Arhailine õigus

Arhailine õigus võib eksisteerida nii kirjutatud (ius scriptum) kui ka kirjutamata õigusega (ius non scriptum) samal ajal, kindlat perioodi on raske määrata vahetute õigusallikate puudumise tõttu. Kirjalikud allikad vanade kultuuride kohta põhinevad antiikkirjanike Tacituse ja Caesari üleskirjutistel, kristlike kirjutajate tekstidesl nagu Lex Salica (Frangi kuningaõigus) ning samuti esimestel üleskirjutatud tekstidel Mesopotaamia ja Egiptuse aladelt, mis tutvustasid arhailist õiguslikku mõtlemist. Kui õigus pandi kirja, ei olnud see õiguspraktika vajaduste tõttu, vaid kiriku või valitseja (kuninga) soovil. Kirjalikud allikad võisid tihti olla liiga detailsed (nt Lex Salica), mille tõttu sätestasid need pigem üksikjuhtumite lahendamist. Õiguspraktika ei sõltu kirjalikust vormist, mitmekesiseid norme suudeti sajandeid meeles pidada ja suuliselt edasi anda. Kirjutamata õiguse allikateks on (eri aegadel ja eri kohtades kehtinud) tava ja moraal, mis on mõjutatud konkreetsetest elutingimustest. Arhailine kultuur on säilinud ka tänapäeval, nt suurlinnade äärealadel, kus valitseb sugukondlik kord, primitiivsete loodusrahvaste keskel.

Arhailine tähendab esialgset, varajast, algset, algupärast, iseloomustab eelkõige hõimuühiskonda. Arhailised kultuurid võivad saada väga vanaks, kuid jääda ikkagi arhailiseks, neid iseloomustab peaaegu kujuteldamatu stabiilsus. Maailma kultuuride eesmärgiks on olnud pidev areng: muutmine, parandamine, püüdlus olla paremad kui eelkäijad; arhailised kultuurid säilitavad traditsioonilist, hoiavad kinni esiisade pärandist. Progress kui olukorra muutmine, reformid ja revolutsioonid ei ole eesmärgiks. Muutused võivad tingitud olla kokkupuutest kõrgkultuuriga, nt Põhja arhailiste kultuuride kokkupuutel Vahemere-äärsete antiiksete kristlike kultuuridega tekkis õhtumaa. Ajaloos võivad esineda ka vastupidised protsessid, kus kõrgkultuur taasarhaiseerub. Kultuuris osalejatele ei pruugi muutused tuntavad olla, need kajastuvad põlvkondade lõikes.

Arhailisi kultuure ei ole korrektne nimetada primitiivseteks, need on sama vormirikkad kui kõrgkultuurid, lihtsalt erinevad arusaamade, elu ja maailma tõlgitsemise poolest. Arhailises kultuuris esinevad samuti keerulised normide ning keele põimikud.

Arusaamine tõest

Modernse protsessi põhiprobleem on teo asjaolude, tõe kui minevikus sündinud fakti väljaselgitamine (kui on kindaks tehtud, mis tõeliselt juhtus, siis on suuremad raskused ületatud). Arhailises õiguses oli tõde midagi püsivat ja ümberlükkamatut, mille säilitamiseks ja vajadusel taastamiseks kasutati vormikindlat maagilist menetlust, mis avaldus arhailises vormeliprotsessis. Arhailine õigus oli nähtumuse kütkes, ei arvestatud sellega, et tõde võis peituda asjaolude taha.

Arhailise perioodi tekstides kajastuvas õigusemõistmise süsteemis on väga olulised õigele käitumisviisile viitavad mõisted nagu õiglus ja õige (ettenähtu, tava). Arhailises õiguses on protsessi ülesanne õigluse taastamine, õiguskorra muutmine. Karistusõigus on oma olemuselt mitte teo, vaid tagajärje õigus, kus karistuse toob kaasa tekitatud tagajärg. Arhailine õigus ei tundnud algselt süüteo ega karistuse mõistet, mistõttu ei saa karistusõiguse ajaloo selles etapis rääkida ka süülisest vastutusest. Karistamiseks oli täiesti piisav, kui kurjategija isik tehti kindlaks, kuid see, kas isik oli süüteo toime pannud, tahtlikult või tahtmatult, ei olnud üldse oluline. Näiteks, kui kelleltki oli varastatud lehm, mis leiti teise mehe aiast, oli see, kelle aiast lehm leiti automaatselt varas. Vormiliselt vargana kindlakstehtu ei saanud end enam salgamise või vastutõendite toomisega päästa. Ta toodi kohtu ette ja kohus tegi otsuse tuvastatud asjaolude pinnalt. Tõde pidi olema nähtav, mis ei olnud nähtav, ei olnud ka tõde. Tõendite esitamine oli arhailisele õigusele tundmatu. Kohus ei toetunud jälgedele ega välistest ilmingutest tulenevatele tõenäolistele järeldustele; ei püüdnud kindlaks teha, mis tegelikult juhtus.

Üsna peatselt tekkis karistusõiguse ajaloolise arengu käigus vajadus eristada juhuslikult saabunud tagajärgi nendest tagajärgedest, mida saab inimesele tema eelneva käitumise põhjal omistada (põhjusliku seose tuvastamine).

Tõe väljaselgitamine arhailises õiguses ja karistus süüteo eest

Tõe väljaselgitamine ei olnud, nagu eelpool mainitud, oluline. Tähtis oli, et kaebealune tunnistaks oma süüd ja kinnitaks seda vajadusel vandega, mis võis tagada kergemat karistust.

Kuivõrd valitses õiguse ebakindlus ja piinamine, siis oli ülestunnistamine esimene ja parim tõend tõe väljaselgitamiseks. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti asjaolu täielikult tõestatuks. Üks tunnistaja oli vaid poole tõestuse eest, kaudsetel tõenditel ei olnud tõendusjõudu. Ühe tunnistaja vastu võis süüdistatav kaitsta end vandega, eeldusel, et sooritatud kuritegu ei ole karistatav eluaegse vangistusega. Kui süüalune süüd ei tunnistanud ja tunnistajaid ei leitud, tuli kasutusele võtta muud õiguskaitsevahendid.

Arhailiste kultuuride inimene valitseb oma maailma maagia abil. Arhailistes kultuurides luuakse ja tõlgendatakse suhteid jumaluse, kaasinimese ja keskkonnaga maagiliselt. Alates 17.sajandist hakati seletama maailma loodusele omaste seaduste abil, otsima ratsionaalset maailmaseletust, looma eksperimendi ja mõistliku järelduse abil seoseid põhjuse ning tagajärje vahel.

Tõe väljaselgitamine ei olnud arhailise vormeliprotsessi ülesanne, sest tõde oli minevikus sündinud fakt, mis ei huvitanud õigusemõistmist. Tõde tähendas arhailise õiguse mõttes olukorda, mis oli millegagi rikutud ning tuli taastada. Protsess oli suunatud mitte tõe väljaselgitamisele, vaid selle säilitamisele vormikindla maagilise menetluse kaudu.

Süüdioleku küsimuste (ja teo tahtlikkuse) lahendamine oli raskeim ülesanne. Keskvõimu puudumise tõttu ei saadud määratleda, missuguste tõendite esitamine on kvalifitseeritud, toetuti võimalikult ilmsetele vahenditele. Ühelt poolt oli selle tulemuseks objektivism, s.t konkreetsetest ja seetõttu raskesti kummutavatest faktidest kinnipidamine. Näiteks oli otsustava tähendusega, kelle juurest leiti varastatud asi; kas kurjategija tabati otse teolt; kas kuuldi naist vägistamise ajal appi karjuvat (sellisel juhul oli tegemist appikutsega süüdistamisel, mida tuntakse mõrvahüüdena (Mordgeschrei) jms. Appihüüe (mõrvahüüe) andis märku, et parasjagu pannakse toime kuritegu (tegu on värske), see andis hilisematele otsustajatele võimaluse tegu oma silmaga näha (kannatanu justkui kutsus tunnistajaid kokku). Mõrvahüüdeid kasutati näiteks vägistamise, tapmise, röövimise ja varguse korral.

Teiseks tõendite hankimise viisiks oli toetumine teispoolsetele jõududele ehk (elu üldisest ebakindlusest tingitud) maagilise usu ärakasutamine. Segastel juhtumitel (seega mitte alati) toetuti jumalaotsusele (ordalia) ehk korraldati selline talitus või katse, mille lõpptulemuse teoreetiline või tõeline juhuslikkus jättis võimaluse uskuda, et vaimud on asja lahendanud. Kui süüdistatavat ei rahuldanud otsus, võis ta apelleerida jumalakohut. Jumalaotsused keelati ära kiriku algatusel 1215. aastal, kuid uputamisproov kestis nõiaprotsesside osana hiljem kuni uusajani. Ebaselgete isikuvastaste kuritegude puhul, näiteks kui ohvrit lõid kaks isikut, heideti Soomes liisku 19. sajandi alguseni. Kahevõitlusse suhtuti kui jumala märguannet näitavale proovile.

Väljaheitmine

Tegemist on ühe vanima karistamis- ja tõe väljaselgitamisviisiga arhailises õiguses. Sugukondliku korra organisatsiooniline põhiüksus oli sugukond. Suurimates võis olla kuni mitu tuhat liiget. Õigussuhted olid mõjutatud kõige tugevamalt füüsilisest ja bioloogilisest turvalisusest. Füüsiline turvalisus oli seotud sugukonnaliikmete füüsilise julgeolekuga (nt sõjad). Bioloogiline turvalisus seisnes suhtlemises (muuhulgas verepilastuse hukkamõistmine ja kontroll selle üle, erinevate süütegude toimepanemine). Sugukond otsustas, kas toimepandud süütegu kujutab teistele sugukonnaliikmetele ohtu, õigusemõistmine toimus ühiskondlikul arvamusel, mis võis tõest tükk maad erineda. Tavaliselt ütles sugukond asjaosalisest üles ja heitis ta sugukonnast välja, võidi tappa. Arhailise õigusprintsiibi järgi olid suguvõsa ja perekond kõikide õiguste ja kohustuste kandjad, kes jagasid neid oma liimete vahel. Moraal ei olnud indiviidi tunnus, mis oli tingitud tema isiklikest omadustest väljendudes ta tegudes, vaid see oli omadus, mis kuulus perekonnale, sh sugukonnale kui sotsiaalsele kihile. Sellepärast ei kantud moraalset vastutust tehtud teo eest individuaalselt, seda võeti kui sugukonnale kuuluvat asja, mille üle pidi sugukond koos otsustama, et tagada kaitse (või mõista hukka). Üheks karistamise vormiks oli ka naeruvääristamine või avalik halvustamine, mille üheks eesmärgiks võis olla psühholoogilise mõjutamise teel seni väljaselgitamata jäänud tõendite ülestoomine või sündmusele uute asjaolude lisamine, mis oleks tingitud inimese loomulikust enesekaitse reaktsioonist.

Veritasu

Veritasu arhailises õiguses tähendas kättemaksu perekonna- või sugukonnaliikme ehk vastu toimepandud kuriteo eest (enamasti tapmine, aga ka kehavigastuse tekitamine, naiseau rüvetamine vms). Kättemaksu kohustus lasus kannatanu lähimal meessoost sugulasel ning tähendas süüdlase tapmist. Tegemist on kriminaalõiguse ja õigusteadvuse arenguetapiga, mis tähistab eraõigusliku kriminaalõiguse võidukäiku. Veretasu ligikaudnegi tekkeaeg ei ole teada; Saksa õigusteadlaste andmetel ulatub veritasu välja XV sajandini. I sajandil meie ajaarvamise järgi oli germaanlaste juures täheldatud riigi püüdlus veretasu kui mitte välja tõrjuda, siis vähemalt piirata. Erinevatel rahvastel oli veretasuõigus erinevalt reguleeritud, kuid leidus üldjooni, mis võimaldavad seda ülevaatlikult kirjeldada. Veretasu päritolus on leitud religioosne element. Germaanlaste uskumuse järgi ei leia vägivaldselt surmatu hing teed varjuderiiki, ta eksleb ringi ja püüab oma kehaga ühineda. Tapetu hing ei saa enne rahu, kui tapja on oma surmaga ülekohtu lunastanud. Heebrealased leidsid, et kuritegu, sealhulgas valatud veri rüvetab nende maad ning ainult mõrvari enda verega saab maa jälle puhtaks. Veretasuõigus tekkis õigusena kätte maksta raskemate kuritegude, eelkõige tapmise eest. Heebrealased tegid vahet, kas on toime pandud tahtlik või ettevaatamatu tapmine. Tahtliku tapmise ehk mõrvaga oli tegemist siis, kui tegu vastas kolmele tunnusele:

1. Tulenes vihavaenust või verejanust ("... kui ta teda viha pärast tõukab või varitsedes ... või vaenulisusest lööb teda oma käega", 4 Mo 35: 20,21; " ...kui keegi vihkab oma ligim est", 5 Mo 19:11).
2. Kuritegu pandi toime salakavalalt ("... kui keegi on riivatu oma ligimese vastu, tappes teda kavalasti", 2 Mo 21:14);
3. Pandi toime ohtliku vahendiga, näiteks "raudriistaga" või kiviga (4 Mo 35:16,17). Neil juhtudel ei olnud süüdlasel õigust pelgupaika otsida, ta on "meelega tapja" ning "veretasunõudja surmaku see tapja, kui ta teda kohtab" (4 Mo 35:18,21).

Tavaliselt ei võtnud naised ja alaealised vaenust osa. Veretasu pidi tabama eelkõige tapmises süüdiolijaid, sh kõiki kaastäideviijaid. Islami õigus lubab kätte maksta küll kaassüüdlastele (st. kaastäideviijatele), kuid mitte kaasaaitajatele. Araabia maades on tänapäevani säilinud veretasu õigus.

Veretasu oli võimalik asendada meherahaga (trahv). Kui kurjategija pakkus kahjutasu kohtule ja kannatanule või selle sugulastele, siis võidi kohtuniku poolt (hilisemas kohtumõistmise protsessis) viimaseid sundida sellega rahulduma ja edaspidisest jälitamisest loobuma. Veritasu hakati pidurdama, see keelati lõplikult 16.sajandil. Veritasu võib pidada üheks omaabi vormiks, mida lihtsalt mindi ning teostati.

Talioonipriintsiip

Taliooniprintsiip ehk ius talionis (ladina keelest). Taliooni põhimõte seisneb selles, et karistus peab täpselt peegeldama kuritegu; karistusega tuleb süüdimõistetule tekitada täpselt samasugune kahju nagu tema tekitas oma kuriteoga. On tõenäoline, et talioon kehtis nii sugukonnasisese karistusena, aga ka veretasu raames viimase leevendamiseks. Väga levinud näib see põhimõte olevat Idamaades (Moosese raamatutes, Manu seadustes ja Hammurapi koodeksis), kusjuures Euroopasse tuli talioon eelkõige koos ristiusu levikuga. Näiteks frangi ajal, kuni IX sajandini oli taliooni põhimõte veel tundmatu. Talioonikaristused olid vähem levinud seal, kus valurahasüsteem oli jõudnud veretasu enamjaolt välja tõrjuda; ning vastupidi- sügavale juurdunud kättemaksuideed oli kergem asendada taliooniga. Riiklik õigus läks eelkõige peegeldavale karistusele, sest kättemaksjal oli kergem loobuda eraviisilisest veretasust, kui ta nägi tapalaval süüdimõistetuga toimuvat sama, mida temagi süda ihkas. Nii kujutas talioon endast ühelt poolt järeleandmist veretasule, teiselt poolt vahendit veretasu väljatõrjumiseks ja selle asendamiseks avalikõigusliku karistusega. Taliooniprintsiipi on peetud jurisprudentsi kõige arhailisemaks ja primitiivsemaks vormiks, milles kajastub muistne veritasu (heebrea termin go el damm ’vereasendus’ Dtn 21: 1-9). Veritasu näeb ette, et tapetud või vigastatud pereliikme eest tuleb süüdlasele kätte maksta samal viisil. Ja nii jätkub see lõpmatuseni. Veritasu vähendamiseks püüdis riigivõim esmalt teostada nn talioonipõhimõtet, mis selgelt ilmneb juba Hammurapi seaduses, kuid mis tavateadvuses seostub Moosese seaduse üldtuntud normiga "silm silma ja hammas hamba vastu". Seda põhimõtet on sageli tõlgendatud viidetena sellele, et arhailine riik muutis sanktsioonid karmimaks ja julmemaks, kuid õigupoolest on tegemist veritasu piiramisega. Teisele ei võidud tekitada suuremat kaotust, kui ise oldi kannatanud.

Muistse Ida seadusekogud esindavad taliooniprintsiipi erisugusel määral. Hammurapi seadused näevad ette taliooni, kui süüdistatav ja süüdistaja kuuluvad võrdsesse seisusse. Seda rakendatakse ainult siis, kui kannatanu on vaba mees. Kui aga vaba mees lööb paleesõltlase hamba välja, peab ta maksma kompensatsiooni. Siin ei ole talioon enam veritasu, vaid kohtuniku otsus, kohtunik ei maksa kätte, vaid karistab.

Trahv

Rahatrahv on ühekordselt makstav rahasumma, mille tasumist nõutakse õiguserikkujalt. Kahju oli õigusrikkumisega sündinud ja see tuli heastada, üks heastamise võimalus oli trahv. Sõna "trahv" tähendust peeti tihti sarnaseks sõna "parandama" omaga. Trahv, heastamine ei tähenda meelestatust, vaid tegevust, õnnetuse kõrvaldamise tehnikat. Sellest kujunes mõiste valuraha. Ühe teooria kohaselt on valuraha teo materiaalne hüvitamine, mis tuleneb sugukondadevahelisi sõdu lõpetanud rahulepingutest. Teise teooria kohaselt on tegemist tühiste solvangute põhjalt kasutatud lepitusest. Valuraha sisaldas nii karistust kui kompensatsiooni. Osa trahvidest, mida kuningas nõudis vastutasuks rahu säilitamise eest, nimetati mitmetes seadustes "rahurahaks".

Tuntumad trahvikataloogid nagu Lex Salica on põhjalikult reguleeritud. Vastutus laieneb ainult detailselt sätestatud süütegudele. Tõe väljaselgitamine toimub vastavalt normis sisalduvale. Kui silmaga on näha, et tegu vastab koosseisule on inimene süüdi ja peab trahvi tasuma.

Trahv või taliooniprintsiip

Hammurapi koodeksist sadakond aastat vanemas Ešnunna seadusekogus ei leitud taliooniprintsiipi, seal asendasid ihulisi karistusi kõikjal trahvid. Sama esineb ka Ur-Nammu koodeksis. Taliooniprintsiibi hilisemat rakendumist põhjendatakse järgmise postulaadiga: taliooniprintsiip on riigivõimu suurenemisega seotud nähtus, tema sisseseadmine oli arengus samm edasi võrreldes trahvimisega, sest ta tegi kannatajad võrdseks: rikkal polnud enam mingit varanduslikku eelist veaesema ees, inimeste hammaste, kõrvade ja silmade arv mainimisväärselt ei varieeru. Vana Testamendi kohaselt rakendus taliooniprintsiip kõigi seisuste v.a. orjade puhul – nõnda saab rikas alati samasuguse karistuse kui vaene.

Millist karistust valida, väljendub kõige paremini heti kuninga Telpinuse ediktis (pärineb 16.sajandist eKr) § 49: "Veretöö asjas on nii: kui keegi on süüdi veretöös, siis sõna on veretöö esindajal. Kui ta ütleb: "Ta peab surema!", siis peab surema. Kui ta ütleb: "Ta peab hüvitama!", siis ta peab andma hüvitust. Kuninga poole ei pöörduta üldse."

Vastavalt Teisele Moosese raamatule, kui mehed taplevad ja tõukavad lapseootel naist nõnda, et see enneaegselt sünnitab, muud kahju (’ason) aga ei teki, siis tuleb süüdlast rahaga karistada; nõnda nagu naise mees temalt nõuab, nõnda andku ta seda nürisünnituse pärast. Aga kui juhtub kahju, siis peab andma hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu jne. ’Ason tähendab juhtumit, kus kahjutekitajat ei õnnestu kindlaks teha ega kätte saada. Kui kahju tekitaja on teada, peab süüdlane maksma niipalju, kui kohtunik on määranud. Kui süüdlast tabada ei õnnestu, kompenseerivad kohalikud võimukandjad kahjukannatanule, nagu näidustatud Hammurapi seadustes 22–24.

Vanal Idamaal kehtis tapmise puhul järgmine astendus:

1. Kui mõrv oli ettekavatsetud, oli karistuseks mõrvari surm, olenemata tapetu saatusest, selle alternatiiv oli tapja elu lunastamine tapetu (perekonna) nõudmise järel.
2. Kui mõrv oli ettekavatsemata (nt löömingu käigus) või juhuslik, tuli kättemaksuks tappa mõrvari pere vastav liige või lunastada tema elu tapetu pere nõudmise järele.
3. Tsiviilse saatuseta inimese (nt teise orja) tapmine (või nürisünnituse põhjustamine) tuli hüvitada samaväärsega või suunata süüdlane võlaorjusse.

Kehavigastuste puhul kehtis analoogne süsteem:

1. Raskemate kehavigastuste puhul kättemaks (talio) või lunaraha ohvri valikul (võimalikud olid ka segavariandid).
2. Vähemtõsiste kehavigastuste puhul kindlaksmääratud lunaraha. Kui vastavat summat ei laekunud, siis kättetasumise võimalus (füüsiline või trahvi kujul).

Väiksema kehavigastuse või solvamise eest kehtis tavaline võlg.

Jumalakohus

Jumalaotsused ehk ordaalid (jumalakohtu pidamise vahendid) on teatava tõendi tõelikkuse või mittetõelikkuse kindlakstegemiseks ettevõetavad protsessuaalsed toimingud. Nende hulka kuulusid liisuheitmine, loodusjõudude (tule ja vee küsitlemine), kahevõitlus.

Arhailises õiguses kasutati jumalakohut pigem siis, kui muud õiguskaitsevahendid olid ammendatud, näiteks ei olnud süüdistataval tunnistajaid või ta ei saanud süüdistust ümber lükata. Tõe väljaselgitamiseks kasutati erinevaid viise, igal viisil oli oma kindel vorm ja tunnus, millal sai inimest lugeda süütuks või süüdlaseks. Raua- ja veeproovi puhul olid märgiks põletushaavad, lautsiproovi (säilis kõige kauem) ajal hakkas tapetu kehast (haavadest) süüdlase lähenedes või puudutades uuesti verd voolama. Paika olid pandud ka tegevused, millest süüalune pidi enne ordaalide läbiviimist loobuma, nt mees hoiduma oma naisest. Ordaalid kitsas mõttes tähendavad tule- ja veeproove. Süüalust paluti teha midagi, mis on üldteadmiste kohaselt surmaohtlik, kuid jumaluse osalusel (kui tõde on süüdistatava poolel ja Jumal kaitseb teda) muutub ohutuks.

Tuleproov seisnes tavaliselt põletusmärkide vältimises, põletusmärgid tähendasid süü olemasolu. Näiteks pidi süüalune hoidma kuuma rauda teatud aja käes või hoidma oma kätt tules, kui tekkisid põletushaavad, oli ta süüdi. Sellist rauaproovi kasutati tavaliselt kui süüdistatav oli alamseisust. Samuti võis katse seisneda läbi tule minemises või koguni tuleriidal seismises (nõidade puhul). Kui nõiaprotsessis süüdistatavat pandi põlema ja tuli teda ei võtnud, oli tegemist nõiaga. Kui aga inimene põles, tunnistati ta süütuks (eeldusel, et ta jäi ellu). Üsna levinud oli mingi eseme välja võtmine keevast veest. Selleks pidi süüalune oma käe küünarnukini keevasse vette panema ja katlast, sinna asetatud eseme välja võtma.

Veeproovi puhul asetati süüalune ühe allika kohaselt ettevaatlikult vette (olid olemas kindlad pühajõed), kui süüalune jäi pinnale, oli ta süütu, kui uppus, oli ta süüdi. Jõejumalus otsustas asja üle ülemjõudude abil. Veeproovi kasutati üldiselt täiskasvanute hukkamiseks või karistamiseks, samuti kuulujuttude maha pesemiseks. Teise allika kohaselt visati süüdistatu kinniseotuna köie otsas vette, kui ta vajus vee alla, tõmmati ta välja ja tunnistati süütuks – eeldusel, et ta ellu jäi.

Ristiusu tekkimisega lisandusid uued katsumused. Ristiproovi ajal hoidsid pooled (tavaliselt hageja ja kostja) risti ees käsi väljasirutatuna, kelle käsi esimesena alla langes või kes kokku kukkus oli kaotanud. Üks meeldivamaid jumalakohtu pidamise viise oli pühitsetud toidu (nt juust, leib) söömine (ladina keeles iudicium offae, panis adiurati, casibrodeum), kui toit jäi süüdistatavale kurku, oli ta süüdi. Armulauaproovi (ladina keeles purgatio per eucharistiam, examen corporis et sanguinis Domini) kasutati nagu ka püha toidu söömist ainult vaimuliku päritoluga süüdistatavate puhul.

Nõiaprotsesside käigus tekkis jumalakohtuvormina kaalumise proov, nõidu või kuradiga lepingu sõlminud isikut arvati olevat kaotanud oma tegeliku bioloogilise massi. Oli olemas ka mürgiproov, kus pärast mürgi tarvitamist kuulutati nõiaks see, kes ellu jäi.

Üldiselt toimus rituaalne tapmine (mõeldes selle all tõe väljaselgitamist või jumalakohut) kogukonna ees. Üks 19. sajandi lõpul üleskirjutatud uskumusteadetest arhailisest jumalakohtust toob välja püssi ette seadmise. Süüdlane pandi 100 sammu kaugusele püssist seisma. Kui ta oli süüdlane, läks püss ilma laskmata lahti, kui süütu siis mitte. Kombeks võis olla ka laetud püssi seadmine aia peale, lastes süüdlasel sellest mööda kõndida. Sellelaadiliste tõendite esitamise hukutuslikkust leevendas kostjale antud õigus tõestada oma süütust vande või kahevõitlusega.

Vanne

Vähem dramaatiline meetod seisnes tunnistaja heausksuse avastamises vande andmisega. Vanne oli regulaarne protseduur, millega oli tõestatud ja kinnitatud pea iga leping (mis võis olla savitahvlil). Varaarhailistes kultuurides oli vanne pidulik lubadus või deklaratsioon, mis oli tehtud jumaliku karistuse või trahvi alusel ja kinnitatud lausutud sõnadega, tehtud tegudega. Eeldati, et sellisel moel antud vanne on aus ja siiras tunnistus. Jumalust kaasati, et anda lubadusele või seisukohale juurde tugevust, suurendada selle tõeväärtust ning kindlustada ausus ja hea kavatsus. Vanne võis sisaldada lauset: "Vannun enne jumalat". Üldiselt vannuti Jumala, linna, kuninga nimel. Kahte viimast peeti pooljumalikeks. Vande rikkumisele järgnes karistus. Muuhulgas kasutati vannet enda puhastamiseks nt armukadedusest.

Vande kasutamiskõlblikkuse tagatiseks olid samad maagilised uskumused nagu jumalaotsustelgi. Vandele lisati maksvust süüteo raskuste järgi diferentseeritud hulga vandeabiliste (ladina keeles juratores) ehk vandekäendajate nõudmisega, kelle ülesanne oli omakorda kinnitada vandega kostja vanne õigeks. Puhastusvande andmiseks kasutati kultusesemeid või anti see relva või mõnda muud ohtlikku elementi nagu tuld, vett, karukolpa jms tarvitades. Mõte oli selles, et kasutatud ohtlik element surmaks vanduja, kui ta annaks valevande. Vanne viidi läbi kindlas kohas või kindla esemega, ajapikku kujunenud traditsiooni järgi. Vandeabilisteks võisid olla algselt süüdistatu sugulased, mis tähendas, et nende abil vaeti ka seda, millisel määral on sugukond valmis asuma süüdistatut kaitsma. Kui asjaosaline ei saanud küllaldast hulka vandekäendajaid, siis võidi seda teatud mõttes käsitleda isikult sugukonnakaitse (-rahu) äravõtmisena sugulaste poolt.

Vande all antud tunnistused olid ühed olulisematest; üldlevinud oli uskumus, et valevande andjat tabas needus. Vanne määras õiguselu nii, et peaaegu kogu õiguslik käitumine selles ammenduski.