Adam Airi lend 574
Adam Airi lend 574 oli lennukompanii Adam Air siseriiklik regulaarlend Indoneesias marsruudil Surabaya—Manado (Jaava saarelt Sulawesi saarele). (Surabaya oli vahemaandumiskoht teel Jakartast.) Lennuk Boeing 737-400 kadus Sulawesi saare kohal Polewali lähedal 1. jaanuaril 2007. Erinevalt esialgsetest teadetest ei ole lennukit, mille pardal oli 102 inimest, leitud. 11. jaanuari hommikul avastati Sulawesi edelaosa Pare Pare sadama lähedalt lennuki tükke.
| Adam Airi lend 574 | |
|---|---|
 Lennu marsruut. Punased ringid näitavad kohta, kus kadus ühendus lennukiga. | |
| Intsidendi ülevaade | |
| Kuupäev | 1. jaanuar 2007 |
| Tüüp |
piloodi eksimus, navigatsioonisüsteemi rike |
| Reisijaid | 96 |
| Meeskond | 6 |
| Hukkunuid | 102 |
| Tõusis õhku | Surabaya lennujaam |
| Sihtkoht | Manado lennujaam |
| Lennufirma | Adam Air |
Lennuk muuda
Lennuki registreerimismärk oli PK-KKW. Lennuk oli valmistatud aastal 1990 ja teda oli kasutanud 8 lennukompaniid. Ta oli lennanud 45 371 lennutundi. Lennukil olid General Electricu mootorid CFM56-3C1. Viimati oli ta lennukõlblikuks tunnistatud 25. detsembril 2005. Järjekordne kontroll pidi toimuma jaanuari lõpus 2007. Enne starti Surabayast tehnilisi probleeme ei tuvastatud. Lennuki pardal oli 11 tonni kütust, millest oleks pidanud piisama. Lennuk ei olnud ka ülekoormatud.
Lennu kulg muuda
1. jaanuaril 2007 kell 12.55 kohaliku aja järgi startis lennuk Surabayast Juanda rahvusvahelisest lennujaamast. Lennuk pidi saabuma Sam Ratulangi lennujaama Manados kell 16.00 kohaliku aja järgi (Sulawesi aeg on Jaava ajast tund aega ees).
Lennuki pardal oli registreerimise andmetel 96 reisijat (93 Indoneesia ja 3 USA kodanikku (üks perekond); 85 täiskasvanut ja 11 last, sealhulgas 4 väikelast), ja 6 meeskonnaliiget.
Lend kulges normaalselt, kuni lennuk kadus lennujuhtimisradari ekraanilt Sulawesi lõunaosas Makassari kohal. Ühest lennukist olevat seda lennukit nähtud Mamuju metsa kohal Sulawesi kohal. Viimane ühendus lennukiga oli kell 14.53 (Sulawesi aeg on Jaava ajast üks tund ees), maailmaaja järgi kell 6.53. Kontakt kadus kell 15.07. Lennuki viimased teadaolevad majakakoordinaadid olid 3°13'92"S, 119°9'17"E (need määras Singapuri tehiskaaslane raadio teel). Lennuki kõrgus oli radari andmetel umbes 11 km.
Ilm oli tormine. Indoneesia Meteoroloogia- ja Geofüüsikainstituudi andmetel oli pilvepaksus kuni 9000 m ja tuule kiirus umbes 55 km/h. Piloot sai hoiatuse halva ilma kohta ning Eddy Suyanto sõnul muutis lennuk Makassari linna lähedal kurssi ning pöördus läände. Makassari väina kohal tormi käes muutis lennuk uuesti kurssi ning pöördus itta maa poole.
Viimasel jutuajamisel lennujuhtidega teatas piloot vastutuulest ning küsis turvalisi koordinaate.
Hoolimata esialgsetest teadetest piloot hädasignaale ei saatnud. Lennuk saatis korraga kaks hädamajaka signaali, millest üks aktiveerub automaatselt vee- ja teine maakokkupõrke korral. Ühe püüdis kinni Indoneesia lennuväebaas ja teise Singapuri tehiskaaslane. Radarite järgi oli õnnetuskohaks ühe signaali järgi paik merel Majene lähedal ja teise järgi maal Tana Torajas Rantepaos. Nende majakate signaale hiljem enam ei registreeritud.
4. jaanuaril teatati, et Manado lennujaamas on 1. jaanuaril püütud kinni signaal lennukilt Nuangani rannaküla kohalt Bolaang Mongondow'st (110 km Manadost edelas).
Lennuki otsingud muuda
Esialgsed väärteated muuda
Algul teatati, et lennuk on leitud Sulawesi mägipiirkonnast. Indoneesia õhujõudude lennuk viis kohale sadu otsijaid ja päästjaid. Makassari Hasanuddini lennuväebaasi ülem esimene lennuväemarssal Eddy Suyanto kordas teadet kohalikus raadiojaamas: "Lennuk on rusudes. Me saadame kohale meeskonnad. Lennuk leiti mägedes umbes 20 km kaugusel Polewali linnast. Ilm on selge." Teatati ka, et 12 inimest on ellu jäänud ja 90 on hukkunud. Otsimis- ja päästemeeskonnad viidi teatatud kohale. Nad kõndisid tundide kaupa tihedas vihmasajus läbi libeda metsa, kuid ei leidnud arvatavast õnnetuspaigast, mis oli raskesti ligipääsetav, lennuki rususid. 2. jaanuaril teatas Indoneesia transpordiminister Hatta Radjasa, et lennukit pole leitud ning vastupidised teated põhinesid vääradel kuulujuttudel, mis pärinevad külaelanikelt. Marssal Eddy Suyanto ütles: "Kohta ei ole leitud. Me palume vabandust, et teatatud uudised ei olnud õiged."
Spekulatsioonid muuda
Lennundusekspert Dudi Sudibyo teatas 3. jaanuaril, et ilm ei olnud nii halb, et see oleks võinud õnnetuse põhjustada. Ta väitis, et hoolimata ilmajaama ennustusest tegelikult vihma ainult tibutas, nähtavus oli 5,7 km ja tuule kiirus oli 8 km/h. Need andmed puudutasid kõrgust 3 km, lennuk aga oli 10 km kõrgusel, kus päike pidi paistma.
Et lennuki jälgi ei olnud 3. jaanuarini ei Polewali Mandari kõrgustikul ega Tana Torajas leitud, oletas Bandungi Tehnoloogiainstituudi lennundusekspert Hisar M. Pasaribu, et lennuk võis plahvatada õhus. See võis põhjustada hädasignaali, mille Singapuri radar kinni püüdis. Plahvatuse võis põhjustada lennuki langemine 10 km kõrguselt 3 km kõrgusele.
Telemaatikaekspert Roy Suryo arvates võib eri paikadest tulnud hädasignaalide põhjal oletada, et lennuk plahvatas õhus ning osa tükke langes maale, osa merre.
USA lennunduseksperdi Patrick Smithi arvates pidi õnnetus toimuma väga kiiresti. Põhjuseks võis olla metalli väsimus või plahvatus pardal. Ta märkis, et sellistel puhkudel pole meeskonnal appikutseks aega. Majakasignaalide puudumise põhjuseks pidas ta nende riket või lennuki vajumist veealusesse vakku.
Jätkuvad otsingud muuda
2. jaanuari õhtul pimeduse saabudes peatati otsingud hommikuni. 3. jaanuaril hakati lennukit otsima ka merest. Jätkusid otsingud maa peal ja õhus. Otsingud keskendusid hädasignaalide andmete põhjal Majene ja Mamuju lähedale merele ning sisemaale. Otsingutes osales juba 2000 inimest. Õhuotsingutes osalesid muuhulgas alates 2. jaanuarist sõjaväe vaatluslennuk Boeing 737-200 ning üks mereväelennuk GAF Nomad, alates kolmapäeva õhtust kaks Singapuri õhujõudude infrapunaseadmetega lennukit Fokker-50 (Singapuri ettepanekul Indoneesia juhtimisel). Samuti osalesid kümned kopterid. Appi tulid ka Indoneesia sonaritega sõjalaevad ja -lennukid. Otsingud kulgesid tihedas ja vihmas ja tugeva tuule käes. Neid koordineeriti Makassarist. Üks lennuk tegi halva ilma tõttu hädamaandumise.
4. jaanuaril jätkusid otsingud õhus, merel ja džunglis. Üks naine teatas, et on lennukit näinud. Seda otsiti maa peal ja õhust. Halva ilma tõttu tegi üks otsingutes osalenud kopter hädamaandumise. USA aitas otsinguid satelliidipiltidega.
5. jaanuaril Otsinguid laiendati. Sõjavägi, politsei, külaelanikud ja vabatahtlikud jätkasid otsinguid džungliga kaetud mägedes Majene lähedal. Samuti jätkati otsinguid ranna lähedal merel väikestelt paatidelt. Et aga Manado Sam Ratulangi lennujaam teatas, et esmaspäeval on saadud signaal lennukilt, keskendusid otsingud Namado lähedale sisemaale.
6. jaanuaril ütles asepresident Yusuf Kallo Sulawesil päästjatele, et otsinguid jätkatakse, kuni lennuk leitakse, ning et otsinguid tuleb intensiivistada. Selleks saadetakse appi neli või vajaduse korral kuus kopterit. Õhuotsingud keskendusid 500 km laiusele rannaäärsele ribale Palu linna ja Makassari linna äärse rannajoone ääres.
Võimud on otsingutesse kaasanud ka šamaane. Majene lähedal ohverdasid kohalikud elanikud pühvli.
Võimaliku vraki avastamine muuda
8. jaanuaril avastati Indoneesia laeva Fatahillah sonari abil kolmes kohas suured metallobjektid merepõhjas 3...6 km kaugusel Sulawesi läänerannikul asuvast Mamuju linnast (sellest kohast otsiti seetõttu, et kohalik kalur oli näinud seal madalal ebastabiilselt lendavat lennukit, mis pärast pauku kadus silmist). Varustuse piiratud võimaluste tõttu polnud selge, millega on tegemist. 9. jaanuari ööl saabus kohale USA mereväe laev USNS Mary Sears, millel oli parem varustus. 9. jaanuaril saadeti piirkonnast aerofotosid tegema 5-liikmelise meeskonnaga Kanada reaktiivlennuk. 11. jaanuaril arvas Indoneesia Mere- ja Kalandusamet, et avastatud metallesemed võivad olla hoopis nende ametkonna poolt paigaldatud veealuste hoovuste uurimise instrumendid.
Lennuki tükkide leidmine muuda
11. jaanuari hommikul teatas kalur, et on leidnud oma võrgust Makassari väinast Sulawesi Pare-pare sadamast 300 m kaugusel Boeing 737-400 saba meetrise läbimõõduga tüki (parempoolse horisontaalse sabastabilisaatori), millel olev seerianumber langeb kokku kadunud lennuki omaga. Lähedusest leiti ka lühikeste tumedate juustega, roheliste särkide ja pruunide pükstega kolmekümnendates aastates aasia naise surnukeha, kuid tegu ei olnud reisijaga. Lähedusest leiti veel üheksa lennukilt pärit eset, kaks stjuardessiistet, sealhulgas reisijaistme osa, millel oli kirjutatud "Kinnitage turvavöö", päästeveste, kandik, 20...25 cm pikkusi kere kilde (kaheksa alumiiniumi- ja kiutükki), rehvi osa, isikutunnistus, valgustusrakett ja peatugi.
Juurdlus muuda
Indoneesia president Susilo Bambang Yudhoyono käskis 2. jaanuaril alustada täielikku juurdlust, et selgitada välja lennuki kadumise põhjus, sealhulgas võimaliku õnnetuse põhjus. Juurdlus peab ka välja selgitama, kas lennuk oli lennukõlbulik ning kas kõik nõutavad protseduurid olid täidetud. Juurdlusel, mida viib läbi Indoneesia Rahvuslik Transpordi Komitee, osaleb kuueliikmeline USA meeskond, kuhu kuuluvad Riikliku Transpordiohutuse Komisjoni (National Transportation Safety Board), Lennuameti (Federal Aviation Administration), Boeingu ja General Electricu esindajad. Nad saabusid Sulawesile 6. jaanuaril.
Avalikkuse reaktsioon muuda
Transpordiohtuse ja tarbijakaitse survegrupid Indoneesias on nõudnud rangemaid lennundusseadusi, viidates sellele, et hoolimata lennuõnnetuste arvu kasvust pärast lennunduse vabakslaskmist 1990ndatel ei ole ühtki lennukompaniid ohutuseeskirjade rikkumise eest vastutusele võetud.
Tarbijakaitsjad valmistavad ette kaht tsiviilhagi Adam Airi vastu, väites, et kompanii on odavust taotledes ohutuse tagaplaanile jätnud.
Välislingid muuda
- National Transportation Safety Committee (Komite Nasional Keselamatan Transportasi)
- Andmed lennuki kohta
- Kadumaläinud lennuki fotod
- Foto sabastabilisaatori leitud osast
- CNN-i alternatiivne kaart lennumarsruudist
