Arutelu:Kultuurifilosoofia
Panen korrastamata osa esialgu siia.
Kultuuri eksistentsiaalse filosoofia jaoks, mis võtab algust elu fenomenoloogias ja filosoofias on keskteemadeks kultuurkunsti ja postrenessanssliku humanismi ja ratsionalismi poolt inspireeritud kultuuri kriisi analüüs. Eksistentialismi teoreetikuteks olid Heidegger, Jaspers, Arendt, Sartre, Berdjajev.[3]
Lääne tsivilisatsiooni evolutsiooni kriitika, totalitaarsete ühiskondade kultuuri ja kapitalismi hilisemate vormide uurimine on kesksed teemad neomarksismi filosoofias, mida 20. Sajandi ’30-’60-ndatel arendasid neomarksistid, kelle hulgas olid Adorno, Horkheimer, Marcuse, Fromm ja teised Frankfurti kooli teoreetikud.
60-ndate lõpust radikaliseerivad postmodernismi teoreetikud need postklassikalise kultuurifilosoofia teemad mis olid kujunenud poleemikas valgustuse põhitõdedega. Pstmodernistlik filosoofia on esitatud poststrukturalistide (Foucault, Derrida, Baudrillard, Barthes, Kristeva) töödes, kuid kahilisemate filisoofide poolt ( Bernard-Henri Lévy, André Glucksmann).
Iseloomulik on see et suhtudes radikaalelt eitavalt sellesse tüüpi kultuurifilosoofia diskurssi, mis kujunes välja Valgustusajal, ei loobu poststrukturalismi teoreetikud selle poolt loodud kriitika ja refleksia instrumentidest, kaasaarvatud romantilisest irooniast.[3]