Anarhokapitalism

Anarhokapitalism (ingl. anarcho-capitalism; mida on nimetatud ka paleokonservativismiks või laissez-faire'iks) lähtub kapitalistliku turumajanduse mudelist ja põhineb anarhistlikul ideoloogial.

Teoreetilised käsitlused muuda

 
Murray Rothbard

Murray Rothbard (1926–1995), ameerika juudi päritolu majandusteadlane ja ühiskonnateoreetik kes kasvas välja austria koolkonnast ja oli Ludwig von Misese õpilane, võttis kasutusele anarhokapitalismi mõiste. Teda on nimetatud ka heterodokseks (alternatiivteooriaid pooldavaks) majandusteadlaseks ja ajaloo revideerijaks. Oma uurimistöös võttis ta kasutusele prakseoloogilise meetodi, mis lähtub inimese käitumisloogikast. Rothbard asutas koos ameerika kirjaniku ja toimetaja Llewellyn Harrisoni alias „Lew“ Rockwell juunioriga (s 1944) ning ettevõtja ja väärismetallidega kaubitseja Burton S. Blumertiga (1929–2009) 1982. aastal Misese Instituudi. Hiljem ühinesid nendega veel ameerika filosoof, õppejõud ja blogija Roderick T. Long (s 1964) ja saksa päritolu ameerika majandusteadlane, poliitteoreetik ja õppejõud Hans-Hermann Hoppe (s 1949). Misese Instituudi ümber koondunud grupi ideoloogiat hakati Ameerikas märkima terminiga paleo-libertarism. See mõiste tuli kasutusele pärast 1989. aastat, mil nad hakkasid end eristama Cato Instituudiga koostööd tegevatest libertaristidest. Viimatinimetatud olid valmis piirama majandusvabadust isikliku ja vähemuste vabaduste suurendamise nimel. Nende eesmärgiks oli taastada II maailmasõja eelne majanduskord.[1]

Rothbard oli veendunud, et eraettevõtjad suudaksid osutada efektiivsemalt ja madalama omahinnaga kõiki riigi poolt osutatavaid teenuseid, mistõttu riigi kui institutsiooni ja sunnivõimu rakendava organisatsiooni likvideerimine oleks igati põhjendatud. Ta väitis, et vabaduse taotlemisel võivad inimesed kasutada iga moraalset meetodit, mis selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitab. Samas vastustas ta igasugust sõjalist, poliitilist ja majanduslikku sekkumist teiste inimeste, rahvaste ja riikide ellu.[2]

Rothbard nõudis Kodanikuõiguste seaduse (Civil Rights Act of 1964) tühistamist, kuna see oma täieliku rassilise, soolise, religioosse ja rahvusliku võrdsuse tagamise ning diskrimineerivat töölepalkamist keelava nõudega piiras üksikisikute eneseteostuse vabadust. Samuti vastustas ta koolihariduse ühtlustamise ja rassilise integreerimise tegevuskava, mis tol ajal oli teravate vaidluste objektiks. Ta eitas ka vanemate kohustusi laste ees ning arvas, et laste müümine turul elavdaks majandust ning tooks lõppkokkuvõttes kõigile kasu. Samas tunnustas ta laste õigust põgeneda oma vanemate juurest ning alustada iseseisvat elu niipea, kui nad on selleks võimelised.[3]

Rothbard leidis, et õiguskorda (s.h seadusi) peaks looma ja turvalisust pakkuma konkureerivad eraettevõtjad ning tarbijate ülesandeks jääks nende hulgast parimate väljavalimine. Ta vastustas ka kohtuvõimu ja vangistamisõigust ning leidis, et kuriteoga tekitatud kahju tuleb hüvitada kahekordselt (kasvõi orjusliku teenimise vormis) ning isikuvastaste kuritegude puhul tuleb rakendada veritasu põhimõtet, kusjuures karistuse peaks täide viima kuriteoohver. Põhjusliku determinismi laiendamist inimeste käitumisele ei pidanud ta võimalikuks, sest nii, nagu kõik muugi looduses, lähtub inimkäitumine tema arvates „vabast tahtest“.[4]

Inimõigused tulenevad anarhokapitalistide, nagu ka anarholibertaristide arvates loomuõigusest, kuid esimesed leiavad, et isiku õigused tööga omandatud varale säilivad ka siis, kui isik seda enam aktiivselt ei kasuta ning tal on õigus anda see tasu eest teistele kasutada, s.t panna kapital teenima. See positsioon seob neid propertarianistidega, kes rõhutavad omandiõiguse primaarsust.[5]

Patrick J. Buchanan (s 1938), ameerika paleokonservatismi ja protektsionismi propageeriv poliitik ja kolumnist, kes korduvalt üritas kandideerida presidendi ametikohale. Te kritiseeris teravalt Lähis-Idas toime pandud sõjalisi aktsioone ning kasutab laialdaselt populistlikke meetodeid.[6]

Walter Block (s 1941), ameerika austria koolkonna majandusteadlane ja anarhokapitalist, kelle tuntuim teos on 1976. aastal ilmunud raamat „Kaitstes kaitstamatut“ (Defending the Undefendable). Ta leidis, et vabas ühiskonnas peaks inimesel olema seaduslik õigus müüa end ja oma lapsi orjaks või osta ja hoida orje, kui nad ise endaga toime ei tule. Samuti on ta propageerinud kiirteede erastamist, nõudnud valitsusametnike karistamist ja kaitsnud aktiivselt relvakandmise õigust, vastustades samas agressioone teiste riikide vastu.[7]

Samuel Edward Konkin III (1947–2004) ja tema poolehoidjad, keda hakati nimetama agoristideks, avaldasid 1980. aastal Uue Libertaarse Manifesti, milles propageeriti riikliku sunnivõimu piiramiseks maksumässu (s.t avalikku hoidumist riiklike maksude tasumise kohustusest) ja majandustegevuse üleviimist varimajandusse senikauaks, kuni riik nõrgeneb ja vabaturu pooldajad suudavad selle kukutada.[8]

Bruce L. Benson (s 1949), ameerika majandus- ja õigusteadlane, õppejõud ning anarhokapitalistliku õigusteooria sõnastaja.

George A. Selgin (s 1957), majandusteadlane, õppejõud ja Cato instituudi direktor, kes propageeris raha riigist lahtisidumist ja vabapanganduse edendamist. Ta väitis, et finantskriisid ja äritsüklid on riikliku sekkumise tulem ning nõudis keskpankade raha emiteerimise monopoli lõpetamist. Teada peetakse üheks bitcoini initsieerijaks. 2008. aasta finantskriis järel on pooldanud kvantitatiivse lõdvendamise poliitika laialdasemat kasutamist, s.h ka valitsuse ambitsioonikate projektide finantseerimiseks.[9]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Rothbard, Murray (January 1992). "Right-wing Populism". LewRockwell.com. Archived from the original on May 24, 2016. Retrieved August 14, 2013. Originally published in the January 1992 Rothbard-Rockwell Report. [1]
  2. Perry, Marvin (1999). "Libertarian Forum 1969–1986". In Lora, Ronald; Longton, William Henry (eds.). The Conservative Press in Twentieth-Century America. Greenwood Publishing Group. p. 372. ISBN 978-0-313-21390-8.
  3. The Great Thomas & Hill Show: Stopping the Monstrous Regiment". archive.lewrockwell.com. Archived from the original on April 18, 2017. Retrieved July 31, 2016. [2]
  4. Rothbard, Murray (1998). "Punishment and Proportionality". The Ethics of Liberty. New York University Press. pp. 85–97. ISBN 978-0-8147-7506-6.
  5. Kyriazi, Harold (2004). "31 Reckoning with Rothbard". American Journal of Economics and Sociology. 63 (2): 451–84.
  6. 'Where the Right Went Wrong': A Paleoconservative Takes on the Neoconservatives NY Times 2004 [3]
  7. Walter Block, "Toward a Libertarian Theory of Guilt and Punishment for the Crime of Statism", Journal of Libertarian Studies, Volume 22, (2011): 665–665.
  8. Gordon, David (2011-04-01) Sam Konkin and Libertarian Theory, LewRockwell.com; accessed October 28, 2017.
  9. E.g., Selgin, George (Fall 1989). "Legal restrictions, financial weakening, and the lender of last resort" (PDF). The Cato Journal. 9 (2). Archived from the original (PDF) on 2009-07-27. [4]