Allveearheoloogia
Allveearheoloogia on arheoloogia haru, mis tegeleb veealuste muististe uurimisega.
Enne 20. sajandit polnud allveearheoloogia omaette teadusharu. Põhiliselt toetus see juhuleidudele, mille olid veest välja toonud kalurid[1]. Madalast merest said asju välja tuua ka sukeldujad.
Maailma tähelepanu äratasid 1900. aastal Antikythera ja 1907–1913 Mahdia lähedalt avastatud vrakid, mida uurisid peamiselt Kreeka käsnapüüdjad.[1]
Allveearheoloogia kujunes eraldi teadusharuks 1930. aastatel sukeldumise arengu tõttu, mis oli seotud Jacques-Yves Cousteau ja Hans Hassi tegevusega.[1]
Tänapäeval uuritakse uppunud laevu ja sadamaid. Sadamad võivad uppuda merevee taseme muutumise tõttu. Allveearheoloogias kasutatakse selliseid tehnilisi vahendeid nagu allveesõidukid, -fotograafia ja -televisioon ning imipumbad.[1]
Eesti allveearheoloogia muuda
1970. aastatest kuni 1994. aastani tegutses Eestis allveeklubi Viikar[2].
1988. aastal asutati Eesti Meremuuseumi juurde allveearheoloogia osakond[2] (vt ka uurimislaev Mare ja Vello Mäss).
Allveearheoloogiliste tulemuste baasil on Eestis loodud vrakiregister[2].[3]
Aastatel 2010–2013 osales Eesti Meremuuseum rahvusvahelises projektis Shipwher[2]. 2012–2015 osalesid Eesti Meremuuseum ja Tallinna Tehnikaülikool rahvusvahelises uurimisprojektis ARROWS.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 35
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 16.09.2014 Merevikis
- ↑ Vrakiregister
- ↑ ARchaeological RObot systems for the World's Seas. CORDIS