Akvedukt

Akvedukt ehk sildveejuhe (ladina sõnast aquaeductus 'veejuhe') on sillataoline rajatis, mis kannab üht või mitut veekanalit.

Pont du Gard Prantsusmaal

Akvedukt võib olla ka lahtine, aga on tavaliselt saastumise ja aurumise vältimiseks kaetud.

Vanimad teadaolevad niisutuskanalite ja veerennide süsteemid on pärit Indiast ja Lähis-Idast. Teadaolevalt vanim suurehitis veejuhtmena on pärit Niinive lähistelt Jerwanist. See juhtis Niinive linna joogivett. Selle ehitise peaarhitekt oli Sanherib ja see valmis 691 eKr.

Muinaskreeklased juhtisid vett maa-aluseid torusid mööda ainult lühikeste vahemaade taha, aga rajasid nende jaoks tunneleid isegi läbi mägede.

Akvedukte rajati palju Vana-Roomas joogi- ja tarbevee juhtimiseks mägijõgedest linnadesse. Rooma jõudis 14 akvedukti kaudu 0,7 miljonit m³ vett päevas. Nendest vanim, 16,5 km pikkune Aqua Appia valmis 312 eKr ja viimase laskis ehitada Claudius. Kõige pikem oli Kartaagos olev 132 km pikkune akvedukt, mis valmis Hadrianuse valitsemisajal. Kölni jaoks valmis 88 km pikkune akvedukt, mis algas Eifeli platoolt. Tänapäeval on kõige paremini säilinud Nimes'i lähedal asuv Pont-du-Gard. Umbes sajas Vana-Rooma linnas oli vee saamiseks üks või mitu akvedukti.

Veerennide valmistamiseks kasutati algselt õõnsaid puutüvesid ja bambusevarsi.

Akvedukt kulges allikast kuni linna piiril oleva jaotusbasseinini. Teel läbis ta veemahuteid ja kohati oli akveduktis õhu väljalaskeavasid.

Jaotusbasseinist said vett eelkõige avalikud kaevud. Seejärel, kui linna kaevud olid rahuldatud, anti vett avalikele saunadele ja purskkaevudele. Lõpuks, ainult paagi kõrgeima veetaseme korral, anti vett eratorustikesse.

Vaata ka

• Vesiratas
• Viadukt