Adalbert Hugo Willigerode
Adalbert Hugo Willigerode (2. veebruar 1816 Tallinn – 28. august 1893 Tartu) oli baltisaksa päritolu Eesti vaimulik, kirjanik ja laulupeotegelane.
Ta lõpetas aastatel 1833–1835 Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Astus aastal 1837 Tartu Ülikooli, õppis algul keeleteadust, kuid hiljem usuteadust. ülikooli lõpetas aastal 1841.
Willigerode oli aastatel 1842–1848 Kaarma Peeter-Pauli koguduse õpetaja. Aastatel 1848–1857 oli ta Karula koguduse õpetaja ja 1857–1885 Tartu Maarja koguduse õpetaja. Ühtlasi oli ta aastatel 1853–1867 Võru praostkonna praost ja aastateil 1866–1872 Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistooriumi assessor ning 1857–1872 konsistooriumi volinik vaimuliku tsensuuri asjus ja nimetati aastal 1869 konsistooriuminõunikuks. Aastal 1892 andis Tartu Ülikool talle tema 50 aasta ametijuubeli puhul dr. theol. h. c. astme (Tartu Ülikooli audoktor).[1]
Tundes huvi laulu vastu, arendas ta edasi Hermann Johann Friedrich Harteni asutatud (oli üks esimestest laulukooridest Eestis) laulukoori tegevust. Ta oli aastal 1869 I eesti laulupeo toimkonna juhataja, aastal 1879 peetud II laulupeo toimkonna abijuhataja ja on loonud hulga laule.
Kui 1850. aastate keskpaiku trükikodade omanikud Born Pärnus ja Laakmann Tartus olid Venemaa keskvõimult saanud loa eestikeelse ajalehe väljaandmiseks, hakkas Willigerode Laakmanni väljaantava Tallorahva Postimehe toimetajaks. Lehe, mille esimene number ilmus 5. juulil 1857 ümber oli koondunud üle 30 kaastöölise, peamiselt kirikuõpetajad, kuid ei sisult ega keelelt ei suutnud Johann Voldemar Jannseni Perno Postimehega konkureerida. Juulis 1858 loobus Willigerode Tallorahva Postimehe toimetamisest. Eelnimetatud ajalehe toimetajana jätkasid Äksi Andrease koguduse pastor Georg Theol ja Vändra Martini koguduse pastor Carl Eduard Anton Körber, kelle ajal ajaleht 1859 lõpus seisma jäi. Nii ajalehe toimetajana kui ka muus avalikus tegevuses esines Willigerode traditsiooniliste balti-saksa positsioonide kindla kaitsjana, suhtudes eitavalt ärkamisaja vabameelsemaisse vooludesse.
Saksa keeles on Willigerode avaldanud rea artikleid Ulmanni Mitteilungen'ites ja ajakirjas "Dorpater Zeitschr. f. Theologie u. Kirche". Eesti keeles on tema sulest ilmunud: "Karrometsa Ado kõned ma-rahvale, I-II" (anon., Tartu 1852), "Önsa Latteruse väikenne Katekismus" (anon., ibid., 1861), "Meie omma laulu, I-II" (anon., ibid., 1865–1866), "Laulo-salgakenne. Korilaulud..., I-II" (nootidega, ibid., 1870–1872), "Kätkist hauani. Vaimulikud kodulaulud" (ibid. 1893), "Tartu linna Maria kirriko kogudus" (anon., ibid., 1867), "Tartu Maria Ew. usu kog. kirik 1892.a. 12.Jaan." (ibid. 1891).[2]
Isiklikku muuda
Tema isa Johann Conrad Philipp Willigerode oli Tallinna Kubermangugümnaasiumis ülemõpetaja. Tema poeg Paul Gerhard Adalbert Willigerode oli Kolga-Jaani, Tõstamaa ja Tartu Maarja koguduste pastor ning aastatel 1914–1919 Moskva konsistooriumisuperinendent ja asepresident. Pojapoeg Adalbert Hugo Willigerode (jun) oli alguses Moskvas ja Volgamaal, hiljem (1923–1939) Jämaja koguduse pastor.[3] Tema väimees Georg Karl Christian Hoffmeister oli Narva Johannese koguduse õpetaja.
Tema vanavanavanaisa oli Kambja köster Ignatsi Jaak.[4][5]
Viited muuda
- ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
- ↑ Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926-1929
- ↑ Erik Amburger "Die Pastoren der evangelischen Kirchen Rußlands" vom Ende des 16. Jahrhunderts bis 1937 Ein biographisches Lexikon Institut Nordostdeutsches Kulturwerk Martin Luther Verlag 1998
- ↑ Vahtre, Sulev. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Tallinn, 1997.
- ↑ Piir, Ilje. Ignat(s)i Jaagu elukäik. – Forseliuse sõnumid 1. Tartu, 1995. Lk 3-10.