Aberdiini-anguse veis
Aberdiini-anguse veis on veisetõug. Sellest tõust veiseid kasvatatakse tavaliselt lihaveistena loomaliha saamiseks. Nad on aretatud Šotimaa Aberdeeni krahvkonna ja Anguse krahvkonna veistest.
Ajalugu muuda
Aberdiin-anguse tõug aretati 19. sajandi alguses Põhja-Šotimaal Aberdeenshire'i ja Anguse maakonnast pärit kohalikust tõust (musta värvi ja sarvedeta). Tõu aretas Hugh Watson, kes valis oma karja vaid parimaid musta värvi ja nudisid (sarvedeta) isendeid.[1] Umbes 50 aastaga arenes tõug üheks levinumaks lihaveisetõuks kogu maailmas. Kiire arengu üheks põhjuseks võib pidada 1878. aastal Pariisis maailmanäitusel saavutatud esikohta.[2]
Välimus muuda
Aberdiin-anguse tõugu veised on keskmise suurusega, pika kerega, sarvedeta, lihaselised ja suhteliselt kõrged loomad. Veiseid kasutatakse palju ristamisel, et liha kvaliteeti ja ammlehmade piimakust parandada. Neid kasutatakse ka geeni doonoritena, et saada sarvedeta isendeid, kuna nudi geen antakse edasi domineeriva tunnusena.[3] Loomad on suhteliselt kerge poegimisega, neil on head emaomadused ja viljakustunnused. Aberdiin-angus on tuntud ka lihakeha parandajana. Loomad on värvuselt mustad, kuid esineb ka punast, ning udara piirkonnas võib esineda valget värvust.[4] Vasikad sünnivad väiksena, nende kehakaal on 22–28 kg. Lehmvasikad kaaluvad umbes 22–25 kg ja pullvasikad 25–28 kg. Veis kasvab kiiresti ja juba kuue kuuga on loom ema piimaga toites kuni 180 kg. Kui vasikad ema piimast ilma jäävad, võivad kaaluda nad kuni 230 kg. Võttes päevas 1 kg juurde, võivad nad kolme aasta pärast kaaluda 430 kg kuni pool tonni.[5]
Veise liha muuda
Lihaskiudude vahel asuv rasv (valge rasv) muudab liha mahlaseks, pehmeks ja maitsvaks. Liha võib olla marmorjas või ka helepunase värvusega. Kõik need omadused tagavad, et aberdiin-angus on üks esimesi valikuid nii lihunike, restoranide kui ka perenaiste hulgas kogu maailmas.[2]
Kasvatamine muuda
Aberdiin-angus saab hakkama väga erinevates keskkonna ja klimaatilistes tingimustes. Veis ei vaja intensiivset söötmist, sest on väga hea karjamaa rohu tarbija ja sööda suhtes vähenõudlik. Ühe täiskasvanud veise kohta peab olema vähemalt 1 ha looduslikku karjamaad või 0,5 ha kultuurkarjamaad. Lisaks tuleb arvestada sündinud vasikate jaoks 0,2 ha karjamaad.[4]
Esimesed aberdiin-anguse veise pullid – King 95168 ja Joker 95175 – jõudsid Eestisse 1994. aastal Taanist. 2018. aasta novembri seisuga on Eestis 7428 aberdiin-anguse ammlehma.[2]
Viited muuda
- ↑ The Cattle Site (2022). "Aberdeen angus". Vaadatud 28.03.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti Lihaveisekasvataje Ühistu (2015). "Aberdiin- angus". veis.ee. Vaadatud 28.03.2023.
- ↑ Kmr Livestock Europe (2010). "Aberdeen Angus". Vaadatud 28.03.2023.
- ↑ 4,0 4,1 Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (1993). "Lihaveis". etky.ee. Vaadatud 28.03.2023.
- ↑ Grodno tribal enterprise (1959). "The Aberdeen-Angus cows. Description and characteristics of the breed". Vaadatud 28.03.2023.