Alfred de Vigny
Alfred Victor de Vigny (27. märts 1797 Loches – 17. september 1863) oli prantsuse luuletaja, näitekirjanik ja romaanikirjanik.
Elulugu muuda
Alfred de Vigny sündis vanas, Prantsuse revolutsiooni poolt ruineeritud aadliperekonnas. Kibestunud vanemad kasvatasid de Vignyd kuningatruuduse ja Napoleoni vihkamise vaimus. Restauratsiooni ajaks oli de Vigny jõudnud kõrgemasse ohvitseride kooli ja esialgu tundis ta kuningavõimu taastamise üle siirast heameelt. 18-aastaselt katkestas ta õpingud ning temast sai alamleitnant ainult aadlikest koosnevas kompaniis. Kuid peagi pettus ta teenistuses, sest tema ainukeseks "kangelasteoks" jäi Louis XVIII eskortimine Napoleoni tagasipöördumise ajal Elbalt.
Alfred de Vigny pühendas kogu oma kuninga teenimisest vaba aja lugemisele ja luuletamisele. Aastal 1822 ilmutas ta anonüümselt 10 luuletusest koosneva kogu "Luuletused". Aastal 1824 ilmus "Eloa", millele sai osaks suurepärane vastuvõtt. 1825. aastast alates pühendas ta end ainult kirjutamisele: 1826. aastal ilmus luulekogu "Antiiksed ja moodsad luuletused", ajalooline romaan "Cinq-Mars", mis jutustas markii de Cinq-Marsi julgest vandenõust kardinal Richelieu vastu, kes markiil selle eest pea maha raiuda lasi. De Vigny kirjutas ka näidendeid ja tõlkis Shakespeare'i aleksandriinidesse. Victor Hugo kõrval oli de Vigny romantilise koolkonna üks olulisimaid autoreid. Kodanlaste kuninga Louis-Philippe I võimuletulek solvas teda sügavalt. Oma päevikus märkis ta, et see oli talle "poliitilisest ebausust vabanemise" aeg. Ta hakkas huvi tundma Lamennais' sotsiaalse kristluse vastu ning võttis omaks isegi mõned vabariiklikud ideed.
Sel perioodil loobus ta luuletamisest. Ta hakkas proosavormis kirjutama neist, kes on oma ideaalide nimel valmis valima vaesuse või surma. 1832 ilmus "Stello" (sellest tegi ta ka lavavariandi "Chatterton", 1835), materialistlikule ühiskonnale jalgu jääva luuletaja lugu, kelle traagilises saatuses nägi autor vaimsete väärtuste allakäiku ühiskonnas.
Aastad 1837 ja 1838 olid de Vigny elu segaduste- ja õnnetusterohkeimad. Algas tema erakuelu, mille viljadeks olid suurepärased luuletused täis kannatust ja kirgastumist. Need inimteadvuse arengut kujutavad filosoofilised luuletused, mis peegeldavad Jumalast hüljatud inimhinge visklemist poliitika, tsivilisatsiooni ja tunnete kolmnurgas, ilmusid alles pärast luuletaja surma (kogu "Saatused").
Tema nägemuses on inimkonna arengut innustava geniaalsuse hinnaks üksindus. Nii, nagu poeet on Jumalast hüljatud, nii on seda ka kogu inimkond, kellel on valida ainult kannatuse ja surma vahel. Kannatus ja vaprus saatusele vastu astumisel tagavad inimväärikuse. Pärast ebaõnnestunud katset poliitikasse lülituda (1848) elas de Vigny tagasitõmbunult ja kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1867 ("Päevik").