Attila (ooper)
"Attila" on Giuseppe Verdi ooper (dramma lirico) proloogi ja kolme vaatusega Temistocle Solera libretole Zacharias Werneri draama Attila, König der Hunnen (1808) järgi. Helilooja varasematest töödest kõige jõulisem. Kuulus patriootiliste kooride poolest.
Tegevus toimub 452. aastal Rooma lähedal Aquileias, mille on vallutanud Hunnide kuningas Attila.
Ajalugu muuda
Verdi sõber Andrea Maffei tutvustas maestrole Werneri üliromantilist näidendit 1844. aasta aprillis. Tekst paelus Verdit eelkõige peategelaste Attila, Ezio ja Odabella inspiratsiooni pakkuvate tugevate isiksuste pärast. Verdi kaalus, kas libreto peaks koostama Francesco Maria Piave, kellega ta oli teinud koostööd nii Ernani kui ka I due Foscari komponeerimisel või Temistocle Solera, kes oli I lombardi libretist. Valik langes lõpuks Solerale. Solera koostatud libreto Verdit ei rahuldanud. Solera oli pööranud suurt tähelepanu itaallaste, eriti veneetslaste patriotismile, kuid jätnud tähelepanuta paljud näidendi elemendid. Kolmas vaatus oli ka valmis vaid eskiiside tasemel. Verdi soovis muudatusi, kuid võlgade tõttu koos ooperilauljannast naisega Madridi pakku läinud ja seal Teatro Real direktori koha saanud Solera jäi kättesaamatuks. Verdi pöördus kolmanda vaatuse lõpetamiseks Piave poole, kuid helilooja ja uue libretisti vahelised suhted halvenesid põhimõtete lahkumineku tõttu ning Verdi ja Piave kauaaegne koostöö katkes. Parata polnud midagi ning Verdi pidi leppima Piave paranduste ja kolmanda vaatuse tekstiga. Sisuliselt tähendab see, et ooperil oli kaks libretisti, kuid esiettekande kavalehel oli kirjas vaid Solera nimi.
Esmaettekanne toimus 17. märtsil 1846 Veneetsia Teatro La Fenices. Esietendus ei õnnestunud ajakirjanduse meelest, kuid publiku vastuvõtt oli soosiv. Verdi tegi ikkagi kohe parandusi ning uus versioon kanti ette 9. septembril 1846 Livorno Teatro degli Avvalorati trupi poolt. Samal aastal järgnesid lavastused Triestes, Bolognas ja Milano La Scalas. Edasi jõudis ooper lavale Lissabonis (1847), Barcelonas (1847), Londonis (1848), Triestes (1847), Napolis (1848), Torinos (1848), New Yorgis (1850), Brüsselis (1850), Bergamos (1852), Palermos (1855), Melbourne´is (1860) ja Nizzas (1863). Seejärel langes Attila pikaks ajaks unustusse.
Ooper ilmus taas publiku ette 1951. aastal, kui Veneetsias toimus selle kontsertettekanne. Teatrite repertuaari jõudis Attila 1962. aastal Firenze Teatro Comunale esietendusega. Edasi järgnesid lavastused Roomas (1964), Triestes (1965), Buenos Aireses (1966), Berliinis (1971, 2012), Edinburghis (1972), Bilbaos (1977), Viinis (1989), Pariisis (1982, 2001), Londonis (1963, 1990), New Yorgis (1981, 2000, 2010), San Franciscos (1989, 2012), Sarasotas (2007), Amsterdamis (2007), Aquileias (2010), Washingtonis (2011) ja Milano La Scalas (1989, 2018). Estonia kandis selle ooperi ette 1976. aastal ning Endla 2011. aastal.
Rollide esmaesitajad muuda
- Sofia Loewe (Odabella),
- Natale Constantini (Ezio),
- Carlo Guasco (Foresto),
- Ignazio Marini (Attila),
- Ettore Profili (Uldino)
- Joseph Romanelli (Leone).
Dirigeeris ja esimene viiul oli Gaetano Mares. Kolmel esimesel etendusel mängis klavessiini (maestro al cembalo) Giuseppe Verdi.
Rollid muuda
- Attila, hunnide kuningas (bass),
- Odabella, Aquileia üliku tütar (sopran),
- Ezio, Rooma kindral (bariton),
- Foresto, Aquileia rüütel (tenor),
- Uldino, Attila ori (tenor)
- Leone, paavst Leo I (bass).
Süžee muuda
Hunnide kuningas Attila on tunginud Itaaliasse ja vallutanud Aquileia. Hunnid ja nende liitlased ülistavad oma jumalat ja kuningat. Hunnide poolt vangistatud lord Aquileia tütar Odabella teeskleb lojaalsust Attilale, kes on üllatunud neiu ilust ja julgusest ning lubab suuremeelselt täita kõik tema soovid. Odabella plaanib salaja kätte maksta isa tapmise eest. Ta nõuab mõõka, mille ta ka saab.
Rooma saadik, kindral Ezio, teeb Attilale ettepaneku sõlmida liit tingimustel, et Roomale jääb Itaalia. Attila keeldub. Odabella on viidud hunnide laagrisse, kuhu ilmub ka tema armastatu Foresto, keda seni on samuti surnuks peetud. Neiu palub rüütel Forestolt abi Attila surmamiseks. Attila näeb painajalikku und, milles rauk takistab tema tee Rooma.
Laagrisse ilmub vana roomlane Leo, kelles Attila tunneb ära unes nähtud rauga. Leo hoiatab Attilat Rooma tungimast, sest see linn on jumalate kaitse all. Attila kaotab otsustusvõime ja loobub rünnakust. Foresto läheb hunniks riietatuna Aetiuse laagrisse ja annab talle Attila küllakutse. Ta selgitab kindralile, et Attila tapetakse, ning ta soovib, et Ezio sõdurid tungiksid märguande peale hunnide laagrisse. Attila laagris peetakse pidu, kuhu läheb ka Ezio. Foresto kavatseb Attila mürgitatud veiniga tappa, kuid Odabella tahab hunnide kuninga ise tappa ja hoiatab Attilat. See soov viib Foresto raevu.
Odabella palub Attilat jätta Foresto ellu ja anda kohtumõistmine tema kätte. Attila otsustab abielluda Odabellaga ja viia oma väed Rooma peale. Odabella aitab Forestol põgeneda. Pärast pulmatseremooniat lahkub Odabella oma telgist metsa, kus Uldino ja Foresto kavandavad rünnakuplaane. Talle järgneb Attila. Kuningas leiab end silmitsi kolme vaenlasega. Odabella tapab Attila, viies täide lubaduse isa eest kätte maksta.
Peamised muusikalood muuda
- koor „Urli, rapine”,
- koor „Viva il re delle mille foreste”,
- Odabella kavatiin „Allor che i forti corrono”,
- Attila aaria kooriga „Eroi, levatevi”,
- Odabella ja Attila kavatiin kooriga „Da te questo or m’è concesso”,
- Attila ja Ezio duett „Vanitosi!... Che abbietti e dormenti ”,
- Foresto kavatiin kooriga „Ella in poter del barbaro!”,
- Odabella romanss „Oh! nel fuggente nuvolo”,
- Foresto ja Odabella duett „Oh, t’inebria nell’amplesso”,
- Attila aaria „Mentre gonfiarsi l'anima”,
- ansambel kooriga „No!… non è sogno”,
- Ezio aaria „Dagli immortali vertici”,
- naiste koor „Chi dona luce al cor?…”,
- ansambel kooriga „Oh, miei prodi! un solo giorno”,
- Foresto romanss „Che non avrebbe il misero”,
- Odabella, Foresto ja Ezio tertsett kooriga „Che più s'indugia?”,
- Foresto, Odabella, Attila ja Ezio kvartett kooriga „Non involarti, seguimi ”.
Seotud teosed muuda
Attila teemal on kirjutanud oopereid ka Ziani (1672), Porsile (1675), Franck (1682), Farinelli (1808), Seyfried (1809), Generali (1812), Mosca (1824), Persini (1827), Malipiero (1845) ja Gunkel (1895).
Allikad muuda
- Osborne, Charles. The Complete Operas of Verdi (London, 1992),
- Sadie, Stanley (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera I–IV (London, 2004),
- Made, Tiit. Ooperimaailm I köide (Tallinn, 2012).