Vikipeedia

Aristide Maillol

Aristide Joseph Bonaventure Maillol (8. detsember 1861 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa – 27. september 1944 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa) oli prantsuse skulptor, maalikunstnik ja graafik.[1]

Aristide Maillol
Aristide Maillol 1925. aastal
Sünninimi Aristide Joseph Bonaventure Maillol
Sündinud 8. detsember 1861
Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa
Surnud 27. september 1944 (82-aastaselt)
Banyuls-sur-Mer
Rahvus prantslane
Haridus École des Beaux-Arts
Académie Colarossi
Tegevusala maal, skulptuur, tarbekunst
Kunstivool nabiid, sümbolism
Mõjutatud Paul Gauguin

Maillol alustas tööd maalikunstnikuna, hakkas siis peagi huvituma tarbekunstist ning pühendus 40. eluaastates skulptuurile. Tema lihtsate vormidega skulptuurid tähistasid 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstis pööret ning inspireerisid selliseid kunstnikke nagu inglise skulptor Henry Moore, dadaismi rajaja Hans Arp ja prantsuse skulptor Henri Laurens.

Elulugu muuda

Aristide Joseph Bonaventure Maillol sündis 8. detsembril 1861. aastal Prantsusmaa lõunaosas Pyrénées-Orientalesi departemangus Banyuls-sur-Meri linnas talunike peres. Kooliteed alustas ta Perpignani linnas katoliiklikus erakoolis Saint-Louis-de-Gonzague.

Maillol otsustas kunstnikuks saada juba lapsena. 1881. aastal kolis ta Pariisi, et alustada kunstiõpinguid,[2] kuid võeti École des Beaux-Artsi vastu alles viiendal katsel.[3] Ta alustas õppimist maalikunstniku ja skulptori Jean-Léon Gérôme'i ning maalikunstnik Alexandre Cabaneli käe all, aga tüdines üsna pea nende liiga akadeemilisest kunstikäsitlusest. Ta esimestes maalides on näha teiste ta kaasaegsete kunstnike, näiteks Pierre Puvis de Chavannes'i ja Paul Gauguini mõjutusi. Maillol astus Gaugini mõjul Nabiide kunstirühmitusse, kellega koos esines paaril näitusel.[4]

Pariisis viibides hakkas Maillol tundma huvi tarbekunsti, eriti tapeetide disaini vastu. 1893. aastal avas ta kodulinnas Banyuls-sur-Meris tapeedikoja, kus toodeti tehniliselt ja kunstiliselt väga kvaliteetseid tapeete, ning hakkas selles vallas Prantsusmaal nime tegema.[5] Kaks aastat hiljem asus ta tegelema skulptuuridega ning huvi tapeedidisaini vastu hääbus.

1896. aasta 7. juulil abiellus ta Clotilde Caroline Narcisiga, kes oli üks ta tapeeditöökoja töötajaid. Sama aasta 30. oktoobril sündis nende ainus laps, poeg Lucien (1896–1972),[4] kellest sai hiljem samuti kunstnik. 1933. aastal kohtas Maillol tollal 15-aastast Dina Viernyd, kellest sai peagi tema modell ja töökaaslane, kes jäi teda platoonilise kaaslasena saatma surmani.[6] Vierny oli aastaid ka Henri Matisse'i ja Pierre Bonnardi modell ning oli muusaks ta skulptuuridele "Mägi" ("La Montagne", 1937) ning "Õhk" ("L'Air", 1938).[1] Mailloli abikaasa suri 1950. aastatel ja andis Viernyle õiguse Mailloli vara käsutada.[7]

Maillol sattus 1944. aasta 15. septembril teel kunstnik Raoul Dufy juurest koju autoõnnetusse, kus ta sai peavigastuse[6] ning suri 27. septembril 82 aasta vanuses.[3] Ta on maetud oma kodu juurde Banyuls-sur-Meri lähedale. 1994. aastal avati tema kodus muuseum Musée Maillol de Banyuls-sur-Mer, kus eksponeeritakse ta loomingut.[8] Teine mahukam tema loomingut koondav muuseum, Musée Maillol, asub Pariisis ja avati 1995. aastal.[9] Mõlema muuseumi avamise eest hoolitses Dina Vierny.

Looming muuda

 
Puust bareljeef "Tantsijanna" ("Danseuse", 1896; Orsay muuseum)

Aristide Maillol alustas kunstnikuteed maalikunstnikuna. Üsna pea leidis ta, et tal ei ole sellel alal otsest annet ning ta ei suhestu akadeemilise maalikunstniga, ja alustas uute suundade otsingut.

1889. aastal toimus Café Volpinis näitus, kus Maillol nägi esimest korda Paul Gauguini teoseid. Gauguin ja Maillol kohtusid vaid korra ning suuremat sõprust nende vahel ei tekkinud, kuid Gauguini tööd pakkusid Maillolile suurt inspiratsiooni ja muutsid ta loomesuunda tugevalt. Gauguini soovitusel astus Maillol kunstirühmitusse Nabiid, kuhu kuulusid impressionistid ja juugendist mõjutatud noored kunstnikud, nende seas sellised tollased tuntud kunstnikud nagu Édouard Vuillard, Georges Lacombe ja Maurice Denis. 1895. ja 1896. aastal esines ta koos nabiidega Pariisis Le Barc de Boutteville'i galerii näitustel. Mailloli toonane looming kannab tugevaid nabiide mõjutusi. Sel ajal valminud teoste hulka kuuluvad näiteks maalid "Pesev naine" (1896) ja "Naine päikesevarjuga" ("La femme à l'ombrelle", 1895).[3]

1889. aastal hakkas Maillol kujundama tapeete ja kangaid ning avas 1893. aastal kodulinnas Banyuls-sur-Meris töökoja. Tema lõngadele ja kangastele andis ainulaaduse isevärvitud vill. Inspiratsiooni sai ta Cluny keskaegse kunsti muuseumis nähtud keskaja kunstist.[3]

Aastate jooksul hakkas Mailloli nägemine halvenema, ta oli sunnitud tapeedi- ja kangadisainist loobuma ning hakkas kätt proovima hoopis skulptorina.[3] Ta esimesed juugendmõjutustega bareljeefid olid tehtud puust. Tuntumad neist on bareljeef "Tantsijanna" ("Danseuse", 1896; Orsay muuseum)[10], "Naine mandoliiniga" ("Femme à la mandoline"; Mailloli muuseum Pariisis) ja "Naine mõtisklevas poosis" ("Femme assise dans une pose méditative"; Mailloli muuseum Pariisis). Üsna pea loobus ta puidu kasutamisest, kuna seda oli ajakulukas viimistleda, ning võttis kasutusele savi ja terrakota.[3]

 
Pronkssulptuur "La Méditerranéenne" (1905; Perpignani raekoja sisehoov)

Sajandivahetuseks oli Maillol välja kujundanud oma stiili, tänu millele sai hiljem rahvusvaheliselt tuntuks. Tema loomingu keskne teema oli naisekeha. Teda huvitas naise keha massi, volüümikuse, joonelisuse ja ruumilisuse kujutamine.[1] Erinevalt skulptor Auguste Rodinist, kes keskendus pigem emotsionaalsele poolele, oli Maillol huvitatud vormist.[3] Esialgu kujutas ta riietatud naisi, kuid pärast abiellumist lisandusid ta loomingusse aktid. Ta kujutas naisi paljudes poosides, lihtsustades ja harmoniseerides naisekeha vormi.[11]

1902. aastal märkas Mailloli töid kunstikaupmees Ambroise Vollard, kes oli varem olnud ka Paul Cézanne’i, Pierre-Auguste Renoir', Pablo Picasso ja Vincent van Goghi toetaja. Tänu temale leidis Maillol jõukamaid kliente ning sai kasutada kallimaid materjale, nagu pronks ja marmor. Säärane tunnustus ja rahaline toetus andis talle skulptorina suurema enesekindluse. Samal aastal toimus tema esimene isikunäitus Vollardi galeriis, kus olid välja pandud ta kangad, pisiplastika, maalid ja esimesed skulptuurid.[3]

Kaks aastat varem, 1900. aastal oli Maillol alustanud esimest suuremat skulptuuri, pronksskulptuuri "Istuv naine" ("La Pensée", 1902; New Yorgi moodsa kunsti muuseum). Esimese variandiga ta väga rahule ei jäänud ning paar aastat hiljem valmis teine versioon, "La Méditerranée" (1905; asub Perpignani raekoja sisehoovis). See kujutab poolistuvas-poollebavas asendis naist, mille modellina kasutas ta abikaasat. Kriitikud on öelnud, et mõne rakursi alt meenutab skulptuur kuubikut.[1] "La Méditerranée" jõudis ka 1905. aasta Pariisi Sügissalongi, kus sai suure tähelepanu osaliseks. Teost märkas mitu jõukat klienti, kes soovisid temalt tellida pronkskujusid. 1923. aastal tellis ka Prantsusmaa valitsus sellest ühe versiooni (kuulub Orsay muuseumile, asub Pariisis Carrouseli aias). Pärast näitusel osalemist annetas Maillol "La Méditerranée" Perpignani linnale.[2]

 
Pliiskulptuur "Jõgi" ("La Rivière", 1938–1939; Orsay muuseum)

Järgmisteks kaalukamateks teosteks sellest perioodist on 1907. aastal valminud skulptuurid "Iha" ("Désir"; Orsay muuseum) ja "Rattur" ("Le Coureur cycliste" või "Le Petit cycliste"; Foggi kunstimuuseum)[12]. Viimase lõi ta jalgrattur Gaston Colini auks ning see kujutas endast saledat lihaselist meesvormi. Kriitikud ei hinnanud teost ja nimetasid seda ülepingutatuks.[3] "Rattur" oli üks kolmest meest kujutavast skulptuurist "Atleedi" ("Athlète") ja "Sureva sõdalase" ("Guerrier mourant", 1932; asub Banyuls-sur-Meri hukkunute monumendil) kõrval.[13]

1904. aastaks oli Maillolil Pariisi lähedal Marly-le-Rois ateljee, kus ta veetis enamiku ajast, kuid talved oli ta siiski kodulinnas. 1906. aastal tellis Puget-Théniersi kommuun Maillolilt monument mälestamaks sotsialistist riigitegelast Louis Auguste Blanquid, kes oli põhimõtete tõttu pea poole elust vanglas karistust kandnud.[1][14] Naisakt "Ahelreaktsioon" ("L'Action enchaînée", 1905–1908; originaal asub Puget-Théniersis) ei ole Mailloli stiilile iseloomulik, sest kujutab agressiivses poosis naist. Tavaliselt on ta teosed rafineeritud, tundliku, süütu ja melanhoolse tooniga.[15][16]

1908. aastal reisis Maillol Kreekasse, kus tutvus lähemalt vanakreeka klassikalise kunstiga. Märkmetes kirjeldab ta, et nähtud arhitektuur ja kunstiteosed täiustasid teda skulptorina väga palju.[11][17]

 
Pronksskulptuur "Pomona tuunikas" ("Pomone à la tunique", 1921; Hyacinthe-Rigaud' muuseum Perpignanis)

Kuigi Maillol eelistas 40. eluaastatest peale skulptorina töötada, naasis ta aastate jooksul mitu korda kahemõõtmeliste teoste juurde. Ta illustreeris Paul Verlaine'i luulekogu "Laulud temale" (1891) ning lõi Vergiliuse eepost "Bukoolika" (ilmus 1912) illustreerivad puulõiked. 1939. aastal jätkas ta isegi maalimist.[18]

Tema esimene välisnäitus toimus 1913. aastal Hollandis Rotterdamer Kunstringis. 12 aastat hiljem järgnes esimene suurem näitus Ameerika Ühendriikides. Kahe maailmasõja vahel lõi ta tasuta neli monumenti, millega mälestas Esimeses maailmasõjas hukkunuid. Tema loodud lahendusega monumendid asuvad Elne'is (1918–1925), Port-Vendres's (1919), Céret's (1922) ja Banyuls-sur-Meris (1932). Ta pühendas ühe skulptuuri, pliiskulptuuri "Jõgi" ("La Rivière", 1938–1939, lõpetatud 1943; Orsay muuseum, koopia New Yorgi moodsa kunsti muuseumis) ka romaanikirjanik Henri Barbusse'ile. Ta viimane teos, "Harmoonia" ("Harmonie", alustatud 1940), jäi ta ootamatu surma tõttu poolikuks.[2][4]

Mailloli figuratiivsed teosed mõjutasid Šveitsi skulptorit ja maalikunstnikku Alberto Giacomettit ning Inglise skulptorit Henry Moore'i. Mailloli huvi geomeetria vastu rajas teed sellistele abstraktsetele skulptoritele nagu Constantin Brâncuși ja Jean Arp.[3][19]

Pärand muuseumides muuda

Paljud Aristide Mailloli teosed asuvad Prantsusmaal kahes Mailloli-nimelises muuseumis. Muuseumide asutamist suunas ta sõber Dina Vierny. Pariisis asuvas muuseumis on mahukas töödekogu, Banyuls-sur-Meris asuvas kodumuuseumis on võimalik näha visandeid ja muid töid.

Mailloli looming on muudest riikidest laiemalt esindatud Ameerika Ühendriikides. New Yorgi ooperiteatri Metropolitan Opera treppi kaunistavad kolm Mailloli pronkskuju: "Suvi" ("L'Été", 1910), "Käteta Veenus" ("Vénus sans bras", 1920) ja "Põlvitav naine: Debussy monument" ("Monument à Debussy, femme agenouillée", 1930–1933), mille ta lõi helilooja Claude Debussy auks.[1] 1976. aastal toimus New Yorgis Mailloli tagasivaatenäitus, kus eksponeeriti peaaegu kõiki ta tuntumaid teoseid.[3][19]

Mailloli teoseid leiab ka New Yorgist Metropolitani moodsa kunsti muuseumist ja Guggenheimi muuseumist, Harvardis asuvast Foggi kunstimuuseumist, Washingtonist Hirshhorni muuseumist ja skulptuuriaiast ning rahvusgaleriist, Peterburist Ermitaažist, Essenist Folkwangi muuseumist, Londonist Tate Modernist ja Münchenist Uuest Pinakoteegist.[1] Tema teoseid on ka erakogudes.

Teoseid muuda

  • "Eva õunaga" ("Eva à la pomme", 1899; rahvusgalerii Berliinis)
  • "Naine taldadel istumas" ("Femme assise sur ses talons", u 1900; Orsay muuseum)
  • "Naine krabiga" ("La femme au crabe", 1900–1904; Metropolitani muuseum)
  • "La Méditerranée" (1905; Perpignani raekoja sisehoov)
  • "Iha" ("Désir", 1907; Orsay muuseum)
  • "Rattur" ("Le Coureur cycliste" või "Le Petit cycliste", 1907; Foggi kunstimuuseum)
  • "Põlvitav naine" (1909; Ermitaaž)
  • "Öö" ("La Nuit", 1909; Carrouseli aed Pariisis)
  • "Ile de France" (1910–1925; Metropolitani muuseum, Orsay muuseum)
  • "Kevad" ("Le Printemps", 1911; Mailloli muuseum Pariisis)
  • "Flora" ("Flore", 1911; Tuileries'i aed Pariisis, A. Puškini nimeline kujutava kunsti muuseum)
  • "Suvi" ("L'Été", 1911; Metropolitani muuseum, Puškini-nimeline muuseum, Perpignan)
  • "Venus" (Vénus, 1918–1928; Ameerika Ühendriikide rahvusgalerii)
  • "Noor naine drapeeringuga" ("Jeune fille à la draperie", u 1921; Orsay muuseum)
  • "Pomona langetatud kätega" ("Pomone aux bras tombants", 1921; Guggenheimi muuseum)
  • "Noor naine sirutamas" ("Jeune fille allongée", 1921; Carrouseli aed Pariisis)
  • "Põlvitav naine: Debussy monument" ("Monument à Debussy, femme agenouillée", 1930–1933; Metropolitan Opera New Yorgis)
  • "Kolm nümfi" ("Les Trois nymphes", 1931–1937; Tate'i muuseum)
  • "Õhk" ("L'Air", 1938; Tuileries'i aed Pariisis)
  • "Harmoonia" ("Harmonie", alustatud 1940, lõpetamata)

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Aristide Maillol". Guggenheim.org. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Aristide Maillol". Cheminsdememoire.gouv.fr. Vaadatud 6. detsembril 2017.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Aristide Maillol (1861–1944)". Visual-arts-cork.com. Vaadatud 6. detsembril 2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "Aristide Maillol". Nndb.com. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  5. ↑ Karen L. Carter, Susan Waller, toim (2017). Foreign artists and communities in modern Paris, 1870–1914: Strangers in Paradise. Routledge. Lk 214. ISBN 9781351566926.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Maillol et son œuvre". Musée Maillol. Vaadatud 18. jaanuaril 2022.
  7. ↑ Lara Marlowe (27. juuli 2001). "Carving a place in art history". The Irish Times. Vaadatud 19. jaanuaril 2022.
  8. ↑ "Musée Aristide Maillol Banyuls-sur-Mer". Banyuls-sur-mer.com. Vaadatud 18. jaanuaril 2022.
  9. ↑ "Le lieu". Musée Maillol. Vaadatud 18. jaanuaril 2022.
  10. ↑ "Aristide Maillol: Danseuse". Orsay muuseum. Vaadatud 19. jaanuaril 2022.
  11. ↑ 11,0 11,1 "Aristide Maillol". The J. Paul Getty Museum. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  12. ↑ "Maillol, Aristide". Frenchsculpture.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2023. Vaadatud 19. jaanuaril 2022.
  13. ↑ "Le Cycliste". Orsay muuseum. Vaadatud 20. jaanuaril 2022.
  14. ↑ "Torso of the Monument to Blanqui". Tate'i muuseum. Vaadatud 21. jaanuaril 2022.
  15. ↑ "Aristide Maillol". Tate Modern. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  16. ↑ "Aristide Maillol". Yourdictionary.com. Vaadatud 21. jaanuaril 2022.
  17. ↑ Alexandra Koroxenidis (2. august 2004). "Modern forms of human figure hark back to ancient past". Ekathimerini.com. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  18. ↑ "Aristide Maillol". Britannica. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.
  19. ↑ 19,0 19,1 Bennett Schiff (31. mai 1997). "Aristide Maillol: The sculptor, the man and his muse". Smithsonianmag.com. Vaadatud 17. jaanuaril 2022.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aristide_Maillol&oldid=6607093"