Alexander von Benckendorff
Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (vene keeles Александр Христофорович Бенкендорф; 23. juuni (vkj)/ 4. juuli 1781 Tallinn[1][2] – 11. september (vkj)/ 23. september 1844 Peterburi[2]) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane.
| Alexander von Benckendorff | |
|---|---|
 Krahv Alexander von Benckendorff. George Dawe maal | |
| Sündinud |
23. juuni 1781 Tallinn Eestimaa kubermang Venemaa keisririik |
| Surnud |
23. september 1844 Peterburi Peterburi kubermang Venemaa keisririik |
| Teenistus | Venemaa keisririik |
| Auaste | jalaväekindral |
| Juhtinud |
Moskva linna komandant 2. tragunidiviisi ülem Kaardiväekorpuse staabiülem 1. kürassiiridiviisi ülem Kolmanda osakonna ja Sandarmi Üksikkorpuse ülem |
| Sõjad/lahingud |
Napoleoni sõjad Dekabristide ülestõus |
| Autasud |
Venemaa ordenid: Püha Anna ordeni 3. järk (1804) Püha Vladimiri ordeni 4. järk (1804) Püha Anna ordeni 2. järk (1807) Püha Georgi ordeni 4. järk (1812) Püha Georgi ordeni 3. järk (1813) Püha Anna ordeni 1. järk (1813) Püha Vladimiri ordeni 2. järk (1814) Püha Anna ordeni 1. järk briljantidega (1814) Välisriikide ordenid: Preisimaa Pour le Mérite (1807) Preisimaa Punase Kotka ordeni 1. klass (1813) Rootsi Põhjatähe orden (1813) Rootsi Mõõgaorden (1813) |
Ta on tuntud Venemaa keisririigi salapolitsei Üksiku Sandarmikorpuse (vene keeles Отдельный корпус жандармов) loojana ja riikliku julgeolekuasutuse – kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–1844.
Elukäik muuda
Alexander von Benckendorff sündis jalaväekindral Christoph von Benckendorffi (1749–1823) ja Württembergi õuemarssali tütre, vabapreili Charlotte Auguste Johanna Schilling von Canstadti [3] (1744–1797) pojana.[2] Tema vend Konstantin von Benckendorff (1784–1828) oli Venemaa sõjaväelane (kindralleitnant) ja diplomaat ning tema õde Dorothea (1785–1857), kes oli abielus Venemaa diplomaadi vürst Christopher Heinrich von Lieveniga (1774–1839), oli tuntud seltskonnategelane Pariisis ja Londonis.[2]
Alexander von Benckendorff õppis Peterburis jesuiitide koolis, mida juhatas abt Dominique Charles Nicholas.
Sõjaväeteenistus muuda
1798. aastal alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovi ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks.
1803. aastal osales ta sõjategevuses Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales 1806.–1807. aasta sõjakäigus, sealhulgas Preussisch Eylau lahingus. 1807. aastal ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811. aastal lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa keisririigi vägede tagaosa ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga.[4]
Hilisema sõjategevuse käigus paistis ta silma andeka väejuhina. Ta juhatas 1812. aastal rünnakut Veliži all, mille käigus võeti vangi 8000 vastase sõdurit ja 3 kindralit. Ta oli Moskva linna komandant enne selle vallutamist, linnast taandumise ajal ja pärast vabastamist määrati ta uuesti sealse garnisoni ülemaks. Benckendorff lõi Prantsuse vägesid Tempelbergi all, mille eest sai Georgi ordeni 3. järgu, ja oli esimeste Venemaa sõjaväelaste hulgas, kes sisenesid Berliini. Ta osales Leipzigi lahingus ja seejärel Amsterdami vallutamises.[4][5]
1816. aastal määrati ta 2. tragunidiviisi ülemaks ning 1819. aastal Kaardiväekorpuse staabiülemaks. Samal aastal sai ta ka kindraladjutandiks. 1821. aastal ülendati Benckendorff kindralleitnandiks ja määrati 1. kürassiiridiviisi ülemaks.[4]
Töö riigiametites muuda
1821. aastal andis Benckendorff keiser Aleksander I-le enda algatusel koostatud ettekande, milles teavitas keisrit opositsioonilise Hüvanguliidu olemasolust ning soovitas nende suhtes kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Keiser jättis raporti tähelepanuta.[4]
Benckendorff osales dekabristide ülestõusu mahasurumises 1825. aastal ning Nikolai I määras Benckendorffi vastloodud Kolmanda osakonna ja Sandarmi Üksikkorpuse ülemaks, neile ametikohtadele jäi ta kuni oma surmani 1844. aastal.[4]
1827. aastal nimetati Benckendorff Keiserliku Teaduste Akadeemia auliikmeks.[4]
1829. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ning 1831. aastal arvati ta Riiginõukogu ja ministrite komitee liikmeks.[4]
1832. aasta 27. oktoobril andis Nikolai I Benckendorffile krahvi tiitli. Meessoost pärijate puudumise tõttu lubas keiser 15. novembril 1832, Benckendorffi palvel erandkorras laiendada krahvitiitli kandjate ringi tema venna Konstantin von Benckendorffi pojale Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph Maximilian von Benckendorfile (1817–1858) ja tema järeltulijatele.[4]
1834. aastal autasustati teda Venemaa kõrgeima, Andreas Esmakutsutu ordeniga. Nikolai I hea sõbrana saatis ta sageli keisrit tema visiitidel.[4]
Krahv Benckendorff suri 23. septembril (vkj. 11. septembril) 1844 teel Badenist, kus ta oli viibinud ravil, koju Peterburi. Kuulnud uudist krahvi surmast, öelnud keiser Nikolai I: "Ta ei ajanud mind kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega."[6]
Alexander von Benckendorffil oli veider komme unustada oma nimi, mille meeldetuletamiseks pidi ta vaatama oma visiitkaarti.[6]
Alexander von Benckendorff ja Eestimaa muuda
Benckendorffile kuulus Eestimaal mitu mõisa. 1819. aastal omandas ta Varangu mõisa, 1827. aastal Keila-Joa mõisa, 1837. aastal Meremõisa mõisa ja 1838. aastal Käesalu mõisa.[7] Viimase kolme baasil moodustas ta Keila-Joa majoraadi.
1838. aastal ostis krahv Benckendorff 375 000 bankorubla eest oma vennapoeg Konstantin von Benckendorffilt Kabala ja Kehtna mõisa, mille ta juba 1843. aastal müüs 114 286 hõberubla eest maha oma sugulase Alexander von Benckendorffi (1819–1851) abikaasale Catharinale (sündis 1826).[8]
Ta on maetud Keila-Joa mõisa kalmistule.
Autasud[9] muuda
Venemaa ordenid muuda
- Püha Anna ordeni III klass (27. veebruar 1804)
- Püha Vladimiri ordeni IV klass (9. detsember 1804)
- Püha Anna ordeni II klass (22. aprill 1807)
- Püha Georgi ordeni IV klass (26. mai 1812)
- Püha Georgi ordeni III klass (17. veebruar 1813)
- Püha Anna ordeni I klass (29. oktoober 1813, briljandid 1814)
- Püha Vladimiri ordeni II klass (20. jaanuar 1814)
- Püha Aleksander Nevski orden (25. detsember 1825, briljandid 30. september 1827)
- Püha Vladimiri ordeni I klass (30. september 1828)
Püha Andreas Esmakutsutu orden (22. aprill 1834, briljandid 16. aprill 1841)
Venemaa medalid muuda
- Hõbemedal "1812. aasta Isamaasõja mälestuseks"
- Hõbemedal "Pariisi vallutamise eest"
- Hõbemedal "Türgi sõja eest 1828–1829"
Välisriikide ordenid muuda
- Preisimaa Pour le Mérite (13. veebruar 1807)
- Preisimaa Punase Kotka ordeni I klass (1813, briljandid 1829)
- Rootsi Põhjatähe orden (1813)
- Rootsi Mõõgaorden (1813)
- Austria Püha Stephani ordeni suurrist
- Poola Valge Kotka orden (1830)
- Preisimaa Musta Kotka orden (1833)
- Baieri Püha Huberti orden (1838)
- Saksi-Weimari Valge Pistriku ordeni I klass (1838)
- Hannoveri Welfide ordeni I klass (1840)
Muud autasud muuda
- Madalmaade kuninga kingitud kuldmõõk kirjaga "Amsterdam ja Breda" (1814)
- Suurbritannia printsregendi kingitud kuldsaabel kirjaga "1813. aasta sõjakäikude eest"
- Kuldmõõk "Vapruse eest" teemantidega
- Märk "25-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1828)
- Märk "30-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1832)
- Märk "35-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1836)
- Märk "40-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1840)
Perekond muuda
Krahv Alexander von Benckendorff abiellus kindralmajor Pavel Bibikovi lese Jelizavetaga (sündinud Jelizaveta Donets-Zahharževskaja (Елизавета Андреевна Донец-Захаржевская)).[2] Abielust sündisid:
- krahvitar Anna von Benckendorff (1818–1900), abiellus 1840. aastal Austria diplomaadi krahv Rudolf Apponyiga (1812–1876)[2];
- krahvitar Maria von Benckendorff (1820–1880), Keila-Joa majoraadi pärijanna, abiellus keiserliku õukonna õuemeistri vürst Grigori Volkonskiga (1808–1882)[2];
- krahvitar Sophia von Benckendorff (suri 1875), abiellus esmalt tõelise riiginõuniku ja Kurski kuberneri Pavel Demidoviga (suri 1859) ning seejärel Poltaava kubermangu aadlimarssali vürst Sergei Kotšubeiga (1820–1880)[2].
Esimesest abielust oli Jelizavetal 2 tütart.[10]
Krahv Alexander von Benckendorff on vürst Peeter Volkonski vanavanavanavanavanaisa.
Sugupuu[2][11] muuda
| Krahv Alexander von Benckendorffi esivanemad | |||
| Krahv Alexander von Benckendorff (1781–1841) |
Christoph von Benckendorff (1749–1823) |
Michael von Benckendorff (ristiti 1720; maeti 1775) |
Johann von Benckendorff (ristiti 1659; suri 1727) |
| Klara von Schultzen (suri 1731) | |||
| Sophie von Löwenstern (1724–1783) |
Christoph von Löwenstern (1683–1724) | ||
| Katharina Rigemann (1690–1753) | |||
| Vabapreili Charlotte Auguste Johanna Schilling von Canstadt (1744–1797) |
Vabahärra Carl Friedrich Schilling von Canstadt (1697–1754) |
Vabahärra Wilhelm Friedrich Schilling von Canstadt | |
| Carolina Luisa von Wangen | |||
| Vabapreili Regina Luisa von Bernerdin zum Pernthurn auf Pregrat (1718–1767) |
... | ||
| ... | |||
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Arthur Kleinschmidt: Russland's Geschichte und Politik dargestellt in der Geschichte des russischen hohen Adels, lk. 255
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3: Estland". Starke. Görlitz 1930. lk. 30–33
- ↑ Parandused Eestimaa rüütelkonna genealoogilisele käsiraamatule
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Бенкендорф Александр Христофорович
- ↑ Michael V. Leggiere. "The Fall of Napoleon: The allied invasion of France, 1813–1814". Cambridge University Press, 2007 lk. 100–102
- ↑ 6,0 6,1 Alexander Benckendorff
- ↑ Alo Särg. "Harjumaa mõisad ja mõisnikud". Argo. Tallinn 2006. lk. 56, 98 ja 116
- ↑ Kabala mõisa omanikud
- ↑ БЕНКЕНДОРФ (1-й) Александр Христофорович (Константин Александр Карл Вильгельм
- ↑ "Воспоминания" С. М. Волконскй
- ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Görlitz. 1930. lk. 122
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Alexander von Benckendorff |
- Nordisk familjebok (1904) lk. 1321
- Krahv Aleksander Benckendorff Keila-Joa loss