Adam Afzelius
Adam Afzelius (8. oktoober 1750 Larv, Västergötland – 20. jaanuar 1837 Uppsala) oli rootsi loodusteadlane, kes on tuntud eeskätt botaanikuna.
Ta oli Karl Linné viimane õpilane.
Ta tegutses Uppsala ülikoolis alates 1777 idamaade keelte õppejõuna ja alates 1785 botaanika demonstraatorina[1]. Aastatel 1792–1794 viibis ta uurimisreisil Sierra Leones[1]. . Alates 1796 oli ta saatkonna sekretär Londonis[1]. 19. aprillil 1798 valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Pärast tagasipöördumist Rootsi võttis ta jälle tagasi oma töökoha botaanika demonstraatorina Uppsalas[1]. 1802 valiti ta Zoofütoliitilise Ühingu presidendiks – hiljem nimetati see ümber Linné Instituudiks. 1812 sai ta Uppsala ülikooli materia medica professoriks[1].
Lisaks paljudele bioloogiaalastele teostele avaldas ta 1823 Carl von Linné eluloo.
Tema nimelühend taimenimedes on Afzel.
Tema järgi on nime saanud taimeperekond afseelia (Afzelia)[2]. Heinrich Wilhelm Schott nimetas tema järgi võhalise taime Anubias afzelli.
Tunnustus muuda
- 1793 – valiti ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1798 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Isiklikku muuda
Keemik Johan Afzelius oli tema vend. Teine vend Pehr von Afzelius (1760–1843) sai 1801 Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks ja sai oma nimesse sõna "von" siis, kui ta aadlikuks tõsteti.