Aleksander Vassenin
Aleksander Vassenin (9. jaanuar 1953 Tallinn – 3. september 2007 Tallinn) oli eesti sotsiaaltöötaja ja ajaloolane.
Haridus muuda
Aleksander Vassenin õppis 1960–1970 Tartu Pimedate Laste Internaatkoolis ja 1970–1973 Tallinna Kaugõppe Erikeskkoolis. Lõpetas 1978. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo eriala, juhendaja oli professor Jaan Konks. 2002. aastal lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö eriala, kaitses sotsiaaltöö magistri kraadi tööga “Nägemispuudega inimesed: sotsialiseerumise võimalusi”, juhendaja oli professor Taimi Tulva.[1]
Töö muuda
Töötas aastatel 1978–1980 Eesti Pimedate Ühingu (EPÜ) klubi juhatajana, 1980–1983 EPÜ Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadi (ÕTK) algorganisatsiooni büroo esimehena, 1983–1993 EPÜ Tallinna ÕTK metallistantsijana. Aastatel 1986–1989 õpetas töö kõrvalt EPÜ Õppemetoodilises Rehabilitatsiooni Keskuses punktkirja. 1994–1995 Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimehe asetäitja.[2] 1997. aastast töötas Astangu Toimetulekukeskuse rehabilitoloog-konsultandina.[3]. 2007. aasta algusest surmani töötas puuetega inimeste anonüümse nõuandetelefoni Abilaegas nõustajana.[4]
Ühiskondlik tegevus muuda
Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Kodu-uurimise Seltsi ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi liige. Tegi ettekandeid pimedate ajaloost Tallinnas, kogus esemeid, mälestusi ja dokumente Tallinna Linnamuuseumile ja Eesti Pimedate Muuseumile Tartus. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige 1983–1986 ja 1994–1998. 1986–1992 Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadi ametiühingu juhatuse liige, 1988–1992 Eesti Pimedate Ühingu Põhja-Eesti Regiooni juhatuse liige. Eesti Pimedate Liidu (EPL) juhatuse liige 1994–1997 ja 2002–2005. Tallinna Invanõukogu liige. Ta oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infolehe Kuukiir ja Eesti Pimedate Liidu ajakirja Valguse Kaja toimetuse liige, tegi kaastööd Eesti Puuetega Inimeste Koja ajakirjale Sinuga ja Eesti Pimedate Liidu heliajakirjale Epüfon, avaldas artikleid ajakirjas Sotsiaaltöö ja ajalehes Videvik. Aastatel 1978–1992 mängis EPÜ Tallinna ÕTK puhkpilliorkestris löökpille.[3]
Kirjutisi muuda
- Aldo Kals, Aleksander Vassenin. Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaat 100. Tallinn: Valgus, 1989
- Aleksander Vassenin. Kuulsatest pimedatest ja nende abilistest. // Teaduselt praktikale: uurimusi ja arutlusi sotsiaaltöö teemadel. Koostaja Taimi Tulva. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 1998
- Aleksander Vassenin Eesti artiklite andmebaasis Index Scriptorum Estoniae
Isiklikku muuda
Tema vennatütar on tõlkija ja luuletaja Mariliin Vassenin.
Viited muuda
- ↑ E-kataloog ESTER
- ↑ "Vello Vart. Aleksander Vassenin 50. Kuukiir 2003/1". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 30. detsembril 2014.
- ↑ 3,0 3,1 "Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi biograafiline teatmik. Aleksander Vassenin". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 30. detsembril 2014.
- ↑ "Abilaegas täitis tühimiku. Kuukiir 2007/2". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 30. detsembril 2014.
Kirjandus muuda
- Georg Särekanno, Ants Kraut. IM MEMORIAM. Aleksander Vassenin. Eesti Kodu-uurimise Selts, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Genealoogia Selts. Aastaraamat 2007, 9 – 10