Antofagasta

Antofagasta on linn Tšiili põhjaosas Vaikse ookeani rannikul, Antofagasta provintsi ja Antofagasta piirkonna keskus.

Antofagasta
hispaania Antofagasta
Pindala	56,1 km²
Elanikke	360 700 (2009)
Koordinaadid	23° 39′ S, 70° 24′ W

Linnast idas algab Atacama kõrb.

Linna lähedal asuvad vasemaagi ja salpeetrikaevandused. Antofagasta sadama kaudu toimub maavarade eksport. Oma sadama ja kaubanduse tõttu on Antofagasta üks tähtsamaid linnu Tšiili majanduses.

Ajalugu

Antofagastas elasid algselt merekorilased tšangod. Arvatavasti pärineb linna praegune nimi nendelt, sest nad nimetasid praegust La Portada loodusmälestist Antofagasti 'päikesevärav'.

Kui rajati iseseisvad riigid Tšiili ja Boliivia, oli praeguse Antofagasta kuuluvus alguses kokku leppimata. Iseseisvumisel 1825 pretendeeris alale Boliiviale ning rajas praegusest Antofagastast umbes 130 km põhja poole sadamalinna Cobija. Piirkonna vähene elanikkond koosnes aga valdavalt Tšiili kodanikest 90...95%. Ka 1818 iseseisvunud Tšiili pretendeeris sellele piirkonnale. Et tegemist oli viljatu ja näiliselt kasutu kõrbepiirkonnaga, ei omistanud kumbki riik sellele küsimusele siiski praktilist tähtsust.

Aastal 1866 avastati piirkonnas suur salpeetrileiukoht. Salpeeter oli tol ajal väga tähtis väetiste ja lõhkeaine tooraine, nii et piiriküsimus omandas nüüd suure majandusliku ja poliitilise tähtsuse.

Kuigi Boliivia riik asutas Antofagasta linna 1868, oli see juba varem asustatud Tšiili maadeuurijate poolt maalemineku- ning pelgu- ja puhkepaigana Boliivia rannikul. Seda asulat veel ametlikult ei tunnustatud.

Enne koha asutamist seadis Juan López, keda peetakse linna esimeseks elanikuks, end sisse Peña Blanca ('valge kalju') sektorisse, mida praegu tuntakse La Chimba nime all, ning alustas seal mineraalide kaevandamist.

18. septembril 1866 said José Santos Ossa ja Francisco Puelma Boliivia valitsuselt kontsessiooni salpeetrialadele. Ekspeditsioon, mida juhtis José Santos Ossa, mille teejuht oli Alfredo Ossa y Hermenegildo ja geoloog Juan Zuleta, avastas rikkalikud salpeetrivarud Salar del Carmeni sektoris praegusest Antofagastast ida pool. José Santos Ossa, Francisco Puelma ja Manuel Antonio de Lama leppisid kokku moodustada Atacama kõrbe uurimise seltsi (Sociedad Exploradora del Desierto de Atacama). 19. märtsil 1868 asutati kompanii Melbourne Clark, kuhu kaasati ka inglise kapitali. 5. septembril 1868 laiendati Boliivia valitsuselt saadud kontsessiooni 15 aastale. Seejärel hakati kiiresti asustama asulat, mis novembris 1866 sai nimeks La Chimba.

Pärast Iquique ja Cobija maavärinat 13. augustil 1868 tuli La Chimbat kui kaevandusasulat ametlikult tunnustada. 27. augustil 1868 tegi Boliivia president Manuel Mariano Melgarejo Rannikudepartemangu prefektile ülesandeks La Chimba ametliku asutamise seltorisse, mille piirid tõmbasid volinikud Hilario Ruíz ja José Santos Prada. 22. oktoobril 1868 asutati ametlikult asula ja sadam La Chimba nime all. Hiljem nimetati linn ümber Antofagastaks. Asula ja sadama esimese ametliku plaani joonistas José Santos Prada 14. septembril 1869. Selle dokumendiga piiristati kompanii Melbourne Clark ala, 17 kvartalit ja keskväljak.

Aastatel 1866–1874 sõlmiti Tšiili ja Boliivia vahel lepinguid, millega lepiti kokku, et piir kulgeb praeguse Antofagasta lõunaosas, nii et piirkond jääb suuremalt jaolt Boliiviale (1866. aasta lepingut Boliivia hiljem ei tunnustanud). See-eest pidi Boliivia 1874. aasta lepinguga andma Tšiili ettevõttele õiguse piirkonna salpeetrileiukohti 25 aasta jooksul ekspluateerida, maksmata Boliiviale makse.

8. märtsil 1871 nimetati Antofagasta "suuremaks sadamaks" (Puerto Mayor), mis on avatud ülemaailmsele kaubandusele.

25. jaanuaril 1872 asutati pärast istungit, mida juhatas Mejillonese departemangu subprefekt Manuel Buitrago, Antofagasta munitsipaliteedi Boliivia munitsipaliteetide seaduse järgi. Moodustati munitsipaalagentide korpus (Cuerpo de Agentes Municipales; hiljem Antofagasta munitsipaalkogu (Junta Municipal de Antofagasta)), kuhu kuulus kaks sakslast, üks inglane ja kuus tšiillast. Organi esimeheks (Presidente) sai Félix García Videla ning liikmeteks Francisco Errázuriz, Emeterio Moreno, Salvador Reyes, Matías Rojas, Juan Vargas, Luis Lichenstein, Ernesto Wolchmar Graf Buchheim ja Luis Foster. Peale selle asutati politseipeakorter (Jefatura Policial), mida asus juhtima Domingo Machado.

Aastal 1875 korraldas munitsipaliteet rahvaloenduse. Linnas oli 5384 elanikku, neist 4530 tšiillased ja 419 boliivlased.

Aastal 1877 tabas rannikut tsunami. Kõige rängemalt sai kannatada Cobija, nii et sealsest sadamast loobuti ning kaubandus ja haldus toodi üle algselt tšiillaste poolt rajatatud linna Antofagastasse, mis sai seega piirkonna majandus- ja halduskeskuseks.

Et finantseerida tsunamijärgset taastamistööd, otsustas Boliivia valitsus veebruaris 1878 sisse nõuda erimaksu 10 sentaavi kaevandatud tsentneri salpeetri pealt. Tšiili nägi selles 1874. aasta lepingu rikkumist ja avaldas protesti. Boliivia president konfiskeeris aga jaanuaris 1879 Tšiili ettevõtted ja pani nad Antofagastas oksjonile. Vastuseks maabusid linnas Tšiili merejõud. Puhkes Salpeetrisõda. 14. veebruaril 1879 vallutasid linna kolonel Emilio Sotomayori juhtimisel Tšiili väed (vaata Tšiili vägede maabumine Antofagastas).

26. mail 1879 lõppes esimene Antofagasta merelahing, 29. mail teine Antofagasta merelahing.

Vaherahuleping 4. aprillil 1884 tagas ala jäämise Tšiilile: Loa jõe ja 23. laiuskraadi vaheline ala jäi Tšiili halduse alla, kusjuures Boliiviale võimaldati maksustamata juurdepääs Arica ja Antofagasta sadamale La Pazi ja Arica vahelise raudtee kaudu. 1904. aasta rahulepinguga (Tšiili ja Boliivia vaheline rahu- ja sõprusleping) tunnustas Boliivia lõplikult Antofagasta jäämist Tšiilile. Aastal 1929 sõlmiti Peruuga Lima leping.

Aastal 1902 ehitati Antofagastale alternatiivne sadam umbes 15 km kaugusele praeguses Caleta Colosos.

Välislingid

• Antofagasta sadama koduleht