Vikipeedia

Aleksander IV (paavst)

 See artikkel räägib paavstist, samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aleksander IV.

Aleksander IV, ladinapäraselt Alexander IV (Rinaldo Conti di Segni või Rinaldo dei Conti di Segni või Rinaldo Conti, ka Rinaldo da Jenne, Raynaldus või Orlando; 1185 – 25. mai 1261) oli paavst 1254–1261. Ta oli 181. paavst.

Aleksander IV
Sünninimi Rinaldo Conti di Segni
Valitsemisaja algus 12. detsember 1254
Valitsemisaja lõpp 25. mai 1261
Eelkäija Innocentius IV
Järeltulija Urbanus IV
Sünnikuupäev 1185
Sünnikoht Jenne
Surmakuupäev 25. mai 1261
Surmakoht Viterbo

Rinaldo Conti di Segni sündis Jennes, Anagnis Filippo Conti di Jenne pojana. Tema isapoolsest suguvõsast pärinesid paavstid Innocentius III ja Gregorius IX. Kroonik Matthew Pariisist väidab, et Rinaldo oli Gregorius IX onupoeg.

Hiljem kasutas tema isapoolne suguvõsa Conti nime, kust pärines hilisem paavst Innocentius XIII. Mitmete genealoogide (näiteks George L. Williams) arvates võib Contide suguvõsa olla suguluses Tuscolo (Tusculum) krahvide suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Benedictus VIII, Johannes XIX ja Benedictus IX. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane.

Conti di Segni õppis Pariisi Ülikoolis ja sai enne 1221 doktorikraadi. Erinevate allikate järgi võis ta liituda kas frantsiskaanide või benediktlastega. Temast sai apostellik alamdiakon ja ta oli 1221 Lombardia legaadiks määratud kardinali Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX) saatjaskonnas.

Gregorius IX määras Conti 18. septembril 1227 Sant' Eustachio kardinaldiakoniks, siis camerlengoks ja 5. septembril 1231 või 21. oktoobril 1232 Ostia kardinalpiiskopiks. Innocentius IV määras ta 1244 kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Ta oli legaat Viterbos, Lombardias ja Ferentinos.

Kardinal Conti di Segni oli frantsiskaanide kardinal-protektor. Ta osales 3 paavsti valimistel 1241–1254.

1254. aasta paavsti valimised muuda

Aleksander IV valiti paavstiks 12. detsembril 1254 Napolis ja pühitseti ametisse 20. detsembril.

8. – 12. detsembrini 1254 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 10 kardinali. Kardinalid soovisid paavsti valimiseks siirduda Rooma, kuid Napoli linnapea takistas neid ja lasi sulgeda linna väravad.

1254 valimistel osalenud kardinalid

  1. Riccardo Annibaldi
  2. István Báncsa
  3. Rinaldo Conti di Segni
  4. Guglielmo Fieschi
  5. Ottobono Fieschi
  6. Giovanni Gaetano Orsini
  7. Hugues de Saint-Cher
  8. John Toledost
  9. Gil Torres
  10. Ottaviano Ubaldini

Suhted Hohenstaufenitega muuda

 
Manfredo kroonimine Sitsiilia kuningaks

Aleksander IV lubas esialgu kaitsta Saksa kuninga Konrad IV poja Konradini õigusi Sitsiilia ja Švaabimaa troonil, kuid toetas samas Saksamaal vastukuningaks valitud Hollandi krahvi Willemit.

Paavst ekskommunitseeris 25. märtsil 1255 Sitsiilia regendi Manfredo ja läänistas Sitsiilia 9. aprillil 1255 Inglismaa printsile Edmundile. Ta kutsus Švaabimaa vürste valima uueks hertsogiks Kastiilia kuningat Alfonso X-t.

Paavst üritas 1255 oma vägedega tungida Sitsiiliasse, kuid sai 20. augustil lüüa Manfredolt, kes kuulutas end 10. augustil 1258 Sitsiilia kuningaks ja krooniti Agrigento (Girgenti) piiskopi Rainaldo D'Acquaviva poolt, kelle paavst hiljem ekskommunitseeris.

Suhted Bütsantsiga muuda

Aleksander IV alustas 1256 Nikaia keisri Theodoros II-ga läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Inglismaaga muuda

Aleksander IV läänistas Sitsiilia 9. aprillil 1255 Inglismaa printsile Edmundile, kuid 1258 tühistas oma otsuse, kuna Inglismaa kuningas Henry III ei soostunud paavsti abistama.

Ta toetas 1256 Cornwalli hertsogi Richardi valimist Saksa kuningaks.

Suhted Kastiiliaga muuda

Aleksander IV kutsus Švaabimaa vürste valima hertsogiks Kastiilia kuningat Alfonso X-t.

Suhted Leeduga [1] muuda

Aleksander IV saatis 1. märtsil 1255 läkituse Leedu piiskopile Vitusele. [2] Ta manitses 7. märtsil 1255 Leedu kuningat Mindaugast kaitsma piiskop Christianit paganate rünnakute vastu.

Mindaugas kinkis oktoobris 1255 Saksa ordule alasid ja palus paavstil kinkelepingut kinnitada. Ta kinnitas 25. jaanuaril 1260 Saksa ordu ja Leedu vahelise kinkelepingu ja kutsus alustama ristisõda žemaidide (samogiidid) vastu.

Suhted mongolitega [1] muuda

 
Mongolid Ungaris 1241, "Chronicum Pictum"

Aleksander IV kutsus 1257 Euroopa valitsejaid alustama ristisõda mongolite vastu. Ta nõudis 20. juunil 1258 dominiiklastelt jutlustamist mongolite vastu. Ta manitses 15. juulil 1258 dominiiklasi ja frantsisklasi jutlustama Liivimaal ning Preisimaal agaramalt mongolite vastu. Ta nõudis 13. juunil 1260 Magdeburgi frantsisklastelt, et nad jutlustaksid Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal. Ta võttis ristisõdijad paavstliku protektsiooni alla. Ta nõudis 9. septembril 1260 Brandenburgi markkrahvilt, et see laseks jutlustada mongolite vastu korraldatava ristisõja tarbeks. Ta käskis prelaate, et nad ei takistaks jutlustamist ristisõja korraldamiseks.

Ta käskis 4. veebruaril 1261 Liivimaal jutlustavatel dominiiklastel ja frantsisklastel jätkata oma tegevust. Ta andis 8. aprillil 1261 Kujawy ja Chełmno piiskoppidele korralduse aidata mongolite vastu siirduvaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ning Preisimaal.

Suhted Venemaaga [1] muuda

Aleksander IV lubas 1257 igaühel võtta ristimärgi, kes tahavad õigeusklike venelaste vastu ristisõtta minna.

Ta sätestas 25. jaanuaril 1260, et Saksa ordu poolt Venemaal vallutatud ja vallutatavad alad kuuluvad Peetruse omandisse ja katoliiklusesse pöördunud isikud tema kaitse alla. Ta nõudis orduvendadelt, et katoliiklasteks saanud õigeusu vaimulikke tuleb kohelda nagu katoliku vaimulikke.

Sisepoliitika muuda

Roomas puhkenud rahutuste tõttu elas Aleksander IV 1257. aastast Viterbos.

Ta vabastas 5. aprillil 1255 Rooma kodanikud paavstile kuuluvate alade läbimisel teemaksude maksmisest.

Ta kuulutas 1254 või 1256 ristisõja Marca Trevigiana valitseja Ezzelino III vastu.

1258 hõivas Sitsiilia kuningas Manfredo Kirikuriigile kuuluvad Marche, Spoleto ja Romagna.

Suhted kiriku institutsioonidega muuda

 
Augustiinlane. Aleksander IV rajas augustiinlaste-eremiitide ordu

Kuuria muuda

Aleksander IV määras kardinal Hugues de Saint-Cheri poenitentiarius summuse ametisse. Paavsti kaplan oli Bernardo di Botone.

Augustiinlased muuda

Aleksander IV rajas 4. mail 1256 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Licet ecclesiae catholicae" augustiinlaste-eremiitide ordu. Ta oli nende tegevust tunnustanud 31. juulil 1255.

Ta vabastas ordu piiskoppide jurisdiktsioonist ja määras selle paavstliku jurisdiktsiooni alla.

Mitmed kongregatsioonid keeldusid ühinemast augustiinlastega ja paavst lubas neil järgida benediktlaste reegleid.

Dominiiklased muuda

Aleksander IV tühistas 22. detsembril 1254 avaldatud bullas "Nee insolitium" Innocentius IV otsuse 21. novembrist 1254, milles paavst oli dominiiklastel keelanud ära jutlustamise, pihi andmise ja matmise läbiviimise.

Paavst asus 14. aprillil 1255 avaldatud bullaga "Quasi lignum vitae" lahendama Pariisi Ülikoolis puhkenud tüli õppejõududena tegutsenud sekulaarvaimulike ja dominiiklaste vahel. Paavst tühistas kerjusmunkade vastu suunatud ülikooli statuudid.

Paavst kohustas 11. märtsil 1256 dominiiklasi jutlustama Liivimaal ja Preisimaal Saksa ordu toetuseks. Ta nõudis 1256 Krakówi dominiiklastelt, 16. septembril 1256 Mainzi dominiiklastelt ja 1257 Wrocławi dominiiklastelt jutlustamist Saksa ordu tegevuse toetamiseks. Ta manitses 7. augustil 1257 dominiiklasi jutlustama hoolikamalt Liivimaal ristisõja tarbeks [1].

Ta kutsus 20. juunil 1258 dominiiklasi jutlustama mongolite vastu. Ta manitses 15. juulil 1258 dominiiklasi pidama Liivimaal ja Preisimaal agaramalt ristisõja jutlusi mongolite vastu. Ta käskis 4. veebruaril 1261 Liivimaal jutlustavatel dominiiklastel ja frantsisklastel jätkata oma tegevust.

Ta andis 27. augustil 1257 ordumeistrile Humbert de Romansile korralduse ühendada dominiiklaste naisordu konstitutsioonid.

Frantsisklased muuda

Aleksander IV võttis frantsisklased ja neile kuuluva La Verna mäe paavstliku protektsiooni alla.

Ordumeister Giovanni da Parma kaitses paavsti ees ordu vastu esitatud süüdistusi. Bologna Peregrinuse väitel püüdis paavst veenda frantsisklaste ordumeistrit Giovanni da Parmat tagasi astuma.

Paavst sätestas 8. augustil 1257, et frantsiskaanid ei tohi Saksa ordu aladel jutlustada ilma Saksa ordu loata ja Saksa ordu pole kohustatud munki turvama.

Ta kutsus 20. juunil 1258 frantsiskaane kandma ristimärki Poolas ja Böömimaal [3]. Ta manitses 15. juulil 1258 frantsisklasi pidama Liivimaal ja Preisimaal agaramalt jutlusi mongolite vastu korraldatava ristisõja jaoks.

Ta nõudis 13. juunil 1260 Magdeburgi frantsisklastelt, et nad jutlustaksid Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal ristisõja korraldamiseks. Ta käskis 4. veebruaril 1261 Liivimaal jutlustavatel dominiiklastel ja frantsisklastel jätkata oma tegevust.

Ta tunnustas 2. veebruaril 1259 Prantsusmaa printsessi Isabelle'i koostatud reegleid.

Kartuuslased muuda

Aleksander IV kinnitas 1258 kartuuslaste üldkapiitli volitused.

Lazaruse rüütliordu muuda

Aleksander IV kohustas 1255 Lazaruse rüütliordut järgima augustiinlaste reegleid.

Saksa ordu muuda

  Pikemalt artiklis Saksa ordu

Privileegid muuda

Aleksander IV kinnitas 6. märtsil 1257 Saksa ordu privileegid. Ta andis 15. juunil 1257 ja 23. juulil 1259 ordule uusi privileege. Ta võttis 24. mail 1258 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla. Ta andis 11. juulil 1257 Saksa ordu orduvendadele indulgentsi. Ta kinnitas 15. mail 1260 Saksa ordu vabastuse kümnise maksmisest.

Paavst võimaldas 15. märtsil 1255 Saksa ordu preestritel anda edaspidi absolutsiooni ordurüütlitele röövimiste, põletamiste ja teiste eksimuste eest (a rapinis, incendiis, aliisque ante commissis delictis). Ta sätestas 1255, et Saksa ordu liikmeid ei tohi kohtulikule vastutusele võtta, kui vastavas korralduses pole ordu nime mainitud [1]. Ta lubas 24. mail 1259 preestritel anda absolutsiooni neile ordurüütlitele, kes on sooritanud röövimisi, põletamisi või tapmisi ning sätestas, et neid ordurüütleid ei tohi kohtulikule vastutusele võtta [3].

Ta keelas 1255 piiskoppidel Saksa ordule kuuluvaid kirikuid orduvaimulike ameti lõppemise järel võtta enda omandiks.

Ta vabastas 11. juulil 1256 ja 11. juunil 1258 Saksa ordu legaadi või käskjala ülalpidamiseks mõeldud rahalistest kohustustest, juhul kui tegu pole kardinaliga.

Ta keelas 29. mail 1257 Saksa ordu orduvendade jaoks mõeldud riietele ja loomadele tollimaksu määrata.

Ta vabastas 30. mail 1257 Saksa ordu orduvennad kõigist paavstiga kooskõlastamata ekskommunikatsioonidest.

Ta keelas 22. juunil 1257 kiriklikul kohtul määrata Saksa ordu alamatele rahatrahve.

Ta andis 11. juulil 1257 Saksa ordu preestervendadele õiguse anda absolutsiooni ordurüütlitele nende vaheliste tülide korral. Ta lubas 22. novembril 1258 anda simoonias patustanud ordurüütlitele absolutsiooni. Ta lubas 17. detsembril 1258 anda absolutsiooni neile orduvendadele, kes vaimulike vastu tarvitasid vägivalda, kui nad kahju hüvitasid. Ta keelas 22. veebruaril 1259 ekskommunitseerida Saksa ordu alamaid, kes ordule kuuluvates veskites jahvatavad teravilja ja seda pagaritöökodades küpsetavad. Ta sätestas prelaatidele, et Saksa ordu alamaid ei tohi rahatrahviga trahvida.

Ta sätestas 8. augustil 1257, et ükski Saksa ordu orduvend ei tohi asuda uude ametisse vastu ordu tahtmist.

Ta sätestas 3. mail 1257, et Saksa ordusse astuda soovivad endised Saksa-Rooma keisri Friedrich II järgijad võivad preestervendadelt saada absolutsiooni. Ta lubas 11. juunil 1257 anda absolutsiooni neile isikutele, kes olid järginud Friedrich II-st, tema poega Konrad IV või Manfredot, kuid soovisid nüüd liituda Saksa orduga.

Ta kohustas 6. augustil 1257 Saksa ordut, et see laseks sobivatel isikutel tegeleda kaubitsemisega.

Ta lubas 13. septembril 1257 Saksa ordu kõrgmeistril võtta ordu liikmeteks isikuid, olenemata sellest, kust kandist nad pärit on.

Ta sätestas 18. mail 1258, et Saksa ordu preestervennad peavad andma absolutsiooni igale orduvennale, kes eksib riietuse tavade vastu.

Ta sätestas 18. mail 1258 Saksa ordule, et orduvendade patukahetsused eksimustest, mille nad sooritasid ilmikutena, tuleb rakendada Liivimaa, Preisimaa ja Palestiina hüvanguks.

Ta lubas 1258 Saksa ordu preestervendadel vabastada ekskommunikatsioonist kõik isikud, kes soovivad saada ordu liikmeteks.

Ta sätestas 9. novembril 1258 Saksa ordule, et orduvennad võivad saada osa pärimisõigusest, välja arvatud läänimõisate osas.

Ta sätestas 11. novembril 1258 peapiiskoppidele ja piiskoppidele, et Saksa ordule tuleb anda vaid kuulekusvanne (obediantiae sitis promissione), mitte vasallivanne (iuramentum fidelitatis).

Ta keelas 22. novembril 1258 prelaate Saksa ordut kümnise pärast tülitada. Ta käskis 22. novembril 1258 prelaatidelt, et nad ei nõuaks Saksa ordult tollimaksu ja aktsiisi.

Ta keelas 22. veebruaril 1259 Saksa ordut tülitada ordust lahkunud endise liikme tekitatud kahju pärast.

Vaidlused alade üle muuda

Oktoobris 1255 kinkis Leedu kuningas Mindaugas Saksa ordule alasid ja palus paavstil kinkelepingut kinnitada. Paavst kinnitas 25. jaanuaril 1260 Saksa ordu ja Leedu vahelise kinkelepingu.

Ta kinnitas 16. oktoobril 1257 legaadi Modena Wilhelmi vahendusel 7. veebruaril 1245 sõlmitud Kuramaa maa-alade jagamise Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu vahel. Ta kinnitas 25. jaanuaril 1260 Saksa ordu omandi Kuramaal. Ta kinnitas 19. aprillil 1260 Kuramaa jagamise Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu vahel.

Ristisõdade kavandamine muuda

Paavst nõudis 16. septembril 1256 Mainzi dominiiklastelt, et nad jutlustaksid Saksa ordu toetuseks ja ristisõja korraldamiseks. Ta sätestas 6. augustil 1257, et ristisõjajutlusi ei peetaks Saksa ordu aladel vastu ordu tahtmist. Ta nõudis 7. augustil 1257 Saksa ordu preestervendadelt, et nad annaksid Preisimaa ristisõdijatele indulgentse. Ta sätestas 10. mail 1258 Saksa ordule dispensatsiooni ristisõjavande osas.

Ta sätestas 8. augustil 1257, et frantsiskaanid ei tohi Saksa ordu aladel jutlustada ilma Saksa ordu loata ja Saksa ordu pole kohustatud frantsiskaani munki turvama.

Ta teatas 9. veebruaril 1258, et Saksa ordu võib end kaitsta kõigi vastu, kes tahavad nende kindluseid vallutada. Ta andis 20. veebruaril 1260 Saksa ordu preestervendadele korralduse pidada jutlusi ristisõja alustamiseks. [4]

Ta kutsus 11. mail 1258 Liivimaa palverändureid Saksa ordut abistama ning 21. veebruaril 1260 Riia peapiiskoppi ja Liivimaa piiskoppe Saksa ordut abistama.

Ta kutsus 1257 katoliiklasi toetama Saksa ordu tegevust. Ta nõudis 1256 Krakówi dominiiklastelt ja 1257 Wrocławi dominiiklastelt Saksa ordu tegevuse toetamist Liivimaal ja Preisimaal. Ta julgustas 1256 peapiiskoppe ja Saksa ordu orduvendi Liivimaal ja Preisimaal soodustama ristisõja jutluste pidamist. Ta kohustas 11. märtsil 1256 dominiiklasi plaanitava ristisõja jaoks jutlustama Liivimaal ja Preisimaal Saksa ordu toetuseks.

Ta sätestas 1256, et Saksa ordu on kohustatud end ja oma linnuseid kaitsma.

Ta sätestas 25. jaanuaril 1260, et Saksa ordu poolt Venemaal vallutatud ja vallutatavad alad kuuluvad Peetruse omandisse ja katoliiklusesse pöördunud isikud tema kaitse alla. Ta nõudis orduvendadelt, et katoliiklasteks saanud õigeusu vaimulikke tuleb kohelda nagu katoliku vaimulikke.

Liturgia sätestamine muuda

Paavst sätestas 27. veebruaril 1257, et Saksa ordule kuuluvates kirikutes peetav missa peab järgima dominiiklaste liturgiat.

Serviidid muuda

Paavst tunnustas 23. märtsil 1256 serviitide ordut ja kohustas neid järgima augustiinlaste reegleid.

Tsistertslased muuda

Aleksander IV võttis tsistertslased paavstliku protektsiooni alla.

Ta kinnitas 15. mail 1259 tsistertslaste vabadused ja privileegid ning tunnistas kehtetuks nende vastu kehtestatud interdiktid ja ekskommunikatsioonid [3].

Vallumbrosiaanid muuda

Paavst ühendas Sant' Ellero nunnakloostri vallumbrosiaanide orduga.

Liturgilised otsused muuda

Aleksander IV andis korralduse, et iga valitud piiskop tuleb pühitseda ametisse poole aasta jooksul.

Ta sätestas 27. veebruaril 1257, et Saksa ordule kuuluvates kirikutes peetav missa peab järgima dominiiklaste liturgiat.

Ta andis 1258 Tudela piiskopile sõrmuse ja mitra.

Võitlus ketserlusega muuda

Aleksander IV rajas 1255 Prantsusmaal inkvisitsiooni.

Ta kinnitas 30. novembril 1259 Innocentius IV otsuse, millega lubas ketserite ülekuulamisel kasutada tõe väljaselgitamiseks piinamist.

Ta keelas ilmikutel arutleda ekskommunikatsiooni ähvardusel katoliku usu üle:

„ Inhibemus quoque, ne cuiquam laicæ personæ liceat publice vel privatim de fide catholicâ disputare. Qui vero contra fecerit, excommunicationis laqueo innodetur.

[Me keelame igal ilmikul hakata privaatselt või avalikult disputeerima katoliku usu üle. Kes astub selle vastu, siis tema ma seon ekskommunikatsiooniga.]

“

Kanoniseerimised muuda

Aleksander IV kanoniseeris 2 pühakut: 12. augustil 1255 Clara ja 1256 Rochesteri Williami.

Ta nõudis Viterbo Rosa säilmete matmist klarisside kloostrisse.

Uued piiskopkonnad muuda

Aleksander IV moodustas 20. jaanuaril 1255 Riia peapiiskopkonna ja 20. veebruaril 1257 tunnustas Aquila piiskopkonna taasrajamist. Ta kinnitas Lübecki piiskopkonna privileegid.

Misjon [1] muuda

 
Riia toomkirik. Aleksander IV moodustas 1255 Riia peapiiskopkonna

Aleksander IV ja Eesti muuda

Suhted Riia peapiiskopiga muuda

Aleksander IV moodustas 20. jaanuaril 1255 Riia peapiiskopkonna. Ta määras Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks ja selgitas 10. märtsil 1255 Chełmno piiskopile alade jaotumist Liivimaal pärast peapiiskopkonna loomist.

Ta võttis 31. märtsil 1255 Riia peapiiskopkonna ja peapiiskopi paavstliku protektsiooni alla ning sätestas peapiiskopkonna maavaldused.

Ta sätestas 2. augustil 1255 Riia Maria ja Jakobi kloostritele tsistertslaste ordureegli järgimise ja andis erinevaid privileege. Ta uuendas veebruaris 1259 kloostrite privileege.

Ta võttis 20. märtsil 1257 Riia linna Peetruse ja paavstliku protektsiooni alla. Ta kinnitas 15. mail 1257 Riiale vabastuse kümnise maksmisest ja volitas 13. märtsil 1258 Lübecki praosti lepingu üle järelevalvet pidama.

Ta kinnitas 19. aprillil 1257 Mõõgavendade ordu ja Riia vahel detsembris 1225 sõlmitud leppe.

Ta nõudis mais 1258, et peapiiskop Suerbeer ei järgiks legaadi volitusi. Ta kohustas 21. veebruaril 1260 Riia peapiiskoppi ja Liivimaa piiskoppe Saksa ordut abistama.

Suhted Saare-Lääne piiskopiga muuda

Aleksander IV andis 14. märtsil 1258 Dünamünde tsistertslaste kloostri abtile korralduse Saaremaa alade osas.

Ta kinnitas 1260 Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli privileegid.

13. jaanuaril 1260 kinnitas ta piiskopi valdustena veel Audru, Koonga ja Vana-Pärnu alad. Ta märkis, et selle piiskopkonna nimi peab edaspidi olema Saaremaa (Saare-Lääne – Osiliensis ecclesia), mitte Pärnu piiskopkond (ecclesiam Peronensem).

Vaidlus Virumaa piiskopkonna üle muuda

Paavst tegi 7. juulil 1260 Riia peapiiskop Suerbeerile ülesandeks määrata Virumaa piiskop mõne teise piiskopkonna piiskopiks.

Ristisõdade kavandamine muuda

Paavst andis 1260 Saksa ordu orduliikmetele Liivimaal ja Preisimaal korralduse, et nad nii seal, kui mujal laseksid pidada ristisõja jutlusi.

Ta nõudis 21. augustil 1256 Chełmno ja Kuramaa piiskoppidelt Liivimaal jutluste pidamist kavandatava ristisõja korraldamiseks. Ta nõudis 13. juunil 1260 Magdeburgi frantsisklastelt, et nad jutlustaksid Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal ristisõja korraldamiseks. Ta võttis ristisõdijad paavstliku protektsiooni alla. Ta nõudis 9. septembril 1260 Brandenburgi markkrahvilt, et see laseks jutlustada mongolite vastu korraldatava ristisõja tarbeks. Ta käskis prelaate, et nad ei takistaks ristisõja jutlustamist.

Ta käskis 4. veebruaril 1261 Liivimaal jutlustavatel dominiiklastel ja frantsisklastel jätkata oma tegevust. Ta käskis 8. aprillil 1261 Kujawy ja Chełmno piiskoppe abistada mongolite vastu minevaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal.

Privileeg Tallinna Mihkli nunnakloostrile muuda

Aleksander IV andis 27. aprillil 1255 Tallinna Mihkli nunnakloostrile privileegi, mille alusel tohtis kloostrit visiteerida vaid abtiss.

Suhted vastristitutega muuda

Paavst taunis 21. jaanuaril 1261 Saksamaa piiskoppe, kes takistavad misjonitööd Liivimaal ja Preisimaal ning segavad Saksa ordu tegevust [3].

Aleksander IV ja Preisimaa muuda

Aleksander IV tunnustas Warmia piiskopkonna loomist. Ta selgitas 11. jaanuaril 1261 Warmia piiskopile katoliikluse levikut Liivimaal ja Preisimaal ning nõudis temalt katoliikluse levitamist samal viisil, nagu seda rakendati Liivimaal [1].

Paavst taunis 21. jaanuaril 1261 Saksamaa piiskoppe, kes takistavad misjonitööd Liivimaal ja Preisimaal ning segavad Saksa ordu tegevust [3].

Ta käskis 8. aprillil 1261 Kujawy ja Chełmno piiskoppe abistada mongolite vastu minevaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal. Ta manitses 15. juulil 1258 dominiiklasi ja frantsisklasi pidama Liivimaal ning Preisimaal agaramalt ristisõja jutlusi mongolite vastu [1].

Aleksander IV ja Ingerimaa [1] muuda

Paavst kohustas Riia peapiiskoppi Albert Suerbeeri 19. märtsil 1255 määrama aadlike Otto von Luneburgi ja Dietrich von Kyvelit palvel ametisse piiskopi. Paavst nõudis 3. augustil 1255 peapiiskopilt, et see määraks Vadjamaale, Ingerimaale ja Karjalasse piiskopi.

Suhted juutidega muuda

Aleksander IV vabastas 1. veebruaril 1255 mitmed mõjukad juudi kaupmehed paavstile kuuluvate alade läbimisel teemaksudest. See oli esimene paavstlik dokument peaaegu 750 aasta jooksul, kus on nimetatud nimeliselt Rooma juute.

Ta nõudis 3. septembril 1257, et juudi mehed peavad Kirikuriigis välise tunnusena kasutama kollast märki, naised aga kahte sinist triipu looril. Ta nõudis Burgundia hertsogilt ja Anjou krahvilt Talmudite põletamist.

Uued kardinalid muuda

Salvador Miranda andmetel määras Aleksander IV 2 kardinali: 1255 või 1256 Riccardo di Montecassino ja detsembris 1255 Tesauro dei Beccheria. Ta tagandas 10. augustil 1259 Beccheria, kes toetas Sitsiilia kuningat Manfredot.

Aleksander IV kultuuriloos muuda

 
Pariisi Ülikooli doktorid. "Chants royaux", Bibliothèque Nationale, Pariis

Aleksander IV asus 14. aprillil 1255 avaldatud bullaga "Quasi lignum vitae" lahendama Pariisi Ülikoolis puhkenud tüli õppejõududena tegutsenud sekulaarvaimulike ja dominiiklaste vahel. Paavst tühistas kerjusmunkade vastu suunatud ülikooli statuudid.

Pariisi Ülikooli professorid protesteerisid 2. oktoobril 1255 paavsti otsuse vastu. Paavst mõistis 23. oktoobril hukka Fiore Giacomo järgija Gerardo di Borgo San Donnino kirjutatud teose "Introductorius in Evangelium aeternum" ja Giacomo õpetuse. Ta mõistis 5. oktoobril 1256 hukka Guillaume de Saint-Amouri teose "De Periculis novissimorum temporum". Paavsti nõudel pagendati Saint-Amour Prantsusmaalt ja tema teosed põletati avalikult.

Ta sätestas 10. detsembril 1255, et mõistab Pariisi Ülikooli all kõiki magistreid ja õpetlasi, kes asuvad Pariisis, olenemata nende kuuluvusest erinevatesse ordudesse. Ülikooli õppejõud otsustasid anda paavstile järele ja võimaldada kerjusmunkadel Pariisis õpetada.

Paavst kohustas 1259 Prantsusmaa piiskoppe abistama Sorbonne'i ülikooli.

Ta kinnitas 6. aprillil 1255 Salamanca ülikooli rajamise.

Surm muuda

Aleksander IV suri 25. mail 1261 Viterbos ja maeti Viterbo San Lorenzo kirikusse.

Hinnang muuda

Kaasaegne kroonik Matthew Pariisist on Aleksander IV-t iseloomustanud kui lahket ja religioosset inimest, kes oli püüdlik palves ja karskuses, kuid andis järele kuulujuttudele ja ahnete inimeste soovituste kuulamisele.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"
  2. ↑ Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Wirtembergisches Urkundenbuch"
  4. ↑ Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.

Allikad muuda

Kirjandus muuda

  • Stanislao Andreotti: La famiglia di Alessandro IV e l'abbazia di Subiaco. "Atti e Memorie della Società Tiburtina di Storia ed Arte", 35, 1962: 63–126; 36, 1963: 5–87.
  • Geoffrey Barraclough: The Constitution Execrabilis of Alexandre IV. "English Historical Review" 49, 1934: 193–218.
  • Martin Bertram: Die Konstitutionen Alexanders IV. (1255/56) und Clemens' IV. (1265/1267). Eine neue Form päpstlicher Gesetzgebung. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 88, 2002: 70–109.
  • Gabriele Paolo Carosi: Jenne e Alessandro IV: nel 7. centanario dell'elezione a papa. Subiaco, 1954.
  • Henri-François Delaborde: Instructions d'un ambassadeur envoyé par saint Louis à Alexandre IV à l'occasion du traité de Paris (1258). "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 49, 1888: 630–634.
  • Ferdinand Maria Delorme: Alexandre IV et le protectorat de l'Ordre. "Archivum franciscanum historicum" 12, 1919: 593–595.
  • Michele Gran: La missione siciliana di frate Rufino da Piacenza, legate vicario di Alessandro IV. "Schede medievali" 12/13 (1987): 95–115.
  • Henri Hénaff: Les conservateurs apostoliques et les décrétales d'Alexandre IV. "Revue de droit canonique" (RDC) 33, 1983: 193–221; RDC 35 , 1985: 193–221.
  • Annibale Ilàri: Pietro di Agosta da priore sublacense ad abate di San Clemente alla Pescara. Due mandati inediti di Alessandro IV del 5 settembre 1255. "Benedictina" 27.1980: 177–196.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Henry Marc-Bonnet: Le Saint-Siège et Charles d'Anjou sous Innocent IV et Alexandre IV 1245–1251. "Revue historique" 200, 1948: 38–65.
  • Giacinto Marinangeli: Alessandro IV e l'Aquila. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria" 66/68 (1976/1978): 389–451.
  • Heinrich Otto: Alexander IV. und der deutsche Thronstreit. "Mitteilungen des österreichischen Instituts für Geschichtsforschung" 19, 1898: 75–91.
  • Lodovico Pellegrini: Alessandro IV e i Francescani. Roma, 1966.
  • Luca Pieralli: Una lettera del patriarca Arsenios Autorianos a papa Alessandro IV sull'unione delle chiese. "Jahrbuch der österreichischen Byzantinistik" 48, 1998: 171–188.
  • Leo Santifaller: Fünf Urkunden Papst Alexanders IV. vom Jahre 1257 für den Deutschen Orden in Südtirol. "Der Schlern" 40, 1966: 85–100.
  • Fritz Schillmann: Zur byzantinischen Politik Alexanders IV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 22, 1908, 108–131.
  • Franz Tenckhoff: Papst Alexander IV. Verlag Ferdinand Schöningh, Paderborn, 1907.
  • Pierre Toubert: Les déviations de la Croisade au milieu du XIIIe siècle: Alexandre IV contre Manfred. P. Toubert, "Etudes sur l'Italie médiévale (IXe-XIVe s.)". London, 1976: 391–399.
  • Giovanna Treglia Biagi: Un privilegio inedito di Alessandro IV in favore dei Frati della Penitenza di Pisa (1257). "Archivum Franciscanum Historicum" 94.2001: 187–197.
  • Michael K. Wernicke: Die Bulle "Oblata nobis" Alexander IV. vom 20. April 1256. "Analecta Augustiniana" 63/2000: 51–57.
  • George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.

Välislingid muuda

Eelnev
Innocentius IV 		Rooma paavst
1254–1261 		Järgnev
Urbanus IV
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksander_IV_(paavst)&oldid=5886152"