Vikipeedia

Alice in Chains

Alice in Chains on 1987. aastal moodustatud USA rokkansambel, mis on pärit Washingtoni osariigist Seattle'ist. Bändile panid aluse kitarrist Jerry Cantrell ja laulja Layne Staley, kellega liitusid trummar Sean Kinney ja bassist Mike Starr. Viimase asemele asus 1993. aastal Mike Inez.

Alice in Chains
Alice in Chains septembris 2007. Vasakult: William DuVall, Sean Kinney ja Jerry Cantrell.
Alice in Chains septembris 2007. Vasakult: William DuVall, Sean Kinney ja Jerry Cantrell.
Päritolu Seattle, USA
Stiilid heavy metal, grunge
Tegev 1987–2002, 2005–
Plaadifirma Columbia, Virgin/EMI
Seotud esitajad Alice N' Chains, Class of '99, Comes with the Fall, Mad Season, Spys4Darwin
Veebileht aliceinchains.com
Koosseis
Jerry Cantrell
Sean Kinney
Mike Inez
William DuVall
Endised liikmed
Layne Staley
Mike Starr
Layne Staley 1992

Peamiselt seostatakse bändi grungestiiliga, kuid nende muusika sisaldab ka heavy metal'i ja akustikaelemente. Punt on tuntud oma erilise vokaali poolest, mis tihti sisaldab Staley ja Cantrelli omavahelist harmooniat.

Alice in Chains omandas maailmakuulsuse koos grungeliikumisega 1990. aastate algul selliste bändide kõrval nagu Nirvana, Pearl Jam ja Soundgarden. Bänd oli 1990. aastatel üks edukamaid, müües maailmas 35 miljonit albumit,[1] neist üle 14 miljoni USA-s.[2]

Kuigi ametlikult ei ole bänd kunagi laiali läinud, vähenes selle aktiivsus alates 1996. aastast seoses uimastiprobleemidega, mis tipnesid Layne Staley surmaga aastal 2002. Bänd tuli uuesti kokku 2005. aastal ning pärast 14-aastast pausi anti 2009. aastal uue laulja William Duvalliga välja album "Black Gives Way to Blue", mida saatis edu. Järgmise albumi valmimisajaks oli plaanitud aasta 2012 lõpp või 2013 algus.[3]

Ajalugu muuda

Algusaastad (1984–1989) muuda

Enne bändi loomist tegutses Layne Staley trummarina.[4][5] Esimene võimalus lauljana esineda tekkis garaažibändiga Sleze, mille ülejäänud liikmed tol momendil olid kitarristid Johnny Bacolas ja Zoli Semanate, trummar James Bergstron ja bassist Byron Hansen.[4] Pärast mitut koosseisumuudatust jäi ainsaks kitarristiks Nick Pollock ja Bacolas läks bassile üle.[6] Idee võtta uueks nimeks Alice in Chains tekkis Bacolas' vestlusest ühe teise bändi lauljaga backstage-pääsmete teemal.[6] Kuna nime võis liiga selgelt seostada bondage'iga, otsustas punt selle kirjapilti muuta (Alice N' Chains).

Alice N' Chainsi tegutsemisajal kohtus Staley kitarristi Jerry Cantrelliga, kui ta töötas Music Banki proovistuudios, kus muusikud olid toakaaslased. Varsti pärast seda läks Alice N' Chains laiali ja Staley liitus funk-bändiga. Kuna bändil oli kitarristi vaja, kutsus Staley Cantrelli endaga kaasa, kes nõustus tingimusel, et Staley liitub tema bändiga. Kõnealuse bändi senised liikmed olid Sean Kinney (trummid) ja Mike Starr (bass). Pärast funkprojekti ebaõnnestumist oli Staley täiskohaga Cantrelli bändis, mis mängis klubides üle terve Loode-USA ning venitas tihti 15 minutit pika materjali 45-minutisteks kontsertideks. Esinedes kutsuti ennast mõnda aega erinevate nimedega (sh Diamond Lie, mis oli Cantrelli eelmine bänd), kuni lõpuks otsustati nime kasuks, millega Staley eelmine bänd tutvust oli teinud: Alice in Chains.[7]

Kohalik agent Randy Hauser nägi bändi kontserdil ja pakkus neile demosalvestiste eest raha, kuid päev enne plaanitud salvestust Music Bank stuudios Washingtonis hõivas paiga politsei, seda osariigi suurima kanepireidi käigus. 1988. aastal valminud lõplik demo kandis nime "The Treehouse Tapes" ja leidis tee mänedžeride Kelly Curtise ja Susan Silveri kätte, kes muuhulgas esindasid Seattle'ist pärit Soundgardenit. Curtis ja Silver andsid demo Columbia Recordsi A&R esindaja Nick Terzo kätte, kes organiseeris kohtumise firma presidendi Don Ienneriga. "The Treehouse Tapes" põhjal tehti leping Columbiaga aastal 1989. Bänd lindistas samal aastal kolmekuise perioodi jooksul ka teise pealkirjata demo. Viimase võib leida mitteametlikus väljaandes "Sweet Alice".[8]

Facelift ja Sap (1990–1992) muuda

Vaata ka: Facelift (album)

Alice in Chains tõusis lühikese ajaga plaadifirma jaoks tähtsuselt etteotsa. Juulis 1990 anti välja bändi esimene ametlik salvestis – EP album "We Die Young", mille samanimelisest peasinglist sai raadiohitt. Pärast viimase edu andis plaadifirma bändi debüütalbumi tootmise kiiresti produtsendi Dave Jerdeni kätte.[9] Cantrell ütles, et albumil pidi olema "tujukas aura, mis on otseselt seotud Seattle'i paheliselt mõtliku õhkkonnaga".[10]

Lõplik album "Facelift" anti välja 21. augustil 1990 ning järgmise aasta suveks tõusis see edetabelis "Billboard 200" 42. kohale.[11] Albumit ei saatnud silmapilkne edu: esimese kuue kuuga müüdi seda vaid ligi 40 000 eksemplari. Seda kuni MTV võttis loo "Man in the Box" oma repertuaari.[12] Viimane tõusis mainstream rock'i edetabelis 18. kohale, millele järgnes singel "Sea of Sorrow" (27. koht).[13] Selle tagajärjel müüdi "Facelifti" kuue nädalaga ainuüksi USA-s 400 000 eksemplari.[12] Album oli bändi jaoks otsustava eduga. Allmusicu kriitik Steve Huey nimetas "Facelifti" üheks olulisemaks salvestiseks alternatiiv- ja grungeroki kuulajaskonna tekkes.[14] 1990. aastate lõpus kinnitas Record Industry Association of America (RIAA) albumi kuldplaadiks.

Pärast esialgset edu asus Alice in Chains soojendama maailmakuulsaid artiste nagu Iggy Pop,[15] Van Halen, Poison,[10] ja Extreme.[12] 1991. aastal juhatas bänd sisse Clash of the Titans (Titaanide kokkupõrge) kontserdi, millest võtsid osa Anthrax, Megadeth ja Slayer, tutvustades end suurele metal'i-publikule.[16] Alice in Chainsi "Man in the Box" esitati kategoorias "Best Hard Rock Performance" (parim hard rock'i esitus) Grammy auhinna kandidaadiks, kuid kaotas Van Haleni 1991. aasta albumile "For Unlawful Carnal Knowledge".[17]

Pärast turnee lõppu asus Alice in Chains stuudiosse järgmise albumi jaoks demosid lindistama, kuid selle asemel tuli hoopis viis akustilist lugu.[12] Stuudios olles sai tänu kogetud unenäole trummari Sean Kinney sooviks teha EP nimega "Sap".[15] Bänd otsustas "saatusega mitte jamada" ning "Sap" anti välja 21. märtsil 1992. Plaat tuli välja ajal, kui Nirvana "Nevermind" oli edetabeli "Billboard 200" tipus, mille tulemusena kasvas nii Seattle'ist pärit bändide kui ka grungemuusika populaarsus.[12] "Sap" sai hiljem kuldplaadiks. Plaat sisaldab vokaali külalisesinejalt Ann Wilson bändist Heart, seda lugude "Brother", "Am I Inside" ja "Love Song" refräänides. Loos "Right Turn" teevad kaasa ka Mark Arm bändist Mudhoney ja Soundgardeni Chris Cornell. 1992 astus Alice in Chains üles Cameron Crowe' filmis "Singles" baaribändina.[18] Loo "Would?" andis punt kasutada filmi soundtrack'i jaoks. See sai 1993 MTV Video Music Awards (MTV muusikavideote auhinnad) raames kategoorias "Best Video From a Film" (parim video filmist) auhinna.[19]

Dirt (1992–1993) muuda

  Pikemalt artiklis Dirt (album)

Märtsis 1992 naasis bänd stuudiosse. Uued lood olid kirjutatud ringi reisides ning olid süngemad kui "Facelift": kuus neist puudutasid sõltuvuste teemat.[20] "Selle albumi jaoks tegelesime palju eneseotsinguga. Seal on palju tugevaid tundeid,"[20] ütles Cantrell. "Läbi muusika võitleme oma igapäevaste deemonitega. Päeva jooksul kogunenud mürkidest puhastume mängides."[7]

29. septembril 1992 andis Alice in Chains välja teise albumi, "Dirt". Edetabelis "Billboard 200" tõusis see kuuendaks. RIAA on kinnitanud albumi neljakordseks plaatinaplaadiks. Tegu on siiani bändi suurima läbimüügiga albumiga.[9] Album oli otsustava eduga, Steve Huey Allmusicust kiitis albumit kui "üht suurimat kunstisaavutust ja lähimat täielikule meistriteosele kõigi bändi salvestatud albumite seast".[21] Chris Gill Guitar worldist nimetas "Dirti" "võimsaks ja halbaaimavaks, samas kõhedaks ja isiklikuks" ning "ülevalt süngeks ja brutaalselt ausaks".[12] "Dirt" sisaldas viit esi-30-sse jõudnud singlit, sealhulgas "Rooster", "Them Bones" ja "Down in a Hole" ja püsis edetabelites peaaegu aasta.[11][22] Alice in Chains võeti soojenduseks Ozzy Osbourne'i turneele "No More Tears". Mõned päevad enne turnee algust murdis Layne Staley ATV-õnnetuses jala, mistõttu pidi laval karkusid kasutama.[12] Turneel olles lahkus Starr bändist ja teda hakkas asendama endine Ozzy Osbourne'i bändi bassist Mike Inez.[23] 1993 lindistas bänd Ineziga kaks lugu filmi "Last Action Hero" soundtrack'i jaoks: "What the Hell Have I" ja "A Little Bitter". 1993. aasta suvel läks Alice in Chains turneele alternatiivroki festivali Lollapalooza raames. See oli nende viimane suurem turnee koos Staleyga.[24]

Jar of Flies (1993–1994) muuda

Pärast Alice in Chainsi ulatuslikku maailmaturneed ütles Staley, et bänd "tahtis lihtsalt mõne päeva akustiliste kitarridega stuudios veeta ja vaadata, mis juhtub".[25] "Me ei plaaninud tegelikult sellel ajal valminud muusikat välja anda, kuid plaadifirma kuulis seda ja neile väga meeldis. Meie jaoks tähendas see lihtsalt kogemust, kus saime neljakesi stuudios kokku ja tegime muusikat."[25]

Kuigi bänd ei plaaninud algselt seda avaldada, tuli 25. jaanuaril 1994 Columbia Recordsi poolt välja Alice in Chains'i teine akustiline EP "Jar of Flies". Nädalaga kirjutatud ja linti võetud album[26] tõusis edetabelis "Billboard 200" esikohale ning oli sellega nii maailma esimene EP kui ka bändi esimene üllitis, mis jõudis edetabeli tippu.[11] Paul Evans Rolling Stoneist nimetas EP-d "süngelt suurepäraseks"[27] ja Steve Huey väitis: ""Jar of Flies" on lihtne ja hämmastav, valusalt suurepärane ja piinavalt kurb, kõike seda üheaegselt". "Jar of Flies" sisaldab Alice in Chainsi esikohasinglit "No Excuses". Järgmine lugu "I Stay Away" tõusis edetabelis "Mainstream Rock charts" kümnendaks, viimane lugu "Don't Follow" jõudis 25. kohale.[11] Pärast "Jar of Flies" ilmumist läks Layne Staley heroiinivõõrutusele.[28] Bänd oli plaaninud 1994. aasta suveks turnee koos Metallica ja Suicidal Tendencies'iga, kuid proovide ajal hakkas Staley heroiini tarvitama.[29] Staley olukorra tõttu tühistasid teised bändiliikmed päev enne turnee algust kõik plaanitud esinemised ja bänd läks puhkusele.[29] Turneel asendas bändi Candlebox.

Alice in Chains (1995–1996) muuda

  Pikemalt artiklis Alice in Chains (album)

Ajal, mil Alice in Chains 1995. aastal pausi pidas, liitus Staley "grunge supergrupiga" Mad Season, mille liikmeteks olid Pearl Jami kitarrist Mike McCready, The Walkaboutsi bassist John Baker Saunders ja trummar Barrett Martin bändist Screaming Trees. Mad Season avaldas albumi "Above", mille jaoks Staley laulis soolot ja hoolitses kunstilise poole eest. Albumilt pärinevad muuhulgas teise koha singel "River of Deceit" ja koduvideo formaadis (home video release) "Live at the Moore".[22] 1995 aprillis astus Alice in Chains Bad Animals Studiosse produtsent Toby Wrightiga, kes oli varem töötanud bändidega Corrosion of Conformity ja Slayer.[30] Stuudios oleku ajal lekkis loo "Grind" üks algversioone raadiosse ja muutus seal populaarseks.[31] 6. oktoobril 1995 lasi bänd loo stuudioversiooni satelliidi kaudu raadiosse. 7. novembril 1995 andis Columbia Records välja bändi nime kandva albumi "Alice in Chains",[30] mis tõusis edetabeliliidriks. Album on saanud kahekordseks plaatinaplaadiks. Albumi neljast singlist ("Grind", "Again", "Over Now", "Heaven Beside You") kolmel laulab Cantrell soolot. Jon Wiederhorn Rolling Stoneist nimetas albumit "vabastavaks ja valgustavaks. Lugudel on ehmatavalt tuntav mõju".[32] Lugu "Got Me Wrong" tõusis ootamatult edetabelitesse kolm aastat pärast EP "Sap" tulekut. Lugu anti uuesti singlina välja 1995. aasta indie-filmi "Clerks" soundtrack'il, edetabelis "Mainstream Rock Tracks" sai see 7. koha. Bänd otsustas oma uue albumi puhul turneed mitte korraldada, mis kasvatas kuuldusi uimastiprobleemidest.[29][33]

Alice in Chains astus uuesti publiku ette 10. aprillil 1996, et anda kontsert MTV Unplugged akustikaprogrammi tarvis.[34] See oli pärast kolmeaastast pausi nende esimene kontsert. Etteaste sisaldas bändi mõningaid suurimaid hitte, sealhulgas "Down in a Hole", "Heaven Beside You" ja "Would?" ning tutvustas uut lugu "The Killer is Me". Kontsert oli bändi ainus 5-liikmeline etteaste, kus osales teise kitarristina Scott Olson. Live-album kontserdist anti välja juulis ning see tõusis Billboard 200-s kolmandaks, lisandus ka koduvideo formaadis väljaanne. RIAA nimetas mõlemad plaatinaplaadiks. Alice in Chains andis 4 kontserti 1996 Lollapalooza turnee käigus, kus esines Kissi algkoosseis. Neist neljas toimus 3. juulil Missouris Kansas Citys ja oli Layne Staley viimane avalik etteaste.[35]

Tegevuse katkemine ja Layne Staley surm (1996–2002) muuda

Kuigi Alice in Chains ei ole kunagi ametlikult laiali läinud, muutus Staley pärast oma endise kihlatu surma südamepõletiku tagajärjel üksikuks ja veetis enamuse ajast oma Seattle'i kodus. "Uimastid sobisid mulle aastaid", ütles Staley 1996. aastal Rolling Stone'ile, "kuid nüüd töötavad need minu vastu, mu elu on muutunud põrguks."[33] Kuna Alice in Chainsiga polnud võimalik jätkata, andis Cantrell 1998 välja oma esimese sooloalbumi "Boggy Depot", kus tegid kaasa ka Sean Kinney ja Mike Inez.[36] 1998 ühines Staley taas oma bändiga ja salvestas kaks uut lugu "Get Born Again" ja "Died". Algselt Cantrelli sooloalbumi jaoks kirjutatud lood anti välja 1999. aasta lõpul komplektis "Music Bank". Kogumik sisaldab 48 lugu, sealhulgas haruldasemaid lindistusi, demosid ja eelmiste albumite lugusid. Bänd andis välja ka 15 looga kogumiku "Nothing Safe: Best of the Box", mis oli näidiseks Music Bankile ja bändi esimene hitikogumik. Viimased ametlikud väljaanded sisaldavad ka 5. detsembril 2000 müüki lastud kontsertalbumit, mis kannabki nime "Live" ning 2001 välja antud hitikogumikku "Greatest Hits".[37]

2002 lõpetas Cantrell töö oma teise sooloalbumi "Degredation Trip" kallal, mille 1998. aastal kirjutatud sisu on ta põhiliselt seostanud Alice in Chainsi lõpuga, mis albumi väljaandmisaja (juuni 2002) lähenedes jätkuvalt aimatav oli. Sama aasta märtsis ütles Cantrell siiski: "Me oleme veel olemas, seega on võimalik, et me tulevikus midagi teeme ja ma väga loodan, et ühel päeval nii juhtub".[38]

Pärast kümneaastast heitlust uimastisõltuvusega leiti Layne Staley 19. aprillil 2002 surnult oma kodust. Tema ema ja kasuisa muutusid murelikuks, kui raamatupidajad panid tähele, et ta oma kontodelt enam raha välja ei võta. Kartused said tõeks, kui politsei abiga ta koju sisse murti. Lahkamisel avastati, et Staley suri heroiini ja kokaiini segu tarvitamise tõttu. Tema sõbrad arvasid, et lisaks uimastitele võis ta haigestuda ning tema nõrk immuunsüsteem ei suutnud sellega toime tulla. Staley leiti kaks nädalat pärast surma. Oma viimases intervjuus, mis oli antud mõni kuu varem, tunnistas ta: "Ma tean, et olen surmale lähedal. Tegin aastaid crack'i ja heroiini. Ma pole kunagi soovinud oma elu nii lõpetada."[39] Juunis välja antud sooloalbumi pühendas Cantrell Layne Staleyle.[40]

Uus kokkutulemine (2005–2008) muuda

2005 liitusid Jerry Cantrell, Mike Inez ja Sean Kinney uuesti Seattle'is, et esineda Lõuna-Aasiat tabanud tsunami ohvrite heategevuseks. Lauljaks võeti bändist Damageplan tuntud Pat Lachman. Teiste erikülaliste hulgas olid ka Maynard James Keenan Toolist ja Hearti Ann Wilson.[41] 10. märtsil 2006 mängiti kolmekesi VH1 "Decades Rock Live" kontserdil austusavaldusena Seattle'ist pärit muusikutele Ann ja Nancy Wilsonile (Heart). Nad mängisid lugu "Would?" koos Pantera ja Downi laulja Phil Anselmoga ning Guns N' Rosesi ja Velvet Revolveri Duff McKaganiga. Sellele järgnes "Rooster" koos Comes with the Falli laulja William Duvalli ja Ann Wilsoniga.[41] Kontserdile järgnes lühike USA klubiturnee, mõned festivalid Euroopas ja väike reis Jaapanisse. Bändi tagasituleku puhul andis Sony Music välja kauaoodatud Alice in Chainsi kogumiku "The Essential Alice in Chains". Viimane on 28 looga topeltalbum.[42]

Toimunud kontsertidel täitis DuVall bändis solisti kohta, Velvet Revolveri ja Guns N' Rosesi bassist Duff McKagan mängis taustakitarri.[41] Enne turneed mainis Kinney, et on muusikakirjutamisest huvitatud, kuid mitte nime Alice in Chains all.[43] AliceinChains.com teatas siiski, et bänd on alustanud uue materjali kirjutamist koos DuValliga nende laulja kohal.

Black Gives Way to Blue (2008–2010) muuda

  Pikemalt artiklis Black Gives Way to Blue

Blabbermouth.net teatas 2008. aasta septembris, et Alice in Chains läheb oktoobris stuudiosse uut albumit lindistama.[44] Nii juhtuski. Neljanda stuudioalbumi kallale asuti Foo Fightersi stuudios 606 Los Angeleses produtsendi Nick Raskulinecziga.[45] Revolver Golden God Awardsi üritusel ütles Jerry Cantrell, et bänd lõpetas 2009. aasta märtsis salvestamise ja nad töötlevad seda septembris ilmuva albumi jaoks.[46] Aprillis teatati, et leping albumi väljaandmiseks tehakse Virgin/EMI-iga, mis tähendas esimest plaadifirmavahetust üle 20 aasta kestnud karjääri jooksul.[47] Uue albumi "Black Gives Way to Blue" ametlikuks väljaandmiskuupäevaks sai 29. september. 30. juunil ilmus albumilt singel "A Looking in View", mida oli lühikest aega võimalik bändi kodulehelt alla laadida. Sama loo video riputati üles 7. juulil.[48] Teine singel "Check My Brain" saadeti raadiojaamadele 14. augustil ning tuli 3 päeva pärast müügile.[49] Lisaks teatati, et albumi nimiloos astub üles Elton John.[50]

2008. aasta septembris anti teada, et Alice in Chains astub järgmisel aastal peaesinejana üles Austraalias Soundwave Festivalil koos bändidega Nine Inch Nails ja Lamb of God,[51] lisaks pidi bänd mängima kolmandal iga-aastasel festivalil "Rock on the Range".[52] 2009. aasta veebruaris mängiti koos bändidega Mastodon, Avenged Sevenfold ja Glyder Marlay Parkis Dublinis Metallica soojendusartistina. 10. novembril 2009 astus bänd üles briti muusikasaates "Later... Live With Jools Holland" ning viimase artistina esitas lood "Lesson Learned", "Black Gives Way to Blue" ja "Check my Brain".

Oma Euroopa turneega ajastatult andis Alice in Chains välja oma järgmise singli "Your Decision" (16. novembril Ühendkuningriigis ja 1. detsembril USA-s).[53][54] Albumi neljas singel "Lesson Learned" avaldati rokkmuusikaraadiole juuni keskel.[55] 26. mail 2010 nimetas RIAA albumi "Black Gives Way to Blue" kuldplaadiks, kuna seda oli müüdud üle poole miljoni eksemplari.

Alice in Chains käis 2010. aasta lõpul koos Mastodoni ja Deftonesiga USA ja Kanada turneel. Viimane kandis nime "Blackdiamondskye", mis on segu bändide uusimate albumite ("Black Gives Way to Blue", "Diamond Eyes" ja "Crack the Skye") pealkirjadest.

Tulevane viies album ja Mike Starri surm (2010– ) muuda

2010. aasta aprillis teatas kitarrist Jerry Cantrell MTV uudistesaatele, et bänd kaalub viienda stuudioalbumi tegemist lähemas tulevikus. Ta selgitas: "Mõtteid on. Näis, kui kaugele jõuame. Hetkes püsimine on õige elamise viis ja me kindlasti loodame, et see juhtub. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei peaks.[56] Laulja William DuVall kommenteeris bändi tulevikuplaane ja plaanitavat albumit: "Meil on palju purjetamist, enne kui jõuame seda teha. Tulemas on palju esinemisi. Aga jah, üldiselt oleme tuleviku suhtes põnevil. Ma ei näe ette mingit pikka pausi."[57]

Septembris 2010 paljastas DuVall, et bänd ei ole veel alustanud uue albumi kirjutamist, kuid "küllalt riffe on juba võtta." Ta lisas: "Nii oli lugu, kui alguses uuesti alustasime. Me lihtsalt kogusime jupikesi ja mõni aeg hiljem tuhlasime läbi nende mäe, ja sellest sai Black Gives Way to Blue, nii et teatud momendil peaks olema loomulik öelda: "Hei, meil on juba palju kama koos. Sobrame kõik läbi ja vaatame, mis pihku jääb." DuVall mainis veel, et uus album võib sisaldada ka "Black Gives Way to Blue" jaoks kirjutatud lugusid.[58]

8. märtsil 2011 leiti Salt Lake Citys surnult endine Alice in Chainsi bassist Mike Starr. Politsei ütles Reutersile, et nad kutsuti kell 13.42 Starri koju, kust nad leidsid tema surnukeha. Mees oli 44-aastane. Raportitest sai hiljem ilmsiks, et Starri toakaaslane oli näinud teda mõni tund enne surnuna leidmist segamas metadooni ärevusravimitega. Hilisemad teated kinnitasid, et Starri surm võis olla seotud kahe erinevat tüüpi antidepressandiga, mida arst talle kirjutanud oli.[59][60][61] 20. märtsil 2011 korraldati Starri avalik mälestusüritus Seattle'i keskpargi purskkaevu (International Fountain) juures. Toimus ka mälestusteenistus, kus Mike Inezi sõnul käisid kohal ka Jerry Cantrell ja Sean Kinney.[62]

21. märtsil 2011 teatas Metal Hammer, et Alice in Chains hakkab aasta lõpus uut albumit salvestama.[63] 19. juulil ütles Hearti laulja Ann Wilson Ultimate Classic Rockile, et oli Alice in Chainsi stuudios külastanud ja nad töötavad nüüd uue albumi kallal.[3] 13. augustil Oklahomas antud kontserdi lõpetas Cantrell sõnadega: "On aeg minna tagasi stuudiosse ja see plaat lõpetada."

Nii Cantrell kui ka Inez on hiljuti teatanud, et bänd on alustanud viienda albumi lindistamist, mis plaanitakse aastavahetuse paiku välja anda. Kuigi albumit hakati ette valmistama juba 2011, lükkas Cantrelli operatsioon materjali salvestamise edasi. Intervjuus seletas ta, et tal olid õlgades luukasvised ja probleemid kõhredega. "Mul oli sama probleem teise õlaga umbes kuus aastat tagasi, nii et nüüd lasin mõlemat parandada. See on vigastus, mis tekib pidevatest sundliigutustest mängimisel."[64]

Muusikastiil muuda

Kuigi põhivoolumeedia nimetab Alice in Chainsi grungebändiks, on fännid ja kriitikud seda kui ebatäpset mõistet vältima hakanud. Jerry Cantrelli arvates on nende muusika põhiliselt heavy metal. 1996 ütles ta Guitar Worldile: "Oleme palju erinevaid asju... ma ei tea täpselt, mis segu see on, aga selles on kindlasti koos metal, bluus, rock'n'roll, ehk veidi punki. Metal'i pool ei kao kunagi ja ma ei soovikski, et nii juhtuks."[65]

Jerry Cantrelli kitarristiil ühendab Allmusicu Stephen Erlewine'i sõnul "jõulised rifid ja ulatusliku kitarriseade",[66] et luua "aeglased paheliselt minoorse kõlaga rifid".[67] Kui madalaks häälestatud kärisev kitarr segatuna Staleyle iseloomuliku "urinast karjumiseks muutuva" vokaaliga meeldib heavy metal'i fännidele, on bändil ka "meloodiatunnetus, mida pole võimalik eitada" ja viimane viis bändi muusika palju laiema publikuni.[14][24]

Kriitikute sõnul on bändi muusika "metal'ifännide jaoks küllalt karm, kuid nende sünge temaatika ja pungile iseloomulik agressiivsus on tõstnud neid Seattle'i grunge bändide etteotsa."[36] Kolmelt Alice in Chainsi plaadilt leiab vaid akustilist muusikat, mida esmalt anti välja eraldiseisvalt. Bändi nimialbum aga ühendab stiilid moodustades "süngelt nihilistliku heli, mis tasakaalustas käriseva raske roki põhjalikult lihvitud akustiliste esitustega."[36]

Alice in Chainsi iseloomustab ka omapärane Staley ja Cantrelli loodud vokaalharmoonia, mis sisaldab omavahel üleulatuvaid käike (overlap) ning topeltsoololaulu.[36] Alyssa Burrows kommenteeris, et bändi iseloomulik helikeel "tuli Staley laulustiilist ja sõnadest, mis olid seotud tema isikliku elu probleemidega."[68] Staley lugusid peeti tihti süngeteks[36] tänu teemadele nagu sõltuvused, masendus ja suitsiid.[22] Cantrelli teemaks olid rohkem isiklikud suhted.

Pärand muuda

Alice in Chains on müünud üle 14 miljoni albumi Ameerika Ühendriikides ja umbkaudu 35 miljonit kogu maailmas, välja andnud kaks esikohaalbumit, 21 edetabelites esi-40 hulka tõusnud lugu ning välja teeninud 8 Grammy nominatsiooni. VH1 edetabelis "100 Greatest Artists of Hard Rock" (100 parimat hard rock'i artisti) asub bänd 34. kohal.[69] Hit Parader nimetas Alice in Chainsi paremuselt 15. live bändiks[70] ja laulja Layne Staley 27. kõigi aegade parimaks vokalistiks.[71] Ajakiri Close-Up nimetas albumi "Dirt" viimase kahe aastakümne paremuselt viiendaks.[72] 2009 augustis võitis Alice in Chains "Kerrag! Icon Award" auhinna.[73]

Alice in Chains on mõjutanud paljusid bände, nende hulgas on näiteks Godsmack, kes MTV Jon Wiederhorni sõnul "on Alice in Chainsi järginud ja samaaegselt lisanud omaenda iseloomulikke jooni". Godsmacki laulja ja asutaja Sully Erna on nimetanud Layne Staleyt oma põhiliseks eeskujuks.[74] Staind on lives kaverdanud Alice in Chainsi lugu "Nutshell", mis ilmus ka kogumikul "The Singles: 1996–2006", ning on albumi "14 Shades of Gray" tarvis kirjutanud Staleyle pühendatud loo "Layne".[75] Three Days Grace esitab samuti loo "Rooster" kaveri, mille võib leida DVD-lt "Live at the Palace". Alice in Chainsilt on inspiratsiooni saanud ka Creed,[76] Nickelback,[76], Taproot, Stone Sour, Puddle of Mudd, Smile Empty Soul[76] Avenged Sevenfold, Cold,[77] Hurt, Days of the New ja Tantric.[22] Metallica on öelnud, et nad on alati soovinud bändiga koos tuuritada ning et Alice in Chains on olnud inspiratsiooniks nende 2008. aasta albumile "Death Magnetic".[78] Metallica lindistas ka loo "Rebel of Babylon" austusavaldusena Layne Staleyle, mis jäi tootmispiirangute tõttu albumilt "Death Magnetic" välja, kuid avaldati hiljem neljaloolisel EP-l "Beyond Magnetic".

Alice in Chains on avaldanud märgatavat mõju ka moodsale heavy metal'ile. Nende lugusid on esitanud sellised metal-bändid nagu Opeth,[79] Dream Theater,[80] Suicide Silence[81] ja Grave.[82] Pantera ja Damageplani kitarrist Dimebad Darrell on Jerry Cantrelli mängu imetlenud. Guitar Internationalile antud intervjuus ütles ta, et "Jerry Cantrelli poolt albumile "Dirt" antud tõetruu elamus on väärt palju rohkem kui keegi, kes mängib viis miljonit nooti".[83] Rootsi meloodilise death metal'i bändi In Flames laulja Anders Friden on nimetanud Layne Staleyt inspiratsiooniks oma vokaalile bändi hilisematel albumitel.[84] Lisaks muusikutele on bändi jumaldanud ka kriitikud nagu Steve Huey "Allmusicust", kes nende 1999. aasta kogumikku "Nothing Safe" hinnates nimetab neid "üheks paremaks 1990. aastate metal-bändiks".[85]

Liikmed muuda

Endised liikmed muuda

Diskograafia muuda

Stuudioalbumid muuda

EP-d muuda

  • "We Die Young" (1990)
  • "Sap" (1992)
  • "Jar of Flies" (1994)

Kontsertalbumid muuda

  • "Unplugged" (1996)
  • "Live" (2000)
  • "Live Facelift" (2016)

Kogumikud muuda

  • "Jar of Flies/Sap" (1994)
  • "Nothing Safe: Best of the Box" (1999)
  • "Music Bank" (1999)
  • "Greatest Hits" (2001)
  • "The Essential Alice in Chains" (2006)

Viited muuda

  1. ↑ ALICE IN CHAINS Interviewed By VOICE OF AMERICA Blabbermouth.net 28. mai 2010 (vaadatud 15. juuni 2010) arhiveeritud artikkel
  2. ↑ Recording Industry Association of America RIAA (vaadatud 14. juuli 2011)
  3. ↑ 3,0 3,1 "Alice in Chains Is Working On New Music, Says HEART's Ann Wilson". Blabbermouth.net. 20.07.2011. Vaadatud 20.07.2011.
  4. ↑ 4,0 4,1 David de Sola (05.04.2012). "How Alice in Chains Found the Most Memorable Voice in Grunge". The Atlantic. Vaadatud 16.04.2012.
  5. ↑ Prato, Greg. "Grunge is Dead: The Oral History of Seattle Rock Music." p. 214. April 2009.
  6. ↑ 6,0 6,1 Prato, Greg. "Grunge is Dead:The Oral History of Seattle Rock Music." p. 215-216. April 2009.
  7. ↑ "Sweet Alice". Metal-archives.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.07.2011. Vaadatud 17.08.2011.
  8. ↑ 9,0 9,1 "Discography – Dirt". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.07.2006. Vaadatud 09.02.2008.
  9. ↑ 10,0 10,1 Moses, Michael (september 1991). "Alice in Chains: Who is Alice and Why is She in Chains?". Rockbeat magazine. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  10. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 "Alice in Chains – Artist chart History". Billboard.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.12.2007. Vaadatud 09.11.2007.
  11. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 Gill, Chris (September 1999). "Dirt". "Guitar World".
  12. ↑ "Singles". Billboard.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.12.2007. Vaadatud 20.12.2007.
  13. ↑ 14,0 14,1 Huey, Steve. [[[:Mall:Allmusic]] "Facelift"]. Allmusic. Vaadatud 01.01.2008. {{cite web}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  14. ↑ 15,0 15,1 Glickman, Simon. "Enotes – Alice in Chains". Enotes.com. Vaadatud 28.12.2007.
  15. ↑ "Alice in Chains Guitarist Discusses 1990 Clash of the Titans tour, Touring With Ozzy". Blabbermouth.net. 07.10.2007. Vaadatud 09.02.2008.
  16. ↑ "34th Grammy Awards – 1992". Rockonthenet.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.01.2008. Vaadatud 08.12.2007.
  17. ↑ "Singles – Soundtracks and music scores". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.11.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  18. ↑ "1993 MTV Video Music Awards". Rockonthenet.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.12.2007. Vaadatud 08.12.2007.
  19. ↑ 20,0 20,1 Turman, Katherine (veebruar 1993). "Digging Dirt". RIP magazine. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  20. ↑ Huey, Steve. [[[:Mall:Allmusic]] "Dirt"]. Allmusic. Vaadatud 01.01.2008. {{cite web}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  21. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Wiederhorn, Jon (06.04.2004). "Remembering Layne Staley: The Other Great Seattle Musician To Die On April 5". VH1. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.06.2008. Vaadatud 22.12.2007.
  22. ↑ "2006 band bio – Aliceinchains.com". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.07.2006. Vaadatud 14.12.2007.
  23. ↑ 24,0 24,1 D'Angelo, Joe (20.04.2002). "Layne Staley, Alice In Chains Singer, Dead At 34". VH1. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.12.2007. Vaadatud 25.11.2007.
  24. ↑ 25,0 25,1 Andrews, Rob (august 1994). "A Step Beyond Layne's World". Hit Parader. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  25. ↑ "Jar of Flies – Discography". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.12.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  26. ↑ Evans, Paul. "Jar of Flies". Rolling Stone. Vaadatud 04.03.2012.
  27. ↑ Wiederhorn, Jon (08.02.1996). "To Hell and Back". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.07.2012. Vaadatud 04.03.2012.
  28. ↑ 29,0 29,1 29,2 Rothman, Robin (08.02.1996). "Layne Staley Found Dead". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.08.2012. Vaadatud 04.03.2012.
  29. ↑ 30,0 30,1 "Meldrum Working With Producer Toby Wright". Blabbermouth.net. 26.04.2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.01.2008. Vaadatud 20.12.2007.
  30. ↑ "Alice in Chains timeline". Sonymusic.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.02.2008. Vaadatud 01.02.2008.
  31. ↑ Wiederhorn, Jon (30.11.1995). "Alice in Chains: Alice in Chains review". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.04.2009. Vaadatud 01.01.2008.
  32. ↑ 33,0 33,1 Fischer, Blair R (04.09.1998). "Malice in Chains?". Rolling Stone. Vaadatud 08.04.2012.
  33. ↑ "Alice in Chains Concert Chronology: MTV Unplugged Session". John Bacus. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.12.2007. Vaadatud 12.12.2007.
  34. ↑ "Alice in Chains – Sold Out". Hampton Beach Casino Ballroom. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.11.2007. Vaadatud 25.11.2007.
  35. ↑ 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 Erlewine, Thomas; Prato, Greg. [[[:Mall:Allmusic]] "Alice in Chains Biography"]. Allmusic. Vaadatud 28.11.2007. {{cite web}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  36. ↑ "Alice in Chains.com – Discography". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.06.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  37. ↑ Wiederhorn, Jon Jerry Cantrell Conjures Ghost Of Alice In Chains On New LP MTV.com (March 20, 2002). Retrieved on 6–20–09.
  38. ↑ Wiederhorn, Jon (25.02.2003). "Late Alice In Chains Singer Layne Staley's Last Interview Revealed In New Book". MTV. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2007. Vaadatud 22.12.2007.
  39. ↑ "Well Worth The Trip". Roadrunner Records UK. 24.12.2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2008. Vaadatud 07.12.2007.
  40. ↑ 41,0 41,1 41,2 "Metallica man joins Alice in Chains". Rolling Stone. 09.06.2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.11.2007. Vaadatud 25.11.2007.
  41. ↑ "The Essential Alice in Chains". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2007. Vaadatud 28.12.2007.
  42. ↑ Harris, Chris (23.02.2006). "Remaining Alice In Chains Members Reuniting For Summer Gigs". MTV.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.12.2007. Vaadatud 24.11.2007.
  43. ↑ "Alice in Chains To Enter Studio In October". Blabbermouth.net. 05.09.2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2008. Vaadatud 05.09.2008.
  44. ↑ "Alice in Chains Working With Rush/Foo Fighters Producer". Blabbermouth.net. 23.10.2008. Vaadatud 23.10.2008.
  45. ↑ "Alice In Chains Set To Release First Album In 14 Years". Ultimate-Guitar.com. 09.04.2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.04.2009. Vaadatud 09.04.2009.
  46. ↑ "Alice In Chains Signs With Virgin/EMI". Blabbermouth.net. 25.04.2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.04.2009. Vaadatud 25.04.2009.
  47. ↑ "Alice In Chains: 'A Looking In View' video available". idiomag. 08.07.2009. Vaadatud 27.07.2009.
  48. ↑ "Alice In Chains: New Single, Video On The Way". Blabbermouth.net. 26.06.2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.06.2009. Vaadatud 26.06.2009.
  49. ↑ Moody, Nekesa Mumbi. "Alice In Chains Scores Elton John for Tribute Track". Billboard. August 11, 2009.
  50. ↑ "NIN, Alice in Chains, Scars on Broadway, Lamb of God Confirmed For Australia's Soundwave". Blabbermouth.net. 23.09.2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.09.2008. Vaadatud 23.10.2008.
  51. ↑ "Rock on the Range". AliceInChains.com. 13.02.2009. Vaadatud 16.02.2009.
  52. ↑ "Alice In Chains To Release 'Your Decision' Single". Blabbermouth.net. 12.10.2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.10.2009. Vaadatud 16.10.2009.
  53. ↑ "Future Releases on Alternative Radio Stations, Independent Artist Song Releases |". Allaccess.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.07.2011. Vaadatud 14.07.2011.
  54. ↑ "Radio Industry News, Music Industry Updates, Arbitron Ratings, Music News and more!". FMQB. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.07.2011. Vaadatud 14.07.2011.
  55. ↑ "Alice in Chains Guitarist Says 'There Are Thoughts' Of A New Album". Blabbermouth.net. 13.04.2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.04.2010. Vaadatud 13.04.2010.
  56. ↑ "Alice In Chains finds its voice". Theweekender.com. 13.04.2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.04.2010. Vaadatud 17.04.2010.
  57. ↑ "Alice in Chains Follow-Up Album Likely, Says Frontman". Billboard.com. 08.09.2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2010. Vaadatud 08.09.2010.
  58. ↑ Quinn, Ben (9. märts 2011). "Mike Starr, legendary Alice in Chains bass player, found dead". The Guardian.
  59. ↑ Goodman, Dean (8. märts 2011). "Former Alice in Chains rocker Mike Starr dies". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 15. augustil 2012.
  60. ↑ Metcalf, Jr. Dan. "Former 'Alice in Chains,' 'Celebrity Rehab' star dies in Salt Lake City" ABC News, March 8, 2011
  61. ↑ Wilkle, Jim (31.03.2011). "ESPN Music's 2011 bass-ball preview Mike Inez". Sports.espn.go.com. Vaadatud 17.08.2011.
  62. ↑ "Alice In Chains To Begin Work On New Album". Metalhammer.co.uk. 21.03.2011. Vaadatud 17.08.2011.
  63. ↑ "New Alice in Chains Album Will Come Out in Late 2012 or Early 2013". Vaadatud 3. juunil 2012.
  64. ↑ Gilbert, Jeff (January 1996). "Go Ask Alice". Guitar World.
  65. ↑ Erlewine, Stephen Thomas. "Degradation Trip Review". Allmusic. Vaadatud 08.12.2007.[kõdulink]
  66. ↑ Erlewine, Stephen Thomas. "Degradation Trip". Allmusic. Vaadatud 30.03.2012.
  67. ↑ Burrows, Alyssa (17.05.2002). "Alice in Chains singer Layne Staley dies on April 5, 2002". Historylink.com. Vaadatud 08.12.2007.
  68. ↑ "VH1: 100 Greatest Hard Rock Artists". Rockonthenet.com. 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.01.2008. Vaadatud 08.01.2008.
  69. ↑ "Hard Rock's All-Time Top 100 Live Bands". Hit Parader. February 2008.
  70. ↑ "Heavy Metal's All-Time Top 100 Vocalists". Hit Parader. November 2006.
  71. ↑ "Metallica, Pantera: Top Albums Of Last 17 Years". ultimate-guitar.com. April 30, 2008.
  72. ↑ "News – The 2009 Kerrang! Awards winners". Kerrang!. August 3, 2009.
  73. ↑ D'Angelo, Joe; Vineyard, Jennifer; Wiederhorn, Jon (22.04.2002). "MTV.com – "'He Got Me To Start Singing': Artists Remember Layne Staley"". MTV.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.10.2007. Vaadatud 08.11.2007.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  74. ↑ Snierson, Dan (07.05.2004). "Layne Staley gets Born Again". Entertainment Weekly. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.01.2008. Vaadatud 06.01.2007.
  75. ↑ 76,0 76,1 76,2 Erlewine, Stephen Thomas; Prato, Greg. "Alice in Chains Biography". Billboard. Vaadatud 30.03.2012.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  76. ↑ "Avenged Sevenfold | Related Artists | Discover New Music". MTV. Vaadatud 14.07.2011.
  77. ↑ Metallica: Metal Machines (Louder Faster Stronger). Rolling Stone. Oktoober 2008. Lk 58–67.
  78. ↑ "OPETH Covers ALICE IN CHAINS, ROBIN TROWER During New Album Sessions".
  79. ↑ "‪Dream Theater – "Would" Alice in chains Cover‬‏". YouTube. 05.09.2006. Vaadatud 14.07.2011.
  80. ↑ "Suicide Silence Cover Alice In Chains".
  81. ↑ "GRAVE Cover ALICE IN CHAINS' 'Them Bones'".
  82. ↑ "Dimebag Darrell Interview : Guitar Interviews". Guitarinternational.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.07.2011. Vaadatud 14.07.2011.
  83. ↑ "IN FLAMES Frontman: When I Was A Teenage Headbanger..."
  84. ↑ Huey, Steve. [[[:Mall:Allmusic]] "Nothing Safe – Alice in Chains"]. AllMusic. Vaadatud 17.08.2011. {{cite web}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alice_in_Chains&oldid=6513696"