Albert King
Albert King (25. aprill 1923 – 21. detsember 1992) oli Ameerika bluusikitarrist ja laulja.
| Albert King | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Albert Nelson |
| Sündinud |
25. aprill 1923 Indianola, Mississippi, USA |
| Surnud |
21. detsember 1992 (69-aastaselt) Memphis, Tennessee, USA |
| Päritolu | USA |
| Stiilid | bluus |
| Elukutse | muusik, produtsent |
| Pill | elektrikitarr |
| Tegev | 1949–1992 |
| Plaadifirma | Stax |
| Tähelepanuväärsed pillid | |
| Gibson Flying V | |
Karjäär muuda
Albert King oli koos B.B. Kingi ja Freddie Kingiga üks nn kolmest bluusikuningast. Albert oli suurt kasvu mees, 195 cm (mõningail andmeil isegi üle kahe meetri) pikk ja kaalus 118 kg,[1] mistõttu oli ta hüüdnimi Velvetbuldooser.
Ta sündis Albert Nelsonina ühes Mississippi puuvillaistanduses. Lapsepõlves laulis ta kirikus gosplit, ta kasvas üles puuvilla korjates. Muusikaliselt mõjutasid teda bluusimehed Blind Lemon Jefferson ja Lonnie Johnson ning Hawaii muusika. Tema lemmikpill oli elektrikitarr Gibson Flying V, mida ta kutsus Lucyks.
Esimese plaadi salvestas ta 1953. aastal Chicagos, kuid see ei saanud mingit vastukaja.[1] Esimene väike hitt oli 1959. aasta laul "I'm a Lonely Man",[1] mille autor oli Little Milton. Suurem edu saabus alles 1961. aastal looga "Don't Throw Your Love on Me So Strong",[1] mis tõusis USA Billboardi R&B edetabelis 14. kohale.
1966. aastal sõlmis ta plaadistamislepingu Staxiga.[1] 1967. aastal anti välja plaat "Born Under a Bad Sign",[1] mille nimiloost sai Kingi üks läbi aegade tuntuim lugu.
Järgnes veel üks tähelepanuväärne plaat, kontsertsalvestis "Live Wire/Blues Power", mis mõjutas Jimi Hendrixit, Eric Claptonit, Robbie Robertsoni ning hiljem Gary Moore'i ja Stevie Ray Vaughanit. David Bowie plaadil "Let's Dance" kitarri mänginud Stevie Ray Vaughan kopeeris üks ühele Kingi kitarrisoolo ja kasutas seda Bowie loos "Criminal World".[1]
Albert King avaldas mõju ka oma kaasaegsetele, Albert Collinsile ja Otis Rushile. Eric Clapton on öelnud, et ansambli Cream plaadi "Disraeli Gears" lugu "Strange Brew" ja plaat ise on inspireeritud Albert Kingist.
1980. aastate teisel poolel plaanis King terviseprobleemide tõttu aktiivsest muusikuelust tagasi tõmbuda.[1] Sellegipoolest jõudis ta enne surma veel järjekordse ookeanitaguse turnee korraldamisele mõelda.[1]
Albert King suri 21. detsembril 1992 südameinfarkti tagajärjel.
Pillid ja tehnika muuda
Kingi esimene pill oli diddley bow, seejärel ehitas ta endale sigarikarbikitarri. Hiljem ostis ta Guildi akustilise kitarri. Pill, millega Kingi aga kõige rohkem seostatakse, on 1958. aasta Gibson Flying V, mida ta kutsus hellitavalt Lucyks. 1974. aastal saatis ta Lucy n-ö pensionile ja hakkas kasutama uut Flying V-d, millele lisandus 1980. aastal üks sama tüüpi pill.[2]
King oli vasakukäeline, kuid mängis paremakäeliste pille, mis olid lihtsalt tagurpidi keeratud. Oma kitarri häälestas ta väidetavalt C#-G#-B-E-G#-C# (mängimisel ta kuuendat keelt ei kasutanud).[2]
Võimenduseks kasutas ta Acousticu võimendit ja 2 × 15" valjuhääldiga kõlarikasti. Karjääri hilisemal perioodil kasutas ta ka efektipedaali MXR Phase 90.[2]
Viited muuda
Allikad muuda
- Bowman, Rob (1997) Soulsville, U.S.A.: The Story of Stax Records, Schirmer Books. ISBN 0-8256-7227-9
Välislingid muuda
- Albert King, Greg Johnson, BluesNotes, september 1999.
- Albert King Rolling Stone.