Andrea Pozzo
Andrea Pozzo ([anˈdrɛːa ˈpottso]; ladinapäraselt Andreas Puteus; 30. november 1642 Trento – 31. august 1709 Viin) oli itaalia jesuiit, barokiajastu maalikunstnik, arhitekt ja kunstiteoreetik.
| Andrea Pozzo | |
|---|---|
 kunstniku autoportree | |
| Sündinud |
30.11.1642 Trento, Itaalia |
| Surnud |
31.08.1709 Viin, Austria |
| Tegevusala | maalikunstnik, arhitekt ja kunstiteoreetik |
| Kunstivool | Barokk |
| Tuntud teoseid | Sant' Ignazio kiriku kesklöövi laemaal |
Pozzo astus jesuiitide ordusse juba varajases nooruses ja tema kunstiline tegevus on seotud ka ordu tohutute kunstiettevõtetega. Tema meistriteos, Rooma jesuiitide kirikute Il Gesu ja Sant'Ignazio kaunistamine, määras mitmeks põlvkonnaks hilisbarokkstiilis kirikute sisekujundamise viisi peaaegu kogu Euroopas[1]. Tema fresko Sant'Ignazio kirikus koos perspektiivse, ruumi laiendava illusoorse arhitektuuriga ja ülal taevasse keerleva ilmega pakkus eeskuju, mida kopeeriti mitmes jesuiitide ordu Itaalia, Austria ja Saksamaa kirikutes. Pozzo avaldas oma kunstilised ideed graveeringutega illustreeritud teoreetilises teoses "Prospettiva de ’pittori a architetti"[1].
Elukäik muuda
Andrea Pozzo sündis Trentos Milanost pärit isa Jacopo ja tema naise Lucia peres. Kuni 17. eluaastani õppis Andrea Trento jesuiitide koolis, kuid kuna tema õppetulemused olid küllalt kasinad, andis isa ta õpipoisiks maalikunstnikule.[2] Arvatakse, et Andrea õppis perspektiivi kasutama just teatri jaoks dekoratsioone maalides.[2] Oma kunstiharidust jätkas Andrea Comos ja Milanos, kus astus detsembris 1665 Jesuiitide Ordu liikmeks.[3] Kuigi Pozzo elukäigust on vähe teada, pärinevad need vähesedki infokillud just jesuiitide aastaaruannetest, kus Andreat on ajavahemikus 1670–1705 hinnatud tema suure kunstiande poolest.[2]
Keiser Leopold I kutsel kolis Pozzo 1704. aastal Viini, kus ta töötas valitseja, õukonna, vürst Johann Adam von Liechtensteini, erinevate usuliste ordude ja kirikute heaks[1]. Mõned tema ülesanded olid dekoratiivse, juhusliku iseloomuga (kiriku- ja teatrimaastik) ning need hävitati peagi. Tema olulisim Viinis säilinud teos on Liechtensteini palee monumentaalne laefresko – „Heraklese võidukäik“, mida allikate sõnul kaasaegsed väga imetlesid. Mõned tema Viini altarimaalid on samuti säilinud (Viini Jesuiitide kirik). Tema altarimaalide ja illusoorsete laefreskode kompositsioonidel oli palju järgijaid Ungaris, Böömimaal, Moraavias ja isegi Poolas.
Pozzo jäi Jesuiitide ordu ilmikvennaks oma surmani 1709. aastal. Ta on maetud Viini Jesuiitide kirikusse.[3]
Teoseid muuda
Il Gesù kirik Roomas muuda
Rooma Il Gesù kirik on jesuiitide peakirik ja asub Roomas Gesù väljakul. Kiriku fassaad on "esimene tõeline barokkfassaad" ning on ühtlasi barokkarhitektuuri üks kuulsamaid näiteid.[4] Andrea Pozzo maalitud on kiriku altarimaal "Püha Francesco Borgia palves" ning St. Ignazio kabel.
St. Ignazio kabel muuda
Efektne ja luksuslik St. Ignazio kabel koos pühaku hauaga asub kiriku ristlõike vasakul küljel. Kabeli altar kujutab püha kolmainsust maakera kohal. Arvati, et Maad esindav lasuriit on maailma suurim tükk seda kivimit, kuid tegelikult on see lasuriidiga kaunistatud mörditükk[5]. Neli lasuriidiga kaetud sammast ümbritsevad Pierre Legrose'i loodud St. Ignazio kuju. Viimane on koopia, ilmselt Adamo Tadolini poolt, kes töötab Antonio Canova stuudios. Paavst Pius VI lasi esialgse hõbekuju sulatada, näiliselt maksmaks sõjatasu Napoleonile, nagu see kehtestati Tolentino lepinguga 1797. aastal[5]. St. Ignazio kabelis asub ka taastatud macchina barocca ehk Pozzo lavatõstuk. Päeval on St. Ignazio kuju peidetud suure maali taha, kuid igal pärastlõunal kell 17.30 kõlab vali muusika ja maal libiseb alla, paljastades kuju, mille esile toomiseks on see valgustatud mitmete prožektoritega[5].
Sant' Ignazio kirik Roomas muuda
Jesuiitide ordu loojale pühale Ignatiusele Loyolast pühitsetud barokkstiilis kirik Roomas on ehitatud aastatel 1626–1650 ning seda kasutati esialgu kabelina.[6] Kirik oli kaunistusteta isegi pärast selle pühitsemist 1642. aastal ning vaidluste pärast kiriku ehitamise rahastajatega jäi ehitamata planeeritud kuppel.[7] Andrea Pozzo töötas kirikus aastatel 1665–1694, maalides nii kesklöövi laefresko kui ka lahendades ka kupli probleemi – 18 meetrise diameetriga lõuendile maalis ta optilise illusioonina tunduva kupli sisu, mis kinnitub kesklöövile.[3]
Kesklöövi tasapinnasele laele maalis Pozzo aga allegooria püha Ignazio apoteoosist. Fresko on 17 meetrit pikk ning kujutab taevastesse kõrgustesse tõusvat sammastega lage, mis on kaunistatud paljude figuuridega. Kiriku põrandal kindlas kohas seistes, mis märgitud metallplaadikesega, avaneb vaatajale illusioon helesinisest laotusest, mille keskel Jeesus Kristus ning nurkades neli suurt isikustatud mandrit – Euroopa, Ameerika, Aasia ja Aafrika – kui jesuiitliku missiooni eesmärgi kehastus. Vastureformatsiooni mõjul on freskol kujutatud tavapäraste evangelistide või teadjameeste asemel vana testamendi kangelasi: Juudit ja Olovernes, Taavet ja Koljat, Simson ja Vilistid.[7]
"Heraklese võidukäik" muuda
Viinis asuva Liechtensteini palee Heraklese saali laemaal jutustab Kreeka mütoloogia tegelase Heraklese vägitegudest ja tema Olümpose mäele saabumisest. Pozzo kujutab Herculese lugu lapsepõlvest alates, kui ta kägistas maod, mille Juno tema hälli pani, kuni võiduni Nemea lõvi ja teiste koletiste üle. Kujutatud on ka Antaeuse ja Amazonase ületamine ning lõpuks Heraklese võidukäik Olümposele saabumisel. Nende episoodide vahele on põimitud ja pronksreljeefide jäljenditena maalitud muudki Heraklese müüdi stseenid. Võlvi keskmik juhatab pilgu üles, taevase ruumi illusiooni, mis tähistab kõigi maiste rännakute lõppu[8].
Pozzo nägi fresko kallal vaeva neli aastat, kinnitades lõpparuande 22. oktoobril 1708[8]. See laemaal on virtuoosse kunstniku töö, mille valmimisel on täpselt välja arvestatud, kuidas oma kunstilisi eesmärke saavutada suurima vahendite kokkuhoiuga. Fresko maalimise ajal skitseeris Pozzo figuurid söetükiga otse värskele krohvile, hoides nii kokku aega ja ka lisamaterjalide kulu.[8] Fresko värvigamma varieerub kirkatest ja eredatest toonidest maapealsetes stseenides tagasihoidlike ning looduslike toonideni kaugetes taevasfäärides.[8]
Viini Jesuiitide kirik muuda
Viini Jesuiitide kirik (saksa keeles Jesuitenkirche), tuntud ka kui ülikooli kirik (saksa keeles Universitätskirche), on kahekorruseline kahe torniga kirik Austrias Viinis. Varajase baroki põhimõtetest mõjutatuna muutis Andrea Pozzo aastatel 1703–1705 kiriku kujundust, nii väliselt kui ja interjööris, lisades kirikule kaksiktornid ning kujundas ümber fassaadi, lisades kitsaid horisontaalseid ja vertikaalseid sektsioone. Kirik on pühitsetud neitsi Maarja taevasse minemisele.[9]
.jpg)
Andrea Pozzo lõi interjööris vana ruumi kesta uue ruumi. Maalitud valekupli alla loodi omamoodi vägevate pinkidega pealtvaatajate ala. Värvitud kupli jalamil troonib usk. Fanfaaride kõlas, lilled näpus, kuulutavad inglid võitu kõrgel võlvides. Võitjate inglite rünnaku all langevad deemonid pea ees. Mõlemal stseenil, nii langenud inglite kui võitjate inglite stseenil, on pseudoarhitektuurne raam, millest avaneb vaade kiirgavale heledale taevale.[10]
Võlvikaartel on kujutatud stseene 113. psalmist. Selles tähistatakse Jumala võitu, kes tõstab nõrgad tolmust välja, ülendab vaeseid ja aitab alahinnatud naist (neitsi Maarjat) austada. Jumala võitu, lunastust, tähistatakse lõpuks suure altari ja koorivõlvi fresko näol. Maarja võetakse isiklikult taevasse, kantakse kolmainu jumala juurde, et ta teda krooniks. Suurepärane kroon moodustab suure altari ülemise osa. Maarja taevasse minemine kuulutab võitu maise üle kulla läikes, selle värvide soojuses, milles domineerivad roosakad toonid ja ooker.[10]
-
Viini Jesuiitide kiriku interjöör -
Viini Jesuiitide kiriku peaaltar -
Viini Jesuiitide kirik. Vaade peaaltarile -
Viini Jesuiitide kirik. Vaade kesklöövi laele -
Viini Jesuiitide kiriku kesklöövi lagi
.jpg)
.jpg)
Kunstiteooria muuda
Andrea Pozzo oli ka andekas kunstiteoreetik. Tema mõjukas traktaat "Prospettiva de 'pittori a architetti" (2 köidet, Rooma 1693–1700, London 1707, Augsburg 1708–1711) andis juhiseid arhitektuuriliste perspektiivide, lavakujunduste ja kirikudekoratsioonide maalimiseks. Praktilisi juhtnööre andis kunstnik quadratura tehnika kasutajatele.[11]
Tähtsus muuda
Andrea Pozzo kunst moodustab maali ja arhitektuuri sümbioosi, mida iseloomustab reaalsete ruumide ’jätkamine’ kasutades perspektiivi ja quadratura tehnikat.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "POZZO, Andrea". Web Gallery of Art.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Costamagna, M. (2012). "Andrea Pozzo: Art, Culture and Mathematics". Michelle Emmer (toim). Imagine Math: Between Culture and Mathematics. Milano: Springer. Lk 57–70.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Andersen, K. (2014). "The Master of Painted Architecture: Andrea Pozzo, S. J. and His Treatise on Perspective". Anthony Gerbino (toim). Geometrical Objects: Architecture and the Mathematical Sciences 1400–1800. Springer. Lk 165–188.
- ↑ Whitman, N. T. (1970). "Roman Tradition and the Aedicular Façade". The Journal of the Society of Architectural Historians. Kd 29. Lk 108.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Pozzo, Saint Ignatius Chapel, Il Gesù". Khan Academy.
- ↑ Society of Jesus (2008). "Official Website of the Church of St Ignatius of Loyola at Campus Martius". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2008.
- ↑ 7,0 7,1 Bösel, Richard (1996). [www.oxfordartonline.com "Andrea Pozzo [Puteus]"]. Oxford Art Online.
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 "Andrea Pozzo; Ceiling Fresco in the Hercules Hall of the Liechtenstein Summer Palace". Liechtenstein. The Princely Collections.
- ↑ "Jesuit Church Vienna". Jesuiten Kirche Wien.
- ↑ 10,0 10,1 "Kirchenraum". Jesuiten Kirche Wien (saksa keeles).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Andrea Pozzo". National Gallery of Art.[alaline kõdulink]