Aietes oli vanakreeka mütoloogias Kolchise kuningas. Kolchis asub tänapäeva Lääne-Gruusias (Samegrelo ja Imerethi piirkond).

Aietes oli päikesejumala Heliose ja okeaniidi Perse poeg. Tal oli vend Perses (keda ei tohi ära segada Perseuse poja Persesega, kes oli pärslaste esiisa) ning õed Klymene, Pasiphae ja Kirke.

Aietese naise nimi ei ole teada. Tal olid tütred Chalkiope ja Medeia ning poeg Apsyrtos.

Ühel päeval saabus Kolchisesse lendava jäära seljas noormees. See oli Phrixos, kes põgenes oma isa Athamase ja kurja võõrasema Ino eest, kes teda tappa tahtsid. Phrixos jäi Kolchisesse elama ja Aietes andis talle oma tütre Chalkiope naiseks. Tänutäheks ohverdas Phrixos oma jäära Zeusile ning kinkis selle puhtast kullast naha, kuldvillaku, Aietesele.

Aietes riputas kuldvillaku Arese hiide puuoksale ning pani seda valvama lohe, kes ei maganud kunagi.

Phrixose saatuse kohta pärast abiellumist, sealhulgas tema laste kohta, andmed puuduvad. Argonaudid teda ega tema lapsi ei kohanud, mis tekitab kahtluse, et Phrixos oli selleks ajaks, see tähendab üsna noorelt surnud.

Perses kukutas oma venna Aietese ja tahtis ise Kolchise kuningaks hakata, ent Medeia päästis oma perekonna, tappes Persese.

Mõne aja pärast saabus Kolchisesse laev "Argo" koos argonautidega. Aietes kostitas neid, nagu komme nõudis. Alles pärast seda, kui külalised olid end pesnud ja keha kinnitanud, tohtis küsida, mis asja neil ka Kolchisesse oli. Argonaudid tahtsid kuldvillakut tagasi saada. Selle eest oli Iolkose kuningas Pelias lubanud argonautide juhile Iasonile oma trooni. Tasuks lubasid argonaudid täita ükskõik kui raskeid ülesandeid.

Aietes vihastas, aga ei näidanud seda välja. Ta tegi endale etteheiteid, et ei tapnud külalisi kohe; enam ei tohtinud ta seda teha, sest argonaudid olid nüüd tema külalised. Ta lubas neile kuldvillaku ülesande eest, mille puhul rõhutas, et selles pole midagi võimatut, sest ta olevat ise selle omal ajal sooritanud.

Esmalt tuli ikestada kaks härga, kelle jalad olid pronksist ja hingeõhk leegitsev tuli. Nendega tuli künda põldu ja külvata sinna lohehambaid. Lohehammastest pidid kohe kasvama täisrelvis sõjamehed. Need tuli ära tappa. (Selle ülesande pisut lihtsama versiooni lahendas ka Kadmos).

Medeia oli vahepeal Iasonit armastama hakanud ning andnud Iasonile salvi, mis andis võitmatu jõu nii ihule kui ka relvadele sõltuvalt sellest, kummale teda määrida. Iason võidis ennast ning järgmisel hommikul haaras härgadel sarvist, surudes algul ühe ja siis ka teise põlvili. Ta seadis neile ikke kaela ning kündis seejärel näidatud välja üles.

Niipea, kui ta oli lõpetanud, kasvasid külvatud seemnetest sõjamehed. Neid oli palju ning usutavasti oleks Iason oma hiigeljõust hoolimata neile alla jäänud. Sellepärast heitis ta sõjameeste sekka kivi. Need ei saanud aru, kust kivi tuli, hakkasid üksteist süüdistama, seejärel tülitsema ning läksid isekeskis taplema. Kõik nad lõid üksteist maha.

Aietes läks lossi mõtlema, mida nüüd ette võtta. Samal ajal juhatas Medeia argonaudid puu juurde, millel kuldvillak rippus, uinutas lohe oma lauluga magama ja seejärel varastas Iason kuldvillaku ära.

Argonaudid hakkasid oma laevale minema. Medeia läks nendega kaasa. Ent Aietes oli teada saanud, mis oli juhtunud, ja saatis oma sõjaväe neid taga ajama. Väge juhtis Aietese poeg Apsyrtos. Sõjaretk ebaõnnestus, sest Medeia tappis Apsyrtose ning sõjavägi demoraliseerus, lubades argonautidel põgeneda.

Iason sai Iolkose kuningaks ning Medeia tema naiseks.