Vikipeedia

Antroposoofia

Antroposoofia mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest anthropos (ἄνθρωπος, 'inimene') ja sophia (σοφία, 'tarkus'). Antroposoofia on seega inimesest lähtuv maailmavaade, mille alused sõnastas austria loodusteadlane ja filosoof Rudolf Steiner (1861–1925). Steiner ise selgitas sõna „antroposoofia“ tähendust järgmiselt: „teadmiste tee, mis soovib juhtida inimeses oleva vaimu kosmose vaimu juurde“ või "inimese inimlikkuse teadvustamine". (Schmelzer, Albert. The Threefolding movement, 1919: A History, Rudolf Steiner Press 2017. p. 37)

Vaade Goetheanumile õhust

Kuna Steiner tahtis luua vaimse liikumise, mis vabastaks inimese igasuguste välistest autoriteetidest, on seda nimetatud ka vabaduseusuks. Ta leidis, et iga inimene suudab oma ratsionaalse mõtlemise võimet rakendades aru saada vaimuteaduse sisust ning osaleda ka ise selle valdkonna uuringutes mediteerides ja selgeltnägemise võimet arendades.[1]

Antroposoofiakeskuse hoone Järnas

Steiner kirjeldas antroposoofiat okultse õpetusena, mis pakub tänapäeva materialistliku maailma inimese arusaamale sobivas vormis õpetust vaimsest maailmast.[2] Ta vastandas seda nii tavapärasele müstikale selle ebaselguse tõttu kui ka loodusteadusele, mis piiras ennast vaid füüsilise maailma uurimisega.

Steineri välja töötatud vaimuteaduse ehk Antroposoofiaühingu peakorter asub Goehtheanumis Dornachis (Baseli äärelinn) Šveitsis. Paljudes riikides on loodud rahvuslikud ühingud ning ka kohalikud keskused, millistest lähim asub Rootsis Stockholmi lähedal Järnas. Ka Eestis tegutseb Eesti Antroposoofiline Selts.

Antroposoofiline liikumine muuda

 
Rudolf Steiner

Liikumise sünnilugu muuda

Rudolf Steiner hakkas oma vaimsetest nägemustest initsieeritud avalikke loenguid pidama 1890. aastate lõpus. Kuna suur osa loengutel osalejatest olid aktiivsed teosoofilises liikumises, siis kaastati ka tema selle organisatsiooni tegevusse. 1902. aastal valiti ta Teosoofiaühingu juhatuse liikmeks. Alates 1906. aastast tekkisid eriarvamused Steineri ja Teosoofiaühingu teiste liikmete vahel, mille üheks põhjuseks oli juhatuse liikmete kava kuulutada hindu Jiddu Krishnamurti taassündinud Jeesuseks ja uueks messiaks.[3] Selle seisukohaga Rudolf Steiner ei saanud mitte mingitel tingimustel nõustuda. 1913. aastal arvati Steiner ja tema poolehoidjad ühingu liikmete hulgast välja. Steiner esindas seejuures läänemaailma kristlikku vaimsust.

Üks esimesi teemasid, mida ta oma loengutel käsitles oli Goethe ilukirjanduse ja tema looduteaduslike vaatluste esoteerilised tagamaad. Ta ise rõhutas oma eluloolises raamatus, et "Kellelegi ei jäänud ebaselgeks, et esitasin Teosoofiaühingus vaid isiklikke, meditatiivsetes nägemustes uuritud tulemusi, sest selgitasin seda kõikvõimalikes olukordades".[3] Ta ise väitis, et luges saadud informatsiooni "Akasha kroonikast". Kõiki neid vaimseid nägemusi käsitlevaid esitlusi pidas ta väljaspool Teosoofiaühingut, kuid osades tema õpetustes on selgelt tuvastatavad juured teosoofiast (näiteks taassünni teema ja karma, Maa arengulugu, rahvust kandev vaimolend, kultuuriepohhid, Lemuuria ja Atlantise teemad, looduses ja väljaspool seda tegutsevate vaimolendite käsitlus jms).

Steiner püüdis laiendada ka teaduslike uurimuste valdkonda vaimumaailma, kuid Steineri vaimteadusest (sks Geisteswissenschaft) ei kujunenud iseseisvat teadusvaldkonda, vaid see jäi tunnetusteoreetiliseks (epistemoloogiliseks) käsitluseks, mis omal viisil läbib kogu teadmiste maailma. Niiviisi üritatakse sobitada teaduslik tegevus monistliku ja idealistliku maailmavaatega, milles inimene ja maailm (nagu ka loodus ja teadvus) on osa terviklikust maailmakäsitlusest. Steineri käsitluses oli universum vaimne ning vaimolendid osalised kõigis protsessides, mis toimuvad nii looduses kui ka inimeses. Tavalise inimese probleem on vaid selles, et ta ei näe ega koge seda isiklikult, kuid vastavaid võimeid arendades suudab ta avada enda jaoks mõningaid selle osi. Või nagu Steiner seda väljendas: "Me tunnetame ennast kõigest eraldatud isendina, sest me ei näe niite mille kaudu universumi liikumapanevad jõud mõjutavad meie toimetulekut ja arengut". Steineri arvates on nende "universumi liikumapanevate jõududega" võimalik suhelda mediteerides ja intuitiivselt nende tahet tunnetades.[4] 1913. aastal asutas Steiner koos oma 2500 poolehoidjaga, kes koos temaga arvati välja Teosoofiaühingust, Antroposoofiaühingu. 1922. aastal asutas grupp tema maailmanägemust pooldavaid luterlikke teoloogia ja vaimulikke Dornachis (Šveits) Kristlaste Osaduse Kiriku (sks. Die Christengemeinschaft).

Kümme aastat hiljem tekkis ühingus sisemine vastuolu vanade ja noorte vahel. Kui ühingu vanemad liikmed keskendusid enda sisemisele arengule, siis noored tahtsid aktiivselt osaleda ühiskonna muutmise protsesside. Probleemi lahendamiseks ja pingete maandamiseks kirjutas ta raamatu "Meditatsiooni kivialus" (Grundstein Meditation) ning asutas ta 1923. aastal Vaba Vaimuteaduse Kõrgkooli, kus on võimalik õppida antroposoofilise suunitlusega vaimuteadust, meditsiini, pedagoogikat, kunsti jm. Selliseid keskusi on mujalgi: Rudolf Steineri seminar Järnas (Rootsi), Emerson College Inglismaal, Vrije Hogeschool Hollandis, Snellman-korkeakoulu Soomes jt.

Steiner suri 1925. aastal. Teine maailmasõda ja fašistlik ideoloogia piirasid olemuslikult kultuurideülese antroposoofiaühingu tegevust Mandri-Euroopas. Tänapäevaks on antroposoofiaühingud asutatud enam kui 50 riigis ning enam kui 10 000 organisatsiooni järgib antroposoofia põhimõtteid.

Antroposoofia Eestis muuda

Eesti Antroposoofiline Selts asutati 1924. aastal. Seltsi asutajaks ja esimeheks kuni 1932. aastani oli Otto Sepp. Aktiivne avalik tegevus kestis kuni seltsi sulgemiseni 1940. aastal, mis ei katkestanud siiski antroposoofiaalase töö järjepidevust Eestimaal. Eesti Antroposoofiline Selts taasasutati 1989. aasta. Lisaks seminaridele, töörühmadele ja loengutele on antroposoofia-alase töö avalikuks praktiliseks väljundiks Waldorfi pedagoogika, ravipedagoogika, biodünaamiline põllumajandus, antroposoofiline meditsiin, kunstialane ja kirjastustegevus. Seltsil on raamatukogu, mis sisaldab mitmekesist antroposoofia-alast ja muud kirjandust (saksa, soome, vene, inglise ja eesti keeles). Seltsi majandustegevus põhineb liikmemaksudel, annetustel ja tegevustuludel (seminarid, kirjanduse müük jm).

Eestis alustati Waldorfi koolide rajamist kodanikualgatuse korras 1989. aastal. Esimesed koolid alustasid tööd 1990/1991. õppeaastal. 2018. aasta seisuga on Eestis kaheksa Waldorfi kooli (Arukülas, Keilas, Põlvas, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Pärnus), kaks ravipedagoogilist kooli erivajadustega lastele ja 11 Waldorfi lasteaeda.

Eestis ühendab biodünaamiliste põhimõtete rakendajaid ja huvilisi Eesti Biodünaamika Ühing.

Steineri mõttemaailm muuda

 
Rudolf Steineri loengu kuulutus ajalehes

Steineri mõttemaailma on tugevalt mõjutanud romantikud, nagu Goethe ja Hegel. Nende esitatud mõttekäike pidas Steiner olulisteks ning neile viidatakse palju ka hilisemas antroposoofilises kirjanduses. Steinerit ennast vaimustasid enim Goethe mõttekäigud holistilisest teadusest ja värviõpetusest. Steiner rõhutas antroposoofia kristlikku vaimupärandit, kuid kasutas seejuures palju gnostitsismist pärinevad sõnu ja budismist pärinevaid mõtteid. Ta pidas seda vajalikuks, kuna vaid nii oli tema arvates võimalik selgitada tänapäeva inimesele vaimumaailma reaalsusi.[5]

Steineri mõtted levisid algul suuresti tänu tema loengutele ja nende põhjal koostatud raamatutele, hiljem ka tema enda kirjutatud väljaannetele. Antroposoofia põhiideed hakkasid välja joonistuma juba tema 1894. aastal ilmunud raamatus "Vabaduse filosoofia".

Oma filosoofilistes aruteludes uuris Steiner teadmiste esitamisest ja selle edastamisest tekkivaid probleeme. Oma metafüüsilist käsitlust nimetas ta monismiks, mõeldes sellega et universum moodustub ühtsest reaalusest, mida inimene võib mõista vaid otseste aistingute ja tähelepanekute kaudu ning neid peegeldavate mõtete vahendusel.[6] Steiner käsitles tähelepanekuid väljastpoolt antutena, kuid sisemiselt organiseerimatuna. Inimesele on antud vabadus ise kujundada oma nägemus teda ümbritsevast maailmast. Ta oli seejuures veendunud, et kui inimesed süvenevad nähtuste olemusse ja kujundavad sellest lähtudes oma arusaama, siis jõuavad nad lõpuks kõik välja samasse kohta. Sama kehtis ka moraali valdkonnas, kui kaks inimest lähtuvad samast arusaamast, et "ära tee teisele seda, mida sa ei taha endale osaks saavat", siis jõuavad nad peagi üksteisemõistmiseni.[7] Steiner kirjutas, et "Vaba inimene elab uskudes, et teine vaba inimene lähtub samasugusest vaimsest reaalsusest nagu temagi ning nad kohtuvad enseteostuse teel".[5]

Steiner väitis, et "nähtava maailma taga on nähtamatu, meie aistingutele ja nendest lähtuvatele mõtetele kättesaamatu maailm, … " Vaimuteaduse ülesandeks ongi uurida seda maailma. Steiner pidas vaid kogetavat reaalsusest uurivat loodusteadust piiratuks ning leidis, et tegelikust reaalsusest arusaamiseks on vaja rakendada vaimuteadust meditatsiooni ja selgeltnägemise kaudu. Steiner märkis, et "Iga inimene saaks leida enesele sobival ajal tee vaimuteadusse, kui ta vaid teaks et see (varjatud maailm) on olemas …". Ja selleks peab inimene eneses välja arendama vaimumaailma kogemiseks vajalikud tundeorganid. Oma raamatutes "Antroposoofiline vaimuteadus" ja "Vaimuteaduse tee" kirjeldas ta erinevaid harjutusi, mida tehes saab inimene arendada enda vaimse maailma aistimisvõimekust. Universumi ja Maa erinevatest olekutest on võimalik saada teadmisi, kuna universumil on oma mälu, mis talletab kogu teabe toimuvast. Steiner nimetas seda mälupanka teosoofide eeskujust lähtudes akasha kroonikaks.

Steiner kujundas antroposoofiast lääne mõttemaailmale sobivaks vaimuteaduseks, mida saab järgida sõltumata sellest, millisest soost ta on, millisesse rassi või rahvusse ta kuulub või millist religiooni ta järgib. Viimaste osas oli Steiner veendunud, et igal religioonil on olnud oluline roll omas ajas ja kohas.

Üks kõige enam vastuolusid tekitav koht Steiner õpetustes on tema käsitlus rasside rollist maailma arenguloos, millest mõningaid on juudid tõlgendanud juutlust halvustavaks. Üheks selliseks märkuseks oli, et antroposoofiasse süvenemine aitab inimesel vabaneda rassile omasest mõttemaailmast, mille järel tema rassilised tunnusjooned ei mõjuta enam tema elu ja toimetulekut.

Universumi ajalugu käsitledes väitis Steiner, et planeet Maa on läbinud kolm planetaarset arengutsüklit (umbes nagu taim, mis sünnib seemnest, kasvab, õitseb, viljub ja langeb taas kaosesse seemnena). Ta nimetas neid vanadeks: Saturnuse, Päikese ja Kuu arengustaadiumiteks. Areng jätkub, ning planeeti Maa ja sellel elavaid olendeid ootavad ees Jupiteri, Venuse ja Vulkanuse arenguetapid.[5]

Inimeseõpetuses kirjeldas Steiner lisaks tema füüsilisele kehale veel eeterkeha, milles toimivad elujõud; astraalkeha milles toimivad tunded ja vaimukeha, milles peitub minateadvus (ego).

Steineri teosed ja nende edasiarendused muuda

Steiner pidas oma elu jooksul umbes 6000 loengut ning tema loengute üleskirjutused ja kirjutatud raamatute kogumaht on enam kui 90 000 lehekülge. Need kõik on saksa keeles koondatud enam kui 300 raamatuks.

Vaimuõpetus muuda

Steiner väitis, et vaimuteadust võib mõtete vahendusel mõista igaüks, ka need kel endal vaimse nägemise võime puudub. Raamat "Antroposoofiline vaimuteadus" avasõnas märgib ta, et "See arusaamisvõime kaob vaid siis, kui inimene ise eitab selle olemasolu ja lähtub tänapäeval laialt levinud eelarvamusest, et inimese arusaamisvõime on piiratud". Raamatu "Vaimuteaduse" avasõnas selgitab ta vaimuteaduse suhet ortodoksse teadusega nii: "Reaalsuse uurimine eeldab võimet siseneda vaimumaailma, kuid kui see leitud ja seda on põhjalikult kirjeldatud, võib selle olemasolus veenduda ka selline inimene, kes ise ei suuda seda kogeda. Suuremat osa kirjeldatust saab kontrollida rakendades eelarvamustevaba tervet mõistust". Ja pisut edasi: "Mida eelarvamustevabalt võrreldakse vaimuteaduse ja teaduse tulemusi, seda ilmsemaks saab nende kooskõla".[8]

Steiner tunnustas tavapärases loodusteaduses rakendatavaid uurimismeetodeid, kuid rõhutas, et nende abil saadud teadmised peegeldavad vaid füüsilist reaalsust. Kuna Steiner leidis, et nii universumil, loodusel kui ka inimesel on vaimne mõõde, siis jääb see tänapäeva teadusest täiesti puutumata. Näiteks teoses "Filosoofia mõistatused" (sks Rätsel der Philosophie) märgib ta, et Einsteini erirelatiivsusteooria suudab kirjeldada vaid füüsilises maailmas toimuvaid fenomene. Sellega koos viitab ta ka inimesele, kes peab avastama oma sisemaailma ja elu vaimse mõõtme, sest siis pole vaja jääda erirelatiivsuse tasandile.[9]

Steiner pidas ennast selgeltnägijaks, kes suutis vabalt lugeda akasha raamatut ja sellest peituvaid teadmisi. Oma loengute ja raamatutega püüdis saadud teadmisi edastada inimkonnale, kedagi diskrimineerimata.

Elementaarolevused ja biodünaamiline põllumajandus muuda

 
Demeter kaubamärk

Oma raamatus "Vaimumaailma lävi" kirjeldab Steiner vaimumaailma algolendeid, kes esindavad maa-, vee- õhu- ja tule-elementi (vastavalt: gnoomid, undiinid, sülfid, salamandrid).[10] Nii selles kui ka paljudes teistes rõhutab Steiner vaimse eetika võime arendamise vajadust. Ta kirjutab: "Tõelise armastuse ja puhta heatahtlikkuse kogemused tugevdavad inimeses tema selgeltnägemise võimet". Steineri uurimismeetod, mida ta rakendas elementaarmaailma uurimisel, ei vasta tavapärase materialistliku teaduse nõuetele ning loomulikult ei eeldanud ta, et neid tulemusi saaks kontrollida teaduse tavapäraseid meetodeid rakendades.

Biodünaamiline põllumajandus lähtub Rudolf Steineri Sileesias Koberwitzi lossis 1924. aastal peetud loengusarjast, mille materjalid pandi kokku raamatuks "Põllumajanduskursus". Biodünaamilises maaviljeluses on oluline roll nelja elemendi õpetusel, astroloogilistel rütmidel ja erilistel biodünaamilistel preparaatidel, mida kasutatakse suure hulga veega lahjendatuna (homöopaatiline). Maaviljeluses on olulisel kohal viljaringlus ning väetamiseks ning kahjurite tõrjeks võib kasutada vaid looduslikke materjale, s.t keemiliselt töödeldud ja kontsentreeritud mürgid on keelatud. See on esimene ökoloogia põhimõtteid arvestav mahepõllumajanduse haru ning selle tooteid on kauplustes märgistatud Demeter-märgiga.

Pedagoogika muuda

 
Waldorfi kooli sisekujundus

Steiner kirjeldas paljudes loengutes ja raamatutes sisemise arengu teed, mida mööda oleks vaimse arengu tee saavutatav. Ta pidas koguni võimalikuks, et range eetika ja enesdistsipliini õppimise, keskendumisvõime arendades ja mediteerides suudab inimene hakata nägema helisid. Ning tõeline vaimne areng algab alles siis, kui inimene on omaks võtnud moraali põhimõtted.[11]

Steineri loengutest, mida ta pidas 1919. aasta kevadel esimese enda asutatud kooli õpetajatele, on kokku pandud raamat "Üldine inimõpetus". Selles võtab ta oma õpetuse sisu kokku sõnadega: "Luba enesele kujutlusvõimet, julge tunnetada tõde ja teravda oma vaimse tunnetuse võimet".[12] Raamat ise on tervikuna väga raskesti mõistetav, kuna ta kirjeldas selles ka oma nägemust inimese füsioloogiast. Selle kohta märkis ta, et "Kehas toimuvaid salapäraseid sündmusi tuleb hakata tunnetama päris uuel viisil rakendades selleks füsioloogilist käsitlust, mida praegune teadus ei tunne".[12]

Tänapäevaks on Steineri pedagoogikast arenenud ülemaailmne liikumine, milles osaleb üle 1000 kooli 60 riigis, mille nimes kasutatakse Steineri või Waldorfi nime. Waldorfi nimi tuleneb esimesest Stuttgardis 1919. aastal asutatud kooli nimest. Selle kooli esimeste õpetajate hulgas oli ka üks Eestist pärit õpetaja Herbert Hahn.

Ravimine muuda

Kuna Steiner arvas, et kunstil on inimest raviv mõju, on antroposoofilises teraapias oluline osa kunstilisel tegevusel. Raviviisidena rakendatakse eurütmiat (eneseväljendusele keskenduv liikumine), massaaži ja ravimtaimedest erilisel meetodil valmistatud ravimid, millistest osasid kasutatakse homöopaatilisena (suure lahjendusastmega). Lastehaiguste puhul on nende ühe põhjusena arvestatud ka karmalisi mõjutusi.

 
Weleda tehasehoone

Esimene antroposoofilist raviviisi rakendav kliinik avati Ita Wegmani initsiatiivil Arlesheimis Šveitsis 1921. aastal. Steiner käis seal korduvalt konsulteerides haigeid ja raviarste. Pärast Steineri surma avaldas Wegman raamatu "Grundlegendes für eine Erweiterung der Heilkunst nach geisteswissenschaftlichen Erkenntnissen". Nende asutatud ravimi- ja kosmeetikaettevõte Weleda tegutseb tänini ning selle aastakäive on üle 440 miljoni euro.

Antroposoofilist raviviisi õpetatakse kahes Saksamaal Witten/Herdeckeni ja Šveitsi Berni Ülikoolis. Kunstiteraapiat ja eurütmiat õpetatakse Šveitsi, Norra, Inglismaa ja Saksamaa ülikoolides. Neid meetodeid rakendavaid ravi- ja hoolekandeasutusi leidub 80 riigis, kuid kõige olulisemad asuvad valdavalt Saksamaal ja Šveitsis.

Wegman asutas 1922. aastal ka erivajadusega lastele hariduse andmise keskuse Sonnenhof. Sellest eeskujust innustatuna asutas Karl Köning Šotimaal Campillis analoogse keskuse, mis sai aluseks samanimelisele ülemaailmsele liikumisele. Tänapäevaks on 22 riigis loodud üle saja Camphilli kogukonna puudega lastele ning antroposoofilised kodud erihooldust vajavatele täiskasvanutele. Sellel teemal on raamatuid avaldanud nii Kõnig ise kui ka Thomas Weihs.

Arhitektuur muuda

 
Vooluvormid Darmstadis Saksamaal

Steiner projekteeris ise 13 hoonet, pannes sellega aluse orgaanilis-ekspressionistlikule arhitektuuri harule. Kuulsaim nende hulgast Šveitsis Dornahis asuv Goetheanumi hoone. Üheks keskseks elemendiks, mis neid ühendab, on täisnurkade vältimine, kuna sellel on inimest materialiseeriv mõju.

Tänapäevaks on antroposoofiast lähtuvad arhitektide loodud projektide alusel ehitatud tuhandeid hooneid üle maailma. Tuntumate arhitektide hulgas võib nimetada Ungari Imre Makovecz, Hans Scharoun ja Joachim Eble Saksamaal, Erik Asmussen Rootsis, Kenji Imai Jaapanis, Thomas Rau, Anton Alberts ja Max van Huut Hollandis, Christopher Day ja Camphill Architects Suurbritannias, Thompson ja Rose Ameerikas, Denis Bowman Kanadas ning Walter Burley Griffin ja Gregory Burgess Austraalias.

ING maja Amsterdamis on antroposoofilise arhitektuuri uusim näide, mis on pälvinud auhindu ökoloogilise disaini ja lähenemise eest isemajandavale ökoloogiale kui autonoomsele ehitisele ja jätkusuutliku arhitektuuri näitena.

Kõnekunst ja draama muuda

Marie Steiner-von Sivers pani aluse kõnekunsti ja draamaetendust edendavale koolkonnale, mis on saanud tuntuks Loovkõne koolkonnana. Seda on edasi arendanud Michael Tšehhov (Anton Tšehhovi vennapoeg).

Maalikunst muuda

 
Goetheanumi sisekujundus

Antropsoofliline kunstistiil sai alguse Goetheanumi sisekujundusest, mida inspireeris Rudolf Steiner. Protsess algab maalitava pinna värviga katmisest ning selle vormid kujunevad järk-järgult välja sellest enesest. Pildid on sageli sümboolse-vaimse tähendusega. Eelistatud on värvid, mis võimaldavad paljusid läbipaistvaid kihte ja sageli on need saadud taimsetest materjalidest.

Rudolf Steiner nimetas inglise skulptori Edith Maryoni Goetheanumi kunstikooli juhatajaks. Koos nikerdasid nad Goetheanumis eksponeeritavat 9 meetri kõrgust skulptuuri "Inimese esindaja".[13]

Antropsoofiaõpetusest inspireerituna lõi John Wikes vee liikumist mägiojades imiteeriva ringleva-langeva vooluvormi, millest läbi voolates tekivad veekeerised ja kosed. Voolulehtris tekib tugev hõõrdumine ja vee kukkudes löögiefekt, millest tekkivad jõud purustavad bakterite seinad ja ladestavad füüsilised koostisosad nii, et vesi puhastub lõpuks joogikõlbulikuks.

Sotsiaalne rahandus muuda

Steineri õpetustes oli oluline roll ka ettevõtlusele ja rahandusele. Oma raamatus "Economics – The World As One Economy" propageeris ta majandusühenduse ideed, mille eesmärgiks on harmoonilise ühiskonnakorralduse ja sotsiaalselt vastutustundliku majanduse edendamine.

Esimene antroposoofiline pank Gemeinschaftsbank für Leihen und Schenken asutati 1974. aastal Bohumis Saksamaal. (91) 1980. aastal asutatud Triodos Bank tegutseb Suurbritannias, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Hispaanias ja Prantsusmaal. 1982. aastal asutas rühm Norra antroposoofe Cultura Sperebanki, pannes sellega aluse eetilise panganduse ideele, kuid tegelikult sai see hoo sisse alles 1990. aastatel hoiupangana. Prantsusmaal on asutatud veel La Ned ja San Fransiscos Ameerika Ühendriikides RSF Social Finance.[14]

Juhtimisõpetus muuda

Psühhiaater Bernard Lievegoed rajas uue organisatsiooniõpetuse, lähtudes Steineri kolmesest ühiskonnakorraldusest, mis keskendus töötajate individuaalse ja organisatsiooni institutsionaalse arengu edendamisele. Selle edendamise on enda kanda võtnud Madalmaades asuv NPI Institute for Organizational Development, millel on esindusi paljudes maailma maades. Eesti keelde on tõlgitud seda õpetust tutvustav Friedrich Glasi ja Bernard Lievegoedi raamat "Ettevõtte dünaamiline areng. Muutuste juhtimise jätkusuutlikkus".

Toetajad, õpetuse edasiarendajad ja vastustajad muuda

Antropsoofilist maailmavaadet on toetanud ja edasi arendanud järgmised kuulsamad inimesed:

Hilma af Klint, Pulitzeri preemia pälvinud ja Nobeli auhinna laureaat Saul Bellow, Nobeli auhinna laureaat Selma Lagerlöf, Andrei Belõi, Joseph Beuys, Owen Barfield, arhitekt Walter Burley Griffin, Vassili Kandinsky, Andrei Tarkovski, Bruno Walter, Õige elamisviisi auhinna laureaadid Sir George Trevelyan ja Ibrahim Abouleish, lastepsühhiaater Eva Frommer, ajakirja Fortune toimetaja Russell Davenport.

Albert Schweitzer oli Steineri sõber ja toetas tema mõtet kultuurilise uuenemise vajadusest. Usuajaloolane Olav Hammer on nimetanud antroposoofiat "kõige olulisemaks esoteeriliseks organisatsiooniks Euroopa ajaloos".

Kirjanikud, teadlased ja arstid, sealhulgas Michael Shermer, Michael Ruse, Edzard Ernst, David Gorski ja Simon Singh, on kritiseerinud antroposoofia rakendamist meditsiini, bioloogia, põllumajanduse ja hariduse valdkonnas kui ohtlikku pseudoteadust. Teised, sealhulgas endine Waldorfi õpilane Roger Rawlings, aktivist Dan Dugan ja ajaloolane Geoffrey Aherni, on kritiseerinud antroposoofiat kui ohtlikku kultust, mis on põhimõtteliselt antiratsionaalne ja teadusvastane.

Viited muuda

  1. ↑ Peter Schneider, Einführung in die Waldorfpädogogik, pp. 20-1; Schneider quotes here from Steiner's dissertation, Truth and Knowledge
  2. ↑ Lecture: Anthroposophy and Christianity wn.rsarchive.org. 1985. Viitattu 5.12.2017.[1]
  3. ↑ 3,0 3,1 Steiner, Rudolf: Elämäni kulku, s. 270. Suomen antroposofinen liitto, Helsinki, 1998. Alkuteos: Mein Lebensgang.
  4. ↑ Steinerkasvatus sivistyskäsityksen viitekehyksessä näkymä journal.fi. Viitattu 15.9.2018.[2]
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Steiner, Rudolf: Antroposofinen hengentiede, s. 10-11. Suomen antroposofinen liitto, Helsinki 2001. Alkuteos Die Geheimwissenschaft im Umriss, 1910
  6. ↑ Steiner, Rudolf: Vapauden filosofia - modernin maailmankatsomuksen luonnos, s. 85. Suomen antroposofinen liitto, Helsinki, 3. p. 1985. Alkuteos Die Philosophie der Freihet - Grundzuge einer modernen Weltanschauung, Seelische Beobachtungsresultate nach naturwissenschaftlicher Methode, 29.-33. p 1949
  7. ↑ Steiner, Rudolf: Vapauden filosofia - modernin maailmankatsomuksen luonnos, s. 77, 85, 111-112, 121.
  8. ↑ Steiner, Rudolf: "Henkisen tiedon tie", s. 11-12. Otava, Helsinki 1981. Alkuteos Wie erlangt man Erkenntnisse der höheren Welten, 1919
  9. ↑ Steiner, Rudolf: The Riddles of Philosophy, s. 444. Anthroposofic Press, New York 1973. Alkuteos Rätsel der Philosophie, 1923
  10. ↑ Steiner, Rudolf: Henkisen maailman kynnys, s. 23. Suomen antroposofinen liitto, Helsinki 1988. Alkuteos Die Schwelle der geistigen Welt, 5.p 1956, 1.p 1913
  11. ↑ Robert McDermott, The Essential Steiner, ISBN 0-06-065345-0, pp. 3–11, 392–5
  12. ↑ 12,0 12,1 Steiner, Rudolf: Yleinen ihmisoppi, s. 207. Tammes ry, Tampere, 1989. Julkaistu vuonna 1919 pidetyn luentosarjan pikakirjoitusmuistiinpanoista.
  13. ↑ Paull, John (2018) A Portrait of Edith Maryon: Artist and Anthroposophist, Journal of Fine Arts, 1(2):8-15.
  14. ↑ "Earth Times". Earth Times. Retrieved 2013-12-31.[3]

Lisalugemist muuda

Vaimuteadus

  • Steiner, Rudolf. Kuidas saavutatakse teadmisi kõrgemaist maailmust. Tallinn 1930.
  • Steiner, Rudolf. Vaimuteadus : sissejuhatus ülimeelelisesse maailmatunnetusesse ja inimese määramus, Tallinn 1930.
  • Steiner, Rudolf. Armastus ja selle tähendus maailmas. Tallinn 1991.
  • Fränkl-Lundborg, Otto. "Mis on antroposoofia?", Tallinn 1992
  • Wilenius, Reijo. "Inimkesksesse kultuuri. Rudolf Steiner ja antroposoofia", Tallinn 1993
  • Steiner, Rudolf. "Sissejuhatus antroposoofiasse" (kogumik), Tallinn 1992
  • Smit, Jörgen. Meditatsioon ja Kristuse kogemine oma elu muutmiseks, Tallinn 1993.
  • Steiner, Rudolf. Kosmos, religioon ja filosoofia, Tallinn 1993.
  • Steiner, Rudolf. Kuidas saavutatakse teadmisi kõrgematest maailmadest, Tallinn 1993.
  • Frieling, Rudolf. Kristluse olemusest, Tallinn 1993.
  • Lievegoed, Bernard, Inimene lävel : sisemise arengu võimalused ja probleemid, Tallinn 1994
  • Steiner, Rudolf. Vabaduse filosoofia : nüüdisaegse maailmavaate põhijooned : hinge vaatluse tulemused loodusteaduslikul meetodil, Tallinn 1995. Tartu 1936.
  • Steiner, Rudolf. Sissejuhatus ülemeelelisse maailmatunnetusse ja inimese määratlusse, Tallinn 1996.
  • Steiner, Rudolf. Salateadus üldjoontes, Tallinn 1998.
  • Steiner, Rudolf. Meieisa esoteeriline vaatlus, Tallinn 2001.
  • Steiner, Rudolf. Surmast ja inimhinge surematuse tähendusest, Tallinn 2001.
  • Steiner, Rudolf. Kõrgema tunnetuse saavutamine, Tallinn 2004.
  • Steiner, Rudolf. Inimlik ja kosmiline mõte, Tallinn 2005.
  • Steiner, Rudolf. Kõrgema tunnetuse astmed; Kosmoloogia, religioon ja filosoofia; Hingeelust, Tallinn 2005.
  • Steiner, Rudolf. Enesetunnetuse tee : kaheksas meditatsioonis ; Vaimuilma lävi : aforistlikud mõttearendused, Tallinn 2006.
  • Steiner, Rudolf. Vabaduse filosoofia, Tallinn 2007.
  • Steiner, Rudolf. Hingekalender, Tallinn 2007.
  • Steiner, Rudolf. Kristlus kui müstiline tõsiasi ja vanaaja müsteeriumid, Tallinn 2011.
  • Steiner, Rudolf. Inimese ja inimkonna vaimne juhtimine : vaimuteaduslikud järeldused inimkonna arengu kohta, Tallinn 2012.
  • Steiner, Rudolf. Hingab ühes rütmis Maaga Tallinn 2012
  • Steiner, Rudolf. Initsiatsioonitunnetus. Tallinn 2013.
  • Steiner, Rudolf. Mõtteharjutused, Tallinn 2014.
  • Steiner, Rudolf. Roosiristlik teosoofia. Tallinn 2014.
  • Steiner, Rudolf, Kõrgema tunnustuse saavutamine, Tallinn 2015.

Pedagoogika ja ravi

  • Renzenbrink, Udo. Toitumisõpetus antroposoofilise tunnetuse alusel : põhiküsimused, tulemused, rakendamine, Tallinn 1993
  • Steiner, Rudolf. Lapse kasvatamine vaimuteaduse vaatekohast, Tallinn 2000, 1929.
  • Steiner, Rudolf. Sotsiaalküsimuse põhipunktid kaasaja ja tuleviku eluvajadustes, Tallinn 2000.
  • Steiner, Rudolf. Alfabeet kui inimsaladuse väljendus, Tallinn, 2000.
  • Goebel, Wolfgang; Glöckler, Michaela. Laps : meditsiinilis-pedagoogiline nõuandja : lapseea haigused, terve arengu tingimused, kasvatus kui ravi. Tallinn 2002.
  • Steiner, Rudolf. Steinerpedagoogika vaimne aluspõhi : waldorfkoolide olemus, Tallinn 2006
  • Steiner, Rudolf. Muinasjutt / Goethe ; Goethe vaimulaad : selle avaldumine muinasjutus rohelisest maost ja liiliast ; Goethe salajane ilmutus, Tallinn 2006
  • Steiner, Rudolf. Waldorfpedagoogika süvendamiseks, Tartu 2009.
  • Steiner, Rudolf. Eurütmia tähendus ja väljundid waldorfpedagoogika osana Eestis tegutsevate eurütmiaõpetajate käsitluses : lõputöö / Maria Tšerepaha, Viljandi Kultuuriakadeemia 2016.
  • Steiner, Rudolf. Üldine inimeseõpetus kui pedagoogika alus, Tallinn 2018
  • Steiner, Rudolf. Lapse kasvatamine, Tallinn 2018.

Välislingid muuda

Antroposoofiaühendusi Eestis muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Antroposoofia&oldid=6391142"