergi konkordaat ja 1537. aastal Schmalkaldeni artiklid ning pealegi ootasid aastatel 1540–1541 ees tõsised usudiskussioonid katoliiklastega, oli Melanchthonil rohkelt põhjusi Augsburgi usutunnistuse tekst kriitiliselt üle vaadata.[2] Teksti uue versiooni, mis püüdis omavahel lepitada lisaks katoliiklastele ja luterlastele ka luterlasi ja Šveitsi teolooge, kiitis heaks ka Schmalkaldeni liit.[3] 1541. aastal tunnustas seda aga ka Johann Calvin, mistõttu Augsburgi usutunnistuse muudetud versioonist kujunes alusdokument kalvinistlikule konfessioonile. Kuni 1550. aastateni tunnustasid muudetud versiooni enda usutunnistuse alusena aga ka suur osa luterlasi.

Augsburgi usurahu ja sellele järgnenu muuda

1555. aastal otsustati Augsburgi usurahuga, et ainult Augsburgi usutunnistuse järgijad võivad katoliiklaste kõrval legaalselt oma usutalitusi pidada. Ent seejärel tekkis küsimus, mida Augsburgi usurahu all mõista. Selleks ajaks olid luterlaste leeris tekkinud tõsised tülid Lutheri pärandi mõtestamise osas: omavahel vastandusid Melanchthoni toetajad ehk philippistid ja gnesioluterlased. 1561. aastal toimunud Naumburgi vürstidepäeval otsustasid gnesioluterlased jääda 1530. aasta Augsburgi usutunnistuse algse versiooni (Confessio Augustana invariata) juurde.[4] See võeti omaks ka 1580. aasta konkordiaraamatus, mida nõustusid luterliku usutunnistuse alusena tunnustama enamik Saksa-Rooma luterlastest ning hiljem tegid seda ka Skandinaavia riigid. Seetõttu on 1530. aasta Augsburgi usutunnistus tänini luterlike kirikute ja koguduste usutunnistuseks. Seejärel jäi 1540. aasta Confessio Augustana Variata vaid kalvinistlike ehk reformeeritud kirikute usutunnistuseks.

Usutunnistuse sisu ja ülesehitus muuda

Augsburgi usutunnistus koostati keisri käsul, sisuliselt oli tegemist kirjaliku aruandega oma usu kohta. Usutunnistus koosnes kahest osast: artiklites 1 kuni 21 püüdsid reformaatorid näidata, et nende usk ja õpetus on kooskõlas Pühakirja (Piibli) ja traditsiooniga; artiklites 22 kuni 28 näidati aga, millised puudused reformaatorite arvates katoliku kirikus on ja milliste muudatuste abil neid võiks kõrvaldada.

1. artikkel: Jumalast muuda

Augsburgi usutunnistusele allakirjutanud tegid kõigepealt teatavaks, et nad tunnistavad täielikult 325. aasta Nikaia ja 381. aasta Konstantinoopoli kirikukogu otsuseid. Samuti tunnistati jumala kolmainsust vastavuses sellega, nagu seda tegid katoliiklased, samas mõisteti hukka kõik Nikaias ja Konstantinoopolis anateemi alla pandud hereesiad: manihheism, valentiniaanlus, ariaanlus, eunomiaanlus. Lisaks sellele kuulutati ebaõigeks ka islam kui kolmainsuse salgamine, samosateenid (Paulus Samosatuse toetajad) ning antitrinitaarlikud spiritualistid.

2. artikkel: pärispatust muuda

Sarnaselt katoliku kirikuga tunnistati usutunnistuses, et on olemas pärispatt, mida inimkond on kandnud alates Aadama mittekuuletumisest Jumalale. Selliseid pattusid tunnistati tõeliste pattudena, millest ei pääse sellest ei ristimise ega Pühas Vaimus uuestisündimise läbi. Seetõttu mõisteti hukka ka pelagianism, mis oli eitanud, et pärispatt oleks tõeline ja jumala poolt karistatav patt.

3. artikkel: Jumala pojast muuda

Usutunnistuses kinnitati, et Jeesus Kristus oli üheaegselt nii jumalik kui ka inimlik ning ta sündis neitsi Maarjast. Samuti tunnistati seda, et Kristus oli tõeliselt sündinud, kannatanud, risti löödud, surnud ja maetud. Samuti tunnistati, et Kristuse ohvrisurma läbi olid leidnud andestamist kõik inimkonna patud, ka pärispatud. Samuti tunnistati Jeesuse põrguskäiku, mille käigus ta aitas taevasse kõik õiglased alates Aadamast, samuti tema surnust ülestõusmist, tema taevasseminekut ning tema maailmavalitsust ja taastulekut, et maailmalõpu aegadel elavate ja surnute üle kohut mõista (viimne kohtupäev). Selles artiklis teiste usuliste gruppide otsest hukkamõistmist ei väljendatud.

4. artikkel: õigeksmõistmisest muuda

Reformaatorid väitsid, et pattude andestamise ja lunastuse Jumala ees teenib inimene mitte läbi heade tegude, õiglase elu ja Jumalat lepitada püüdvate üritustega, vaid ainult läbi siira usu, mis saab võimalikuks Jeesuse märtrisurma tõttu. Oma vaadete kinnituseks viidati selles artiklis piiblile: Pauluse kirjadele roomlastele, eriti 3. ja 4. peatükile.

5. artikkel: jutlustaja ametist muuda

Usutunnistuse 5. artiklis kinnitati, et Jumal on jutlustajaameti sisse seadnud ja evangeeliumi ehk piibli ning sakramendid andnud. Ainult nende läbi saab inimene õigeksmõistva ehk lunastava usu omaks võtta. Seetõttu lükati tagasi ka taasristijad ehk anabaptistid ja teised, kes arvasid, et inimesed suudavad ise ilma mingisuguse Piibli vahenduseta ning ainult läbi otseühenduse Püha Vaimuga saavutada jumaliku õigeksmõistmise.

Vaata ka: CA 7, CA 8, CA 14 ja CA 28.

6. artikkel: uuest kuulekusest muuda

Reformaatorid väitsid, et ehkki Jumal käsib inimestel teha häid tegusid, mida nood siis peaksidki nii palju tegema kui vähegi võimalik, ei piisa sellest siiski lunastuse saavutamiseks, vaid see tuleb ikkagi ainult läbi puhta usu. Seda kinnitati viidetega Luuka evangeeliumile ning kirikuisale, Milano pühale Ambrosiusele.

7. artikkel: kirikust muuda

Reformaatorid tunnistasid, et on olemas üks püha kirik, mis jääb alati püsima. See pole aga ilmalik organisatsioon, vaid tõeliste usklike ehk pühakute kogukond. Kiriku tunnismärgid on aga puhas õpetus ning õige sakramendikorraldus. Kiriku ühtsuse seisukohast ei peetud olulisteks seevastu aga traditsioone, riitusi ja tseremooniaid, mis on inimeste poolt sisse viidud.

8. artikkel: kiriku tegelikkusest muuda

Reformaatorid leidsid, et kirik on küll pühakute ja tõeliste usklike kogum, siiski on see aga "segatud kehand" (ladina corpus permixtum), kus leidub nii silmakirjatsejaid, valevagatsejaid kui ka patuseid. Ent sakramendid toimivad ka siis, kui nende läbiviijad pole oma ülesannete kõrgusel, sest need toimivad läbi Kristuse sõnade ja mitte läbi inimese. Seetõttu mõisteti hukka donatistid, kes leidsid, et sakramentide tõhusus sõltub neid läbi viivate preestrite usust.

9. artikkel: ristimisest muuda

Ristimist tunnistasid luterlased olevat hädavajaliku õndsuse saamiseks ja seetõttu tuli ristida ka juba lapsi. Taasristijate ehk anabaptistide õpetus, et lapsi ei tohiks ristida, lükati seega ka 9. artiklis tagasi.

10. artikkel: Pühast õhtusöömaajast (armulauast) muuda

Luterlikud reformaatorid leidsid, et armulaualeib on tõeliselt Kristuse ihu ning armulauavein tõeliselt tema veri ning kõik muud õpetused on valed. Sellega mõisteti hukka ka Ulrich Zwingli seisukoht, mille hiljem võttis omaks ka Johann Calvin, et armulaud on lihtsalt mälestusteenistus, kus leivas ja veinis Kristuse tõelist kohalolekut pole.

Luterlik armulauaõpetus vastandus ka katoliiklikule, kuna viimane nägi ette armulauateenistusel toimuvat transsubstantsiatsiooni, luterlik aga mitte. Kuid 10. artiklis otsesõnu sellele ei viidatud.

11. artikkel: pihist muuda

Pihtimist pidasid usutunnistuse autorid küll vajalikuks, ent selle puhul ei pidanud üksikult üles lugema kõiki sooritatud patte, sest neid ei märka niikuinii keegi; sedagi põhjendati viitega Piiblile.

Vaata ka: CA 25

12. artikkel: patukahetsusest muuda

Usutunnistuse koostajad olid seisukohal, et pärast ristimist sooritatud patukaristusest vabanetakse nende kahetsemise läbi ning nende absolveerimist ei või kirik keelata. Tõeline ja õige patukahetsus toimub aga läbi siira ja ausa kahetsuse ning kurvastuse ja isegi vapustuse pärast patustamisesse. Samaaegselt tuleb inimesel aga ka evangeeliumisse ja absolutsiooni uskuda. Pärast kahetsemist peab järgnema ka kogu eluviisi parandamine ja patu mahajätmine.

Selle punkti all lükkasid reformaatorid tagasi arvamuse, et tõelised kristlased ei saa patustada, mistõttu mõisteti hukka novatsiaanid, kes keelasid kristlaste absolveerimise. Ent samuti mõisteti hukka katoliku kiriku seisukoht, et pattude andeksandmine võidaks saavutada heade tegude teel.

13. artikkel: sakramentidest muuda

Reformaatorid leidsid, et sakramendid ei saa olla vaid usu välised tähised, vaid need on tegusa jumaliku tahte tunnistused, mis usku äratavad ja tugevdavad. Samas nõuavad ka sakramendid ise usku ning neid saab kasutada ainult läbi tõelise usu. Seetõttu oldi vastu arusaamale, et ainuüksi sakramentide tarvitamine kedagi suudaks lunastada.

14. artikkel: kirikuametist muuda

Usutunnistuses määratleti, et ilma korralise ordinatsioonita ehk ametissekutsumiseta ei tohi keegi jutlustada või sakramente jagada.

15. artikkel: kirikukorraldusest (kiriklikest kombetalitustest) muuda

Inimeste poolt vastu võetud ja järgitavaid kirikukorraldusi ja kultuseid ei pidanud usutunnistuse autorid õndsakssaamise osas tähtsaks. Kui aga nende kaudu hakatakse väitma, et lunastuse võib saavutada teatud tegude või eluviisi teel, näiteks munga- või nunnaelu või paastumise kaudu, siis see on evangeeliumi vastu ning seetõttu ka õige usu vastane. Nõnda lükati tagasi suur osa traditsioonilisest katoliku kiriku õpetusest.

16. artikkel: Ühiskondlikust korrast ja ilmalikust võimust muuda

Luterlased leidsid, et igasugune seaduslik ja hästi korraldatud riigivõim omab ühtlasi ka Jumala heakskiitu, mistõttu võivad kristlased olla ka ametites, mis nõuab verevalamist (kohtunik, sõdur jne), kui see toimub legitiimse riigivõimu loal ja selle seaduste järgi. Samas rõhutati aga ka seda, et inimesed peaksid siiski rohkem olema kuulekad Jumala kui inimese (riigivõimu) ees, mis kehtis juhul, kui riigivõimu korraldus võis kaasa tuua patustamise.[5][6]

Samuti mõisteti taas hukka taasristijad ehk anabaptistid, kes pidasid ilmalikku riigikorda ebakristlikuks. Samuti mõisteti hukka need, kes loobuvad kogu ilmalikust elust, jättes maha oma pere ja kodu, uskudes, et võivad sel teel tõelisteks kristlasteks saada.

17. artikkel: Kristuse taastulemisest viimseks kohtupäevaks muuda

Reformaatorid kinnitasid, et nad usuvad Jeesuse taastulekut viimseks kohtupäevaks, mil õndsad pälvivad igavese elu taevas ning jumalatud igavese karistuse põrgus. Seetõttu mõisteti hukka taasristijad, kes arvasid, et ka uskmatud võivad saavutada õigeksmõistmise ning samuti need, kes uskusid, et enne Kristuse tulekut saavutavad õiged usklikud võimu kogu maailma üle (ehk loovad maapealse Jumalariigi) ja hävitavad kõik jumalavallatud.

18. artikkel: vabast tahtest muuda

Luterlased arvasid, et inimesel pole täielikult vaba tahet. Tal on see küll ilmalikus elus: ta võib valida, kas elada korralikku ja auväärset elu või mitte, ent see, kas ta saavutab lunastuse või mitte, ei sõltu mitte temast, vaid ainult Jumala tahtest. Selle kinnituseks korrati kirikuisa Augustinuse sõnu, mis mõistis hukka pelagianismi.

19. artikkel: patu päritolust muuda

Usutunnistuse autorid tunnistasid selgelt, et Johannes Ecki etteheide, nagu nad usuks, et Jumal on ka kõige halva põhjus, on alusetu: nad arvavad, et selle põhjustajaks on ikkagi Saatan.

20. artikkel: usust ja headest tegudest muuda

Katoliiklaste etteheidete vastu, et protestandid on täielikult loobunud heade tegude tähtsustamisest, väideti selles punktis vastu, et iga kristlane peab tegema häid tegusid. Küll aga lükati tagasi sellised ebavajalikud teod nagu roosikrantsi sõrmitsemine, pühakutekultus, palverännakud, paastumised ja kloostritõotused. Häid tegusid tuli usutunnistuse koostajate arvates teha mitte selleks, et lunastust pälvida, vaid ainult seetõttu, et Jumal neid soovib ja neid teha on õigele kristlasele kohane, kes aga sellest mingit otsest isiklikku kasu ei saa. Selle põhjendamisel tugineti taas eelkõige Augustinuse seisukohtadele. Samuti rõhutati, et usk ei põhine mitte ainult teadmistel, vaid sisemisel veendumusel, et Jumal on patud andestanud. Head teod, mida kristlane sooritab, teeb ta aga mitte omast jõust, vaid läbi Kristuse, kes tema läbi toimib.

21. artikkel: pühakute kummardamisest muuda

Usutunnistuse autorid leidsid, et pühakute ja nende tegude peale peaks mõtlema, et selle läbi oma usku tugevdada. Kuid samas leidsid nad, et on Pühakirja vastane, kui neid Kristuse kõrval hakataks Jumala vahendajate ja lunastajatena palvetes appi kutsuma.

Esimese osa lõpetuseks muuda

Usutunnistuse vahepeatükis teatati, et eelneva esimese osaga on edastatud luterliku õpetuse põhipunktid ning samuti, et nad usuvad, et need vastavad igati üldise kristliku õpetusele ega ole vastuolus ka Rooma kirikuga. Seetõttu leidsid nad, et katoliiklastest oleks väga ebasõbralik ja kristliku üksmeele vastane, kui luterlased kuulutatakse väärusulisteks. Samas möönsid nad aga, et teatud vastuolusid katoliikliku õpetusega on, kuid peamiselt mõnede traditsioonide ja väärnähtuste pärast, mitte aga usutunnistuse põhilise sisu osas. Teises osas lubasid autorid jutustada sellest, kuidas nad eemaldasid mõningaid väärtarvitusi ja parandasid õpetuse järgimist. Ühtlasi soovisid nad näidata, et toimivad rohkem Jumala käsu kui traditsiooni järgi (viimast heitsid nad ette katoliiklastele).

22. artikkel: armulauasakramendi mõlemast kujust muuda

Luterlased leidsid, et nii Pühakiri kui ka kiriklik traditsioon näitavad, et armulauda peaks ka ilmalikutele andma mõlemal kujul ehk nii leiba kui ka veini, mitte veini jätma ainult vaimulikele ehk kombetalituse läbiviijale. Nad rõhutasid ka, et ilmikutele ainult armulaualeiva jagamine olevat kinnitatud alles Konstanzi kirikukogul (1414–1418), viidates Jan Husi õpetuse hukkamõistmisele.

23. artikkel: preestrite abielust muuda

23. artiklis tõdeti, et preestrid peaksid abielluma, sest Jumal olevat seadnud abielu sisse kõlvatuse ja liiderlikkuse vältimiseks. Seetõttu leiti abielukeeld olevat Jumala ja kiriku seaduste vastane ning pealegi varem vaimulikud abiellusid, see keelati alles 1075. aastal paavst Gregorius VII poolt. Seega leiti, et vaimulike tsölibaat pole ei jumalik seadus ega ka kristlaste algupärane tava ning sellest tuleks loobuda, sest see õhutab vaimulike seas pahesid, mida kristlik abielu aitaks vältida. Viidati ka sellele, et sarnast seisukohta olevat 15. sajandil avaldanud näiteks ka paavst Pius II.

24. artikkel: missast muuda

Missat nähti mitte ohvritalitusena inimeste pattude lunastamiseks, vaid usu kinnitamiseks ja südametunnistuse lohutuseks, meenutamaks Kristuse ohvrit. Seega lükati tagasi missaohvri toomise vajadus ning igasugused müüdavad "nurgamissad", mida peeti üksikisikutele või üksikutele gruppidele ilma koguduseta, et nad selle läbi lunastuse leiaks. Seda polevat vaja, sest lunastuse sai läbi puhta usu, mitte aga tegude, kaasa arvatud missaohvri. Reformaatorid rõhutasid, et nemad peavad missat teenistusena usu kinnitamiseks vastavalt varasemale ehk varakristlikule korraldusele ega ole seega mingisuguseid ennekuulmatuid uuendusi sisse toonud.

25. artikkel: pihist muuda

See artikkel tugineb eelmistel artiklitel: 10 (armulauast), 11 (pihist) ja 13 (sakramentidest). Pattude andestamine toimub ainult läbi Jumala ja seetõttu ei pea pihil ka kõiki oma patte üles tunnistama, kuna see oleks ka võimatu (artikkel 11). Samuti rõhutati ka seda, et piht pole sisse seatud mitte Pühakirja kohaselt, vaid hiljem kiriku poolt. Kuna aga selle kaudu saadakse siiski lunastus pattude eest (vaimulik ütleb seda Jumala nimel), siis peab see jääma, et inimene saaks pattudest vabanenuna sakramente võtta.

26. artikkel: roogade eristamisest (ja muudest kirikukommetest) muuda

Selle punkti all lahati mitte ainult paastuaegsete roogade valimise ja muid toitude tarvitamise küsimusi, vaid ka askeesi ja isikliku vagaduse küsimust üldiselt. Paastumise ja askeesi vorme põhimõtteliselt Pühakirja järgi küll tunnistati kui õigema ja vagama elukorralduseni viivaid, ent samas rõhutati, et nende kaudu ei saavutata õndsust ehk need ei ole lunastuse saavutamiseks hädavajalikud. Seega leiti, et pühade, tavade ja traditsioonide järgimine, isegi kirikuteenistustel osalemine pole lunastuse saavutamisel oluline, ehkki aitab seada õiget ja kristlikku elurada. Ent reformaatorid rõhutasid, et lunastus ise tuleb siiski ainult läbi tõelise usu.

27. artikkel: kloostritõotustest muuda

Kloostritõotused lükati seetõttu tagasi juba artiklis 23 toodud põhjendusega, et need räägivad vastu Jumala korraldustele, mille järgi inimesed peaksid elama abielusidemetes. Samuti rõhutati, et mõned kloostritõotused pole ka juba ainult kirikuõiguslikel põhjustel siduvad, kuna need on antud alaealiste poolt, mida 16. sajandi I poolel veel küllalt tihti ette tuli.

Samuti lükati tagasi arvamus, et kloostritõotustel on eriline usuline tähendus. Nende läbi ei saavat inimene vabaneda ei pattudest ega ka mingisuguse "täiusliku seisundini" tõusta. Reformaatorid leidsid, et lunastus on saavutatav ainult läbi Kristuse, mille eriliseks märgiks on ristimine. Seetõttu kuulutati kloostritõotused tühisteks ning rõhutati, et kõigil vaimulike ordude liikmetel on vabadus abielluda.

28. artikkel: piiskopivõimust muuda

Usutunnistuse leidsid, et piiskopid kui kiriku juhid peaksid tegelema ainult vaimulike asjadega ning mitte end segama ilmaliku võimu tegemistesse. Piiskoppide ülesannetena esitati jumalasõna kuulutamine ja õpetamine, sakramentide jagamine ning õige õpetussõna kuulutamise kindlustamine. Kiriku sekkumist poliitikasse, eriti ilmalikke seaduste väljaandmist või kuidagi teisiti ilmaliku elu reglementeerimist ei peetud seega õigeks. Piiskoppidel mööndi olevat küll õigus inimesi armulauaosadusest ilma jätta, kuid seda ainult sõnade, mitte tegudega (ehk ilmaliku vägivallavõimu rakendamine nende poolt keelati). Samuti rõhutati, et nad ei saa jutlustada või käituda evangeeliumi vastu ehk neil ei ole õigust sealt tulenevaid seadusi muuta. Vana Testamendi kohta leiti aga, et mõningaid selle seadusi on muudetud Uues ning need muudatused, mis erinevad juudi kombetalitustest, ei tulene mitte piiskopi või kiriku õigusest neid muuta (nt hingamispäeva liikumine laupäevalt pühapäevale), vaid tulenevad kristlase vabadusest ning sellest, et tavad pole esmatähtsad.

Siiski ei läinud luterlased selle punktiga otseselt Saksa-Rooma riigi piiskoppide ilmaliku võimu vastu, mille neile läänistas keiser, kuid nad rõhutasid, et ilmalik ja vaimulik võim on kaks täiesti eri asja, mida ei saa kokku segada.

Lõpetuseks muuda

Usutunnistuse lõpus lisasid autorid, et nad ei esitanud selles mitte kogu oma õpetust, vaid olulisema ja tungivama osa, samuti aga ka usulistest eksitustest, mis vanas kirikus on. Samuti teatasid luterlased, et kui sellest usutunnistusest peaks väheks jääma, siis nad on valmis Jumala ja Pühakirja alusel oma õpetust ka ulatuslikumalt lahti seletama ja kaitsma.

Augsburgi usutunnistuse mälestamine muuda

Augsburgi usutunnistuse mälestuspäevaks on 25. juuni, seda tähistab ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Felix Mendelssohn Bartholdy komponeeris usutunnistuse 300. aastapäevaks oma 5. sümfoonia, mida on nimetatud ka "reformatsioonisümfooniaks".

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Gunther Wenz: Theologie der Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche. de Gruyter, Berlin / New York 1996, Köide 1, lk 484.
  2. ↑ Gunther Wenz: Theologie der Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche. de Gruyter, Berlin / New York 1996, Köide 1, lk 485.
  3. ↑ Vgl. W. Maurer: Confessio Augustana Variata; in: ARG 60 (1969), lk 113.
  4. ↑ http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs3/object/display/bsb10483706_00001.html
  5. ↑ Augsburgi usutunnistuse 16. artikkel Saksa evangeelsete kirikute kodulehel
  6. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2015. Vaadatud 4. mail 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Augsburgi_usutunnistus&oldid=6437195"