Vikipeedia

Ahtalehine põdrakanep

Ahtalehine põdrakanep ehk ahtaleheline põdrakanep (Epilobium angustifolium) on pajulilleliste sugukonda pajulille perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Ahtalehine põdrakanep

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Mürdilaadsed Myrtales
Sugukond Pajulillelised Onagraceae
Perekond Pajulill Epilobium
Liik Ahtalehine põdrakanep
Binaarne nimetus
Epilobium angustifolium
L.
Sünonüümid
  • Chamerion angustifolium (L.) Holub.
  • Chamaenerion angustifolium (L.) Scop.

Ta kuulub põdrakanepi alamperekonda. Varem oli see alamperekond klassifikatsioonis iseseisev perekond ja ahtalehise põdrakanepi liiginimetus oli siis Chamaenerion angustifolium.

Ahtalehist põdrakanepit on rahvasuus nimetatud mitmeti: karukanep, kõrvelill, metssirel, nõmmeroos, palanulill, põdrakapsas, pöördpaju, rebashanna, tulipiits.

Välimus muuda

 
Ahtalehine põdrakanep on hea meetaim
 
Õitsev põdrakanep
 
Põdrakanep viljade valmimise ajal

Ahtalehise põdrakanepi maapealse varre kõrgus on 60–120 (harva kuni 150) cm[1]. Tema sugulasliik Epilobium latifolium kasvab ainult 30–60 cm kõrguseks. Vars on üldjuhul harunemata ja paljas (karvakesteta).

Ahtalehise põdrakanepi süstjad ja teritunud tipuga sulgjate roodudega lehed asetsevad varrel spiraalselt, mitte vahelduvalt või männasena nagu teistel pajulilledel. Lehed on ainulaadsed selle poolest, et nende rood ei lõpe lehe servas, vaid selle asemel kulgeb iga lehe servas omaette rood, millesse ülejäänud rood suubuvad. Selle tunnuse põhjal on põdrakanepit kõigist teistest taimedest hõlbus eristada isegi väljaspool õitsemisaega. Näiteks varakevadel sarnanevad noored põdrakanepid mitme väga mürgise liilialisega, aga lehestruktuuri järgi on neil lihtne vahet teha.

Õied asuvad varre tipus kobaratena ja on tavaliselt lillakasroosad. Õied on radiaalsümmeetrilised ja 4 kroonlehega. Emakakaelal on 4 emakasuuet.

Kõtra meenutav neljapesaline kupar on 4–8 cm pikk ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb 4 poolmena. Seemneid on palju, 300–400 kõdra kohta ja 80 tuhat taime kohta, ning need on varustatud valgete lendkarvadega. Põdrakanep on kohastunud tuule abil levimiseks.

Risoom on roomav, jäme ja rohkete võsunditega. Põdrakanepile on omane ka vegetatiivne paljunemine võsundite abil ja ühest taimest võib lõpuks tohutu puhmas kujuneda.

Levila muuda

Ahtalehine põdrakanep on levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas. Eestis on ta sage.[1]

Kasvukoht muuda

Ahtalehine põdrakanep eelistab kasvada valgusrikastes kohtades, näiteks teeservades, põlendikes, raiesmikes ja kuivendatud rabades. Ta on pioneerliik ja suudab hõlvata uusi maa-alasid näiteks pärast metsatulekahju, samuti kasvab ta jäätmaadel, prügimägedel ja pommiaukudes, sest on reostuse suhtes enamikust taimedest tundetum. Mõnes väikeses piirkonnas võib kogu taimestik koosneda ainuüksi põdrakanepist ja õitsemise ajal muutub maastik üleni õite karva lillakaspunaseks.

Ta eelistab niiskeid lubjarikkaid kergelt happelisi muldasid.

Ta vajab kasvuks palju valgust. Kui tema kõrval puud-põõsad temast kõrgemaks kasvavad, sureb ta ära, aga tema seemned jäävad pinnasesse eluvõimelistena veel paljudeks aastateks ja kui selles kohas peaks kõrgtaimestik uuesti hävima, kasvavad neist seemnetest uued põdrakanepitaimed.

Kasutamine muuda

Ahtalehine põdrakanep kasvab paljusugustes ökosüsteemides parasvöötmes ja Lähis-Arktikas. Sellepärast kasutatakse seda taimestiku taastamiseks kohtades, kus see hävinud on, näiteks pärast naftaga reostumist. Samuti sobib ta puistepinnase kinnistamiseks teepervedel, näiteks raudteede ääres, ja pinnase kinnistamiseks järskudel nõlvadel.

Tänu kaunitele õitele kasvatatakse teda ka ilutaimena, kuigi paljud aiapidajad peavad teda selle jaoks liiga agressiivseks taimeks.

Juunist septembrini õitsev ahtalehine põdrakanep on hea meetaim. Põdrakanepimeel on eriline vürtsikas lõhn.

Tema lehtedest tehakse teed. Venemaalt eksporditi põdrakanepilehti isegi Lääne-Euroopasse. Põdrakanepiteed tarvitatakse tänapäevani, kuigi majanduslikku tähtsust sel enam pole.

Indiaanlased korjasid kevaditi noori põdrakanepivõrseid. Need on parimad noorelt ja õrnalt, vananedes need puituvad ja muutuvad mõruks. Võrseid ja varsi kooritakse ja süüakse toorelt. Korralikult toiduks valmistatuna on nad head A- ja C-vitamiini allikad. Risoomi kooritakse ja küpsetatakse, aga see maitseb sageli mõrult. Maitse pehmendamiseks korjatakse risoomi enne taime õitsemist ja selle keskosas olev pruun riba eemaldatakse.

Alaskal valmistatakse põdrakanepist komme, siirupit, tarretist ja isegi jäätist.

Taime juured ja lehed sisaldavad parkaineid (10–20%), askorbiinhapet (kuni 4), karoteene, suhkruid, pektiine, lima ja alkaloide. Seemned sisaldavad taimerasva kuni 40–45%. Risoom sisaldab kuni 20% valke, kuni 15% lima, fosforisooli, kaltsiumi ja koobaltit.

Ravimtaimena muuda

Droogina on ahtalehine põdrakanep raviannustes ohutu ja tema toime on tõestatud eesnäärme hüperplaasia (eesnäärme suurenemine) I ja II staadiumis. Droogil on põletiku-, kasvaja- ja mikroobivastane toime. Taime osi tarvitatakse ka seedehäirete, maokatarri ja haavandtõve korral.[2]

Sümbol muuda

Ahtalehine põdrakanep on Norra Hedmarki maakonna tunnuslill. Kui 2002. aastal valis iga Suurbritannia krahvkond endale tunnuslille, siis ahtalehine põdrakanep sai Londoni tunnuslilleks. Kanadas on ta Yukoni provintsi tunnuslill.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 M. Leht (toim.). "Eesti taimede määraja". Tartu 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, lk. 199
  2. ↑ Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 324,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ahtalehine_põdrakanep&oldid=6285654"