Andrei Amalrik

Andrei Aleksejevitš Amalrik (Андрей Алексеевич Амальрик; 12. mai 1938 Moskva – 12. november 1980 Guadalajara, Hispaania) oli ajaloolane, publitsist, kirjanik ja dissident.

Andrei Amalrik
Sünniaeg	12. mai 1938
Surmaaeg	12. november 1980 (42-aastaselt) Guadalajara
Matmispaik	Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistu
Amet	kirjanik, dissident
Teosed	Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?
Autogramm

Ta sündis Moskvas ajaloolase ja arheoloogi Aleksei Amalriki perekonnas.

1962. aastal asus õppima Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas. Heideti 1963 sealt välja kursusetöö eest, mis kaitses normannide teooriat, mida Nõukogude ajalooteadus ei tunnustanud.

Amalrik sai tuntuks avangardkunstnike kollektsionäärina. Kirjutas absurditeatri laadis näidendeid. Ta sõlmis tutvusi Moskvas töötavate välismaa ajakirjanike ja diplomaatidega.

Selle eest arreteeriti ta mais 1965 ning mõisteti kaheks aastaks ja kuueks kuuks asumisele (ametlikult süüdistati teda mittetöötamises). Viibis asumisel Siberis. Juunis 1966 ta vabastati ning ta läks Moskvasse tagasi. Töötas uudisteagentuuri Novosti mittekoosseisulise töötajana.

Amalrik oli õiguskaitsjate esimene alaline ja 1966–1969 peaaegu ainuke sidepidaja Läänega (ajakirjanikega). Tema kaudu liikusid nii kohtuprotsesside üleskirjutused kui ka samizdati ilukirjandus ja publitsistika.

Koos Pavel Litvinoviga töötas ta kogumiku "Процесс четырех" ("Nelja protsess") kallal, kus oli juttu Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanski jt protsessist. Pärast Litvinovi arreteerimist viis ta kogumiku lõpule ning andis oktoobris 1968 selle välismaa korrespondentidele üle.

Amalrik oli ka nende seas, kes aitasid Läände edasi anda Andrei Sahharovi käsikirja "Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest".

1968. aasta lõpus Amalrik vallandati ning ta asus tööle postiljonina.

Aprillis–juunis 1968 kirjutas Amalrik väikese traktaadi "Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?"). Ta oli skeptiline Nõukogude Liidu stabiilsuse suhtes, kuid suhtus ka oletatavasse Nõukogude-järgsesse tulevikku väga pessimistlikult. Oma arutluste kinnituseks analüüsis ta 1968 seoses "nelja protsessiga" vallandunud protestikampaanias osalejate arvu, sotsiaalset koosseisu ja vaadete skaalat.

See kirjutis, mis avaldati välismaal 1969. aasta lõpus ning tõlgiti paljudesse keeltesse, tegi Amalriki maailmakuulsaks. Ta erines tolle aja samizdati publitsistikast analüütilise, rõhutatult akadeemilise stiili poolest, mis jäljendas sovetoloogide esituslaadi. Töö kutsus esile hulga vastukajasid välismaa ajakirjanduses ning tormilise poleemika samizdatis.

Välismaal ja samizdatis äratasid tähelepanu ka teised tema kirjutised, näiteks "Открытое письмо Анатолию Кузнецову" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile").

1968–1970 peeti Amalrikki mitu korda kinni ja tehti läbiotsimisi. 21. mail 1970 ta arreteeriti ning viidi tapiga Sverdlovskisse, kus toimus uurimine ja kohus. Kohtuistungil 11. novembril ja 12. novembril 1970 pandi talle süüks tema teoseid ja intervjuusid. Teist kohtualust, Sverdlovski inseneri Lev Ubožkot süüdistati Amalriki tööde levitamises.

Amalrik ei tunnistanud end süüdi ja keeldus kohtulikul arutelul osalemast. Oma viimases sõnas lausus ta: "...Ei režiimi poolt peetav "nõiajaht" ega selle konkreetne näide – praegune kohtupidamine – ei tekita minus vähimatki austust ega isegi mitte hirmu. Ma saan muide aru, et selletaolised kohtupidamised on mõeldud paljude hirmutamiseks, ja paljud kohkuvadki ära – ja ometi ma arvan, et alanud ideelise vabanemise protsess on pöördumatu!"

Kohus mõistis ta kolmeks aastaks laagrisse "nõukogude korda laimavate väljamõeldiste levitamise" eest (Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 190, lõige 1). Karistuse kandis ta Novosibirski ja Magadani oblastis. Kui karistus 21. mail 1973 lõppes, algatati Amalriki vastu uus kriminaalasi sama paragrahvi alusel ning juulis 1973 mõisteti ta veel kolmeks aastaks laagrisse. Pärast neljakuist näljastreiki asendati see karistus kolme aastaga asumisel.

Amalrik jõudis Magadanist Moskvasse tagasi mais 1973.

Juulis 1976 emigreerus Amalrik Nõukogude Liidust. Emigratsioonis olles tegi ta ühiskondlik-poliitilist tööd ning avaldas palju kirjutisi. Muuhulgas kirjutas ta teise mälestusteraamatu "Записки диссидента" ("Dissidendi märkmed"), mis anti välja postuumselt 1982.

Andrei Amalrik hukkus liiklusõnnetuses 12. novembril 1980 Hispaanias Guadalajara lähedal. Ta maeti Pariisi lähedale Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.

Alates 1990. aastast hakati Amalriki raamatuid ja artikleid Venemaal välja andma.

Teosed

• "Нежеланное путешествие в Сибирь" ("Soovimatu reis Siberisse"; mälestused esimesest asumiseperioodist Siberis)
• "Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?")
• "Западные (või: Иностранные) корреспонденты в Москве" ("Lääne (või: Välismaa) korrespondendid Moskvas"; artikkel; 1970; uuris Lääne korrespondentide õiguslikku seisundit ning nende normaalset tööd segavaid asjaolusid)
• "Открытое письмо Анатолию Кузнецову" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile")
• "Записки диссидента" ("Dissidendi märkmed"; 1982; mälestused tegevusest dissidendina; ilmus postuumselt)