1998. aasta Saksamaa parlamendivalimised
27. septembril 1998 toimusid Saksamaal parlamendivalimised Liidupäeva 14. koosseisu valimiseks.
 | |
|
| |
| Osavõtt | 82,20% |
|---|---|
|
| |
 Valimistulemused piirkonniti | |
 Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva XIV koosseis | |
Valimiste eellugu muuda
Peale taasühinemist oli Saksamaal 8 aastaga töötus tõusnud 4.2%lt 9.4%le, 1996. aastaks ületas töötute arv juba valitsuse 4 miljoni "limiidi". Osaledes Euroopa integratsioonis, pidi taasühinenud Saksamaa võitlema majanduslike ja sisemiste raskustega. Majandusraskustes süüdistati juba 16 aastat ametis olnud Helmut Kohli juhitud CDU-CSU ja FDP keskparempoolset valitsust, et nad ei olnud taasühinemist täielikult rakendanud, paljudes Ida-Saksamaa linnades toimusid töökaotuste ja sotsiaalhoolekandekulutuste kärbete-vastased meeleavaldused.
1998. aasta valimised algasid kahe põhipartei CDU-CSU ja SPD kantslerikandidaadi valimistega. Kuigi alguses levisid kuulujutud, et Kohl võib astuda tagasi ja anda ohjad üle CDU-CSU Liidupäeva fraktsioonijuhile Wolfgang Schäublele (Offenburg), teatas Kohl aprillis 1997, et kavatseb kantsleriks kandideerida ka 1998. aastal.
Valimispäeval oli CDU-CSUl enamus ainult kuues kuueteistkümnest maapäevas - Baden-Württembergis, Baieris, Berliinis, Mecklenburg-Vorpommernis, Saksis ja Tüüringis. Mecklenburg-Vorpommernis aga toimusid valimistega samal päeval ka maapäeva valimisted, kus CDU kaotas enamuse SPDle, mis moodustas uue vasakkoalitsiooni PDSiga. Kuna parlamendi ülemkoja Liidunõukogu liikmed on tavaliselt liidumaade valitsuskabinettide liikmed, oli Liidunõukogu enamus SPD-l ning CDU-CSUl oli raskusi Liidunõukogust seadusandluse läbi saamisega.
SPDl oli kaks kantslerikandidaati - Saarimaa peaminister Oskar Lafontaine ja Alam-Saksimaa peaminister Gerhard Schröder. SPD oli 1994. aastal saavutanud Alam-Saksi maapäeva valimistel absoluutenamuse, 1. märtsil 1998 toimuvatele valimiste eel teatas Schröder, et kui SPD saab vähem kui 42 protsenti häältest, siis ta loobub kantsleriks kandideerimast. Valimistel saavutas SPD 47.9% häältest ja võitis kaks kohta juurde, mispeale Lafontaine tõmbus tagasi ja mais 1998 toimunud parteikonverentsil valiti Schröder kantslerikandidaadiks.[1] 54-aastase Schröderi näol olid SPDl nüüd uus jõud, mida CDUl polnud, kui 68-aastane Kohl otsustas uuesti kandideerida. Paljud CDU liikmed kõhklesid, kas Kohl oli teinud õige otsuse.
CDU rõhutas Kohli kogemust ja reputatsiooni, üheks partei loosungiks oli "Sicherheit statt Risiko" ("Turvalisus, mitte risk"), tuginedes Kohli kogemustele ja staatusele Euroopa pikima ametiajaga valitsusjuhina.[1][2] SPD kasutas 1992.-1996. aasta USA presidendivalimistel demokraatide ja 1997. aasta Inglismaa parlamendivalimistel Labouri edukalt kasutatud taktikaid, seades oma valimispeakorteris sisse "kiired vastulöögiüksused", millesarnaseid kasutas Bill Clinton 1992. aasta USA presidendivalimistel. Kohli otsest ründamist välditi, rohkem keskenduti oma "uue keskme" sõnumile.[3]
Ka CDU-CSU traditsioonilisel koalitsioonipartneril FDP oli raskusi. Kõikides arvamusküsitlustes edestas SPD CDU-CSUd suure eduga, mistõttu oli CDU-CSU valijatel veel vähem stiimulit FDPd valida. FDPl oli ka raskusi kindla valimisplatvormi esitlemisega. Ka rohelistel oli raskusi, juba loomisest peale olid eksisteerinud parteisisesed vastuolud vasakpoolsemate fundamentalistide ("Fundis") ja mõõdukamate pragmatistide ("Realos") vahel.
Töötus oli valimiste tähtsaim teema. CDU-CSU ja SPD mõlemad süüdistasid kõrgeid tööjõukulusid, kõrgeid makse ja kõrgeid sotsiaalhoolekandekulusid, Schröder kutsus Kohli tihti "töötuse kantsleriks". Eriti suur oli töötus endisel Ida-Saksamaal, kui riiklikult oli see 9.4%, siis Ida-Saksamaal koguni 20%, süüdistades Kohli aeglases majanduse taastumises. Kohl rääkis ka palju Euroopa integratsioonist, millele valijad tähelepanu ei pööranud, samal ajal kui Schröder seda praktiliselt ignoreeris.
Valimised muuda
Valimisõiguslikke kodanikke Saksamaal oli kokku 60 762 751. Valimas käis 49 947 087 inimest ehk 82,2% valijaskonnast.
| Partei[4] | Valimisnimekirja hääled | % | Kohad | Ühemandaadilised hääled | % | Kohad | Kokku kohti | Võrreldes eelmisega | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei | SPD | 20 181 269 | 40.93 | 86 | 21 535 893 | 43.80 | 212 | 298 | +46 |
| Kristlik-Demokraatlik Liit | CDU | 14 004 908 | 28.40 | 124 | 15 854 215 | 32.25 | 74 | 198 | -46 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | CSU | 3 324 480 | 6.74 | 9 | 3 602 472 | 7.33 | 38 | 47 | -3 |
| Rohelised | GRÜNE | 3 301 624 | 6.70 | 47 | 2 448 162 | 4.98 | 0 | 47 | -2 |
| Vaba Demokraatlik Partei | FDP | 3 080 955 | 6.25 | 43 | 1 486 433 | 3.02 | 0 | 43 | -4 |
| Demokraatliku Sotsialismi Partei | PDS | 2 515 454 | 5.10 | 32 | 2 416 781 | 4.92 | 4 | 36 | +6 |
| Vabariiklased | REP | 906 383 | 1.84 | 0 | 1 115 664 | 2.27 | 0 | 0 | 0 |
| Saksa Rahvaliit | DVU | 601 192 | 1.22 | 0 | 0 | 0 | (Uus) | ||
| Muud | 1 392 247 | 2.82 | 0 | 706 960 | 1.43 | 0 | 0 | ||
| Kokku kehtivaid sedeleid | 49 308 512 | 100 | 341 | 49 166 580 | 100 | 328 | 669 | -3 | |
| Kehtetuid sedeleid | 638 575 | 1.28 | 780 507 | 1.56 | |||||
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Kokku | SPD | CDU/CSU | PDS |
|---|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 37 | 11 | 26 | |
| Baieri | 45 | 7 | 38 | |
| Berliin | 13 | 9 | 4 | |
| Brandenburg | 12 | 12 | ||
| Bremen | 3 | 3 | ||
| Hamburg | 7 | 7 | ||
| Hessen | 22 | 18 | 4 | |
| Mecklenburg-Vorpommern | 9 | 7 | 2 | |
| Alam-Saksi | 31 | 27 | 4 | |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 71 | 53 | 18 | |
| Reinimaa-Pfalz | 16 | 10 | 6 | |
| Saarimaa | 5 | 5 | ||
| Saksi | 21 | 8 | 13 | |
| Saksi-Anhalti | 13 | 13 | ||
| Schleswig-Holstein | 11 | 11 | ||
| Tüüring | 12 | 11 | 1 | |
| Kokku | 328 | 212 | 112 | 4 |
| Liidumaa | Kokku | CDU/CSU | SPD | B90/G | FDP | PDS |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 41 | 6 | 19 | 8 | 7 | 1 |
| Baieri | 48 | 9 | 27 | 6 | 5 | 1 |
| Berliin | 12 | 7 | 1 | 3 | 1 | |
| Brandenburg | 11 | 5 | 1 | 1 | 4 | |
| Bremen | 2 | 1 | 1 | |||
| Hamburg | 6 | 4 | 1 | 1 | ||
| Hessen | 25 | 13 | 3 | 4 | 4 | 1 |
| Mecklenburg-Vorpommern | 6 | 2 | 4 | |||
| Alam-Saksi | 37 | 20 | 8 | 4 | 4 | 1 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 77 | 34 | 19 | 11 | 11 | 2 |
| Reinimaa-Pfalz | 18 | 8 | 5 | 2 | 3 | |
| Saarimaa | 3 | 3 | ||||
| Saksi | 16 | 4 | 2 | 2 | 8 | |
| Saksi-Anhalti | 13 | 6 | 1 | 1 | 5 | |
| Schleswig-Holstein | 13 | 9 | 2 | 2 | ||
| Tüüring | 13 | 6 | 1 | 1 | 5 | |
| Kokku | 341 | 133 | 86 | 47 | 43 | 32 |
Valimiste tagajärjed muuda
Valimiskampaania lõpu poole oli arvamusküsitlustes CDU-CSU-FDP koalitsiooni ning SPD-roheliste koalitsiooni vahel viik. Valimistulemused rääkisid aga teisiti.
16 aastat võimul olnud CDU-CSU-FDP koalitsioon kaotas enamuse, võites vaid 288 kohta, kuid SPD ja rohelised kokku 345, saavutades seega 20-kohalise enamuse. SPD parandas oma tulemust 4.5 protsendi võrra. CDU-CSU kaotas 1994. aastaga võrreldes 6.2% häältest ja kokku 109 ühemandaadilist kohta SPDle. Samas päästis CDU-CSU hullemast segasüsteemi osana kasutatud proportsionaalne süsteem, nii et kokku kaotasid nad vaid 49 kohta. Siiski oli see partei halvimaks tulemuseks peale esimesi valimisi 1949. aastal. Samas kaotas nende koalitsioonipartner FDP vaid 4 kohta.
SPD võitis kõik ühemandaadilised kohad kuuel liidumaal - Brandenburgis, Bremenis, Hamburgis, Saarimaal, Saksi-Anhaltis ja ainsat korda Schleswig-Holsteinis. Kohl kaotas isegi oma koduses valimisringkonnas (Ludwigshafen), kuid pääses siiski Liidupäeva parteinimekirja kaudu. Ta polnud seda võitnud ka kantslerina 1983. ja 1987. aasta valimistel.
Valimiste tulemusena moodustati uus SPD ja roheliste koalitsioon, kantsleriks Gerhard Schröder (SPD) ning asekantsleriks ja välisministriks Joschka Fischer (Rohelised). Esmakordselt pääsesid rohelised riiklikul tasandil valitsusse, lisaks oli tegemist Saksamaa teise maailmasõja järgse esimese puhtalt vasakpoolse valitsusega (varem, 1969-1982 oli SPD juhtinud rohkem tsentrislikumat valitsust FDPga.)
Kohl astus peale kaotust tagasi CDU parteijuhi kohalt, sama tegi ka CSU parteijuht Theodor Waigel.
Kaks parempopulistlikku parteid said rohkem kui 1% häältest, kuid lõpuks ikkagi ei ületanud valimiskünnist. Immigratsioonivastased/rahvuskonservatiivsed Vabariiklased olid 1996. aastal jäänud Baden-Württembergi maapäeva, kuid kaotasid 2% häältest. Teistes maapäevades neil edu ei olnud. Ka Saksa Rahvaliit (Deutsche Volksunion, DVU), mille tegevus oli föderaalse sisejulgeolekuagentuuri Põhiseaduskaitseameti (BfV) jälgimise all, oli 1997. aasta Hamburgi maapäeva valimistel napilt jäänud alla valimiskünnise, kuid 26. aprillil 1998 Saksi-Anhalti maapäeva valimistel võitnud juba 13 protsenti häältest.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Pulzer, Peter (juuli 1999). "The German Federal Election of 1998". West European Politics. 22 (3): 241–249.
- ↑ Christlich Demokratische Union Deutschlands (CDU) Bundesgeschäftsstelle, Hauptabteilung Öffentlichkeitsarbeit (27. september 1998). "Sicherheit statt Risiko. Für Deutschland - CDU". shp2.amsab.be (saksa). Vaadatud 15. märtsil 2023.
- ↑ Green, Simon (aprill 1999). "The 1998 German Bundestag election: The end of an era". Parliamentary Affairs. 52: 306–320.
- ↑ "Bundestag election 1998 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 13. Bundestag am 27.9.1998". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestagswahl 1998 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.