An Examination of the Place of Reason in Ethics

"An Examination of the Place of Reason in Ethics" on Stephen Toulmini filosoofiline raamat 1950. aastast.

Kokkuvõte

1 Probleem

Erinevalt teaduse probleemidest on eetika probleemid igaühe asi. Kuigi õige teo printsiipidest ja headuse loomusest suurt ei räägita, räägitakse siiski vabadusest, progressist ja haridusest, mis Gilbert Keith Chestertoni järgi on kolm pettemanöövrit, et vältida hüvest rääkimist, demokraatiast, enesemääramisest, neljast vabadusest ja sellest, mitut kalorit on tarvis näljasurma vältimiseks. Eetikajutt sisaldab on aga argumentide mitmekesisuse poolest ülikirev. Isegi tavalisel ajal kipuvad eetikaargumendid rohkearvulisemad, mitmekesisemad ja segasemad kui teised arutelud. Kriisi ajal, kui probleemid on eriti keerulised ja tähtsad, räägitakse valjemalt ning argumendid lähevad metsikumaks ja segasemaks. Kui tuleb sõda või türannia, heidetakse mõistus kõrvale ja avalikku arutelu täiesti abstraktsetegi üldiste moraaliprobleemide üle halvab oht libastuda halba maitsesse või riigireetmisse. Kuidas eristada neid argumente parima tegutsemispõhjendi kohta, millele tuleks tähelepanu pöörata, nendest, mida tuleks ignoreerida või tagasi lükata. Mõned on pidanud seda suurt probleemi lahendamatuks. Sigmund Freud on järeldanud, et inimkonna väärtusotsustused on katsed toetada oma illusioone argumentidega; David Hume on järeldanud, et väärtusotsustusi ei saa pidada tõesteks ega vääradeks, mõistusevastasteks ega mõistuspärasteks ja väärtuse idee on kimäär. Aga see ei ole lahendus, sest me peame ikkagi teadma, mida teha, ning mõttekäikude ja argumentie vahel valima.

Milliseid argumente tuleks aktsepteerida? Millised põhjendid on head? Kas põhjenditele on alati kohta või põhjendid on mõnikord ülemäärased? Mis koht on mõistusel eetikas?

1.1 Kuidas tuleks probleemile läheneda?

Suur hulk kõnedest meile koosneb põhiliselt veenmisest ning püüavad meid mõjutada põhiliselt hirmu, haletsuse või ahnuse kaudu, ja sellepärast tuleb valvel olla. Asjakohasemana tunduvad filosoofilisemad veenmised, mis toetuvad järelemõtlemisele ja erapooletule arutlusele. Nendest võib loota midagi õppida.

Aga kas heade põhjendite küsimus on ikka keskne? Võib-olla saab heade põhjendite küsimusele vastata alles siis, kui on selge, mis on headus? Ja kas argument headelt põhjenditelt headele tegudele pole mitte tsirkulaarne? Kui jutt on heast põhjendist, siis pole jutt eetikast: selle asemel võib rääkida ka kehtivast argumendist.

Moraaliotsustust tehes jõutakse faktilistelt põhjenditelt eetilise järelduseni. Siis võib alati endalt küsida, kas see on hea otsus, kas need põhjendid on selle jaoks head. Sellepärast on loomulik küsida, mis teeb mingid faktid heaks põhjendiks mingi eetilise järelduse jaoks, ja see huvitab meid rohkem kui küsimused, kuidas "õiget" analüüsida, või kumb on parem, kas nauding või teadmine. Sellepärast on heade põhjendite küsimusel eetikas suur praktiline tähtsus, aga see ei tõesta, et see on teoorias keskne küsimus. Vastus lükkub edasi.

1.2 Traditsiooniline meetod

Traditsioonilist meetodit populariseeris Platon, omistades selle Sokratesele. Põhieesmärk on siin iseloomustada eetikamõisteid definitsioonide abil. Mis on headus? Mis on õiglus?

Ka selles vallas on nii suur mitmekesisus ja näiline vastuolu, et pole kerge aru saada, milles täpselt on küsimus. Mõned vastused, näiteks Baruch Spinoza oma, on väga keerulised ja toetuvad metafüüsikasüsteemile, teised, näiteks George Edward Moore'i oma, on võrdlemisi lihtsad. Alguseks saab aga piirduda kolme peamise lihtsa õpetusega, mille eelistest ja puudustest tulevad ka keerulisemate teooriate eelised ja puudused. Millegi nimetamine heaks või õigeks tähendab kas 1) sellele mingi omaduse omistamist ("objektiivne" lähenemine), 2) omaenda või mõne rühma tunnete teatamist ("subjektiivne lähenemine") või 3) mitte kumbagi, kusjuures eetikamõisted on veenmiseks kasutatavad pseudomõisted ("imperatiivne lähenemine"). Võib-olla mõni neist aitab keskset praktilist küsimust lahendada, ja kui ei, siis võib seda otse rünnata.

2 Objektiivne lähenemine

Mida see õpetus tähendab? Kas ta on tõene? Kuidas see aitab keskset küsimust lahendada?

2.1 Kolme tüüpi omadused

Mis teeb mõistest omaduse?

Millised sõnad on kahtlemata tüüpilised omadusesõnad? Filosoofid, kes peavad headust omaduseks, on seda sageli võrrelnud näiteks värvustega ja mõned isegi ütlevad, et me tajume eetilisi omadusi moraalimeelega. Võtame siis värvused tüüpilisteks omadusteks. Neid tajutakse otseselt meeltega, nad on analüüsimatud, st neid ei saa sõnaliselt defineerida. Toulmin nimetab selliseid omadusi lihtkvaliteetideks. Teise omaduste klassi kuuluvad sellised, mille omistamiseks tuleb pisut vaeva näha, näiteks 259-külgsus. Siin on tarvis kriteeriume. Sellised omadused erinevad lihtkvaliteetidest selle poolest, et nad on analüüsitavad. Toulmin nimetab neid liitkvaliteetideks. Kolmandat tüüpi omaduste kindlakstegemiseks on samuti tarvis protseduuri, aga need ei ole otseselt tajutavad. Näiteks läbi udu paistev päike on tegelikult kollane, kuigi ta paistab punasena. Selliseid omadusi nimetab Toulmin teaduslikeks kvaliteetideks. Omadustest räägitakse iga kord mõnel neist viisidest. Ruudukujulisust võetakse kas liht- või liitkvaliteedina. Teatud värvitooni võetakse olenevalt vilumuse astmest liit- või lihtkvaliteedina. Päikese värvitooni võidakse võtta ka teadusliku kvaliteedina.

Mõnikord pole selge, kas on tegu objekti omadusega.