Archilochos
Archilochos (surnud umbes 650 eKr Parosel [1]) oli Vana-Kreeka luuletaja, rändlaulik ja sõjamees.
Archilochos oli vaesunud aristokraadi ja orjatari poeg. [1]
Archilochos oli palgasõdur. Pärimuse järgi osales ta Thasose saare traaklastest põliselanike ja Naxose saare elanike sõjas ning sai Naxose ja Parose vahelises lahingus surma. [1]
Teda peetakse uue luulevormi jambograafia rajajaks. Ta kirjutas jambilises värsimõõdus pilke- ja sõimuluuletusi kellegi Lykambese pihta, kes talle oma tütart naiseks ei andnud. [1] Lykambes ja tema tütred olevat suurest häbist nende luuletuste pärast end üles poonud.
Lisaks jambidele on ta kirjutanud ka valme ja eleegiaid.
Tema mitmekülgsest loomingust, mida iseloomustavad individualism ja kirglikkus, on säilinud üle saja katkendi. Tema stiili peetakse teravmeelseks ja skeptiliseks. Archilochos eiras traditsioonilisi reegleid, ei olnud tavapäraselt sõjapatrioot ega ülistanud surma. Tema luule taunib nii otsustavalt heeroste aja inimtüüpi ja selle aristokraatlikku aumõistet, et antiikajal peeti teda Homerose antipoodiks. Sellegipoolest on Archilochose luulekeeles ja värsitehnikas märgata Homerose mõju [1].
Archilochos on tugevasti mõjutanud rooma luuletajaid Luciliust, Catullust ja Horatiust. Viimane uhkustas, et on oma oodide ja epoodidega loonud Archilochosele Roomas kodu, mida tol eluajal ei olnud. [1]
1944 avastati Paroselt Archilochose raidkirjad. Need on 2 kiviplaati, mis pärinevad 3. sajandist eKr ning millel on Archilochose eluloolisi andmeid, 57 muusade ilmumisest rääkivat kokkukuuluvat värssi ja 30 värsi algused. [1] Kiviplaadi järgi saatnud isa Telesikles Archilochose linna lehma müüma, kui kohtas rühma lõbusaid naisi. Need küsisid, kas lehm on müüa, ja lubasid maksta head hinda. Seepeale kadusid naised ja lehm ära ja Archilochos leidis nende asemelt lüüra. Varsti pärast seda teatas Apollon Telesiklesele Delfis, et tema poeg saab kuulsaks ja surematuks.
Teosed eesti keeles muuda
- Kreeka kirjanduse antoloogia, ERK, Tallinn 1964, lk 92–93 (10 lühiluuletust, tõlkinud Ellen Niit ja Valmen Hallap), kommentaarid lk 573
- „Ja langedes puutuksin nahka” (luuletsükkel). Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kattri Türk – Looming 1996, nr 7, lk 946–948 ja 950