Anatoomia ajalugu
|
See artikkel räägib loomaanatoomia ja inimese anatoomia ajaloost. |
Makroskoopiline anatoomia muuda
Pikemalt artiklis Makroskoopiline anatoomia
Vana ja keskaeg muuda
Esiajast pärinevad kehaosade nimetused; anatoomia tundmist näitab ka esiaja kunst. Loomade küttimise ja loomakasvatuse käigus õpiti tundma ka loomade siseehitust.
Mesopotaamias kasutati ennustamiseks loomamaksa, mis nõudis selle ehituse tundmist. Ennustajate koolituses kasutati savist ja pronksist maksasid. Vana-Egiptuses kasutati anatoomiateadmisi palsameerimisel. Egiptuse vanim anatoomiaalane teos omistatakse Menesele (umbes 3400 eKr). Anatoomiaterminid on kasutusel esimeses veterinaariateoses Kahuni papüüruses (umbes 1850 eKr). Anatoomiatermineid oli umbes 200, Vana-Hiinas rohkem.[1] Mõningatel andmetel lahati ja uuriti inimeste laipu Vana-Hiinas juba 3. aastatuhandel eKr.[2]
Esialgu hoiduti religioossetel põhjustel inimese keha lahkamisest ning andmeid inimese siseehituse kohta saadi kaudsel teel. Anatoomiateaduse rajajaks peetakse Vana-Kreeka õpetlast Alkmaionit, kes esimesena prepareeris loomakorjuseid ja kirjutas Vana-Kreeka esimesed teosed loomade ja inimeste anatoomiast[2], mis pole säilinud. Anatoomiat uurisid ka Hippokrates, kes kirjutas teose anatoomiast[2], ja tema õpilased. Kõige paremini tundsid nad luid ja lihaseid; kõõlused, närvid ja veresooned läksid neil tihti segi.[1] Aristoteles kogus teadmisi loomade anaoomiast. Temalt pärineb aordi nimetus.[2]
Inimese keha hakkasid Vana-Kreekas anatoomiliselt lahkama umbes 300 eKr Herophilos ja Erasistratos Aleksandrias, kus see oli lubatud[2] (Aleksandria meditsiinikoolkond). Nad tegid palju olulisi avastusi, eriti närvisüsteemi vallas.[3] Aleksandrias avastati näiteks südameklapid, kõhunääre ja ajukestad ning nimetati kaksteistsõrmiksool.[4]
2. sajandil pKr võttis Galenos Roomas süstemaatiliselt kokku kõik vanakreeka anatoomide teadmised; ta kasutas loomade, eriti ahvide lahkamist (pole teada, et ta oleks inimest lahanud)[5]. Tal olid kõige paremad teadmised luudest, lihaseid ja siseelundeid tundis ta ebatäpselt (näiteks omistas ta inimesele samasuguse emaka nagu veisel). Ta andis panuse muu hulgas sidemete, skeletilihaste, näärmete ja närvide tundmisse. Galenos, kelle anatoomia oli osalt spekulatiivne, oli keskaja Euroopas vaieldamatu autoriteet anatoomia alal; lahkamisi tehti väga vähe, inimlaipade lahkamine oli keelatud[5]. 12. sajandil koostati Salernos Galenose vaimus sea anatoomia, mida kasutati arstide koolitamisel.[1]
14. sajandil hakkas esimesena avalikult inimlaipa lahkama Mondino de' Luzzi Bolognas ning kirjutas selle põhjal õpiku "Anathomia corporis humani" (1316).
Renessanss ja uusaeg muuda
16. sajandi alguses koostas Leonardo da Vinci umbes 30 inimlaiba ning ka loomakorjuste lahkamise põhjal täpsed anatoomilised joonised (säilinud on umbes 800 joonist) ja kirjeldused muu hulgas luudest, lihastest, südamest, suguelunditest ja siseelunditest. Ta uuris ka inimese keha ja vorme ning klassifitseeris lihased. Ta on üks plastilise anatoomia ja dünaamilise anatoomia rajajaid. Tema tööd jäid tema kaasajal avaldamata.[3][5]
Uusaja makroskoopilisele anatoomiale (kirjeldavale anatoomiale) pani aluse Andreas Vesalius illustreeritud teosega "De humanis corporis fabrica libri septem" (1543), mis oli esimene süstemaatilise anatoomia käsiraamat. See tegi lõpu Galenose autoriteedile (Vesalius parandas umbes 200 Galenose ebatäpsust). Vesalius kirjeldas luustikku, lihaseid, veresooni, närvisüsteemi ja seedeelundeid. Ta täpsustas ja uuendas anatoomianomenklatuuri ning korrastas prepareerimise tehnikat.[5][6]
Vesaliuse järglased Padova ülikoolis (Hieronymus Fabricius, Gabriello Fallopius, Bartolomeo Eustachi) kirjeldasid ka näärmeid, erituselundeid ja suguelundeid. See andis tõuke füsioloogia arengule, näiteks suure vereringe avastaja William Harvey toetus Fabriciuse kirjeldusele veeniklappidest. Inimese makroskoopiline anatoomia arenes kuni 19. sajandi keskpaigani.
Mikroskoopiline anatoomia muuda
Mikroskoopiline anatoomia sai alguse Marcello Malpighist, kes 17. sajandi keskel avastas kapillaarid (kopsudes ja soolekinnistis.[7]
Robert Hooke avastas taimede rakud. Antonie van Leeuwenhoek avastas lihaskiud ja spermatosoidid. Kui 1830ndatel võeti kasutusele akromaatilised läätsed, said Matthias Jakob Schleiden ja Theodor Schwann kinnitada, et rakk on kõigi organismide ehitusüksus. Prepareerimisel võeti 19. sajandi lõpuks kasutusele mikrotoom õhukeste kihtide saamiseks ning sünteetiliste värvidega värvimine kudede eristamiseks. 19. sajandil said alguse histoloogia ja tsütoloogia. 20. sajandi keskpaigas võeti kasutusele elektronmikroskoop ja tekkis molekulaaranatoomia.
Võrdlev anatoomia muuda
- Pikemalt artiklis Võrdlev anatoomia
Võrdlevale anatoomiale pani aluse Aristoteles, kes eristas loomaliike muu hulgas anatoomiliste tunnuste järgi. Näiteks võrdles ta inimese käsivart, imetaja eesjäset, linnu tiiba ja kala rinnauime.[8] Ka Leonardo da Vinci ja William Harvey tegelesid võrdleva anatoomiaga[3]. Linné võttis anatoomilised tunnused aluseks loomade ja taimede süstemaatikas. Georges Cuvier uuendas võrdlevat anatoomiat.
Vaata ka muuda
Lisalugemist muuda
- Amal Mohamed Abdullah Aboy-Aly. The Medical Writings of Rufus of Ephesus. Thesis submitted for the degree of Ph.D. at University College, University of London,1992.
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Arne Lepp. Inimese anatoomia: I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus 2013, lk 12–15, 18–21, ISBN 978-9949-32-239-8
- Enn Ernits, Esta Nahkur. Koduloomade anatoomia: Kõrgkooliõpik, Tartu: Halo 2013, lk 11–13, ISBN 978-9949-426-28-8
Välislingid muuda
- ANDREA PORZIONATO, VERONICA MACCHI, CARLA STECCO, ANNA PARENTI, ja RAFFAELE DE CARO, The Anatomical School of Padua, AAA 125th ANNIVERSARY - MANY FACES OF ANATOMY, 295. väljaanne, nr 6, 12. mai 2012, veebiversioon (vaadatud 04.01.2015.a.)(inglise keeles)