Ürgne kutse
|
See artikkel räägib Jack Londoni romaanist; teiste tähenduste kohta vaata Ürgne kutse (täpsustus) |
"Ürgne kutse" on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Jack Londoni romaan, mis avaldati esmakordselt 1903. aastal. Raamatut kiitsid nii Euroopa kui ka USA kriitikud ning see aitas Londonil saada rahvusvaheliselt tuntuks.[1]Raamatu põhjal on tehtud ka mitmeid filmiadaptsioone, millest viimane tuli välja 2020. aastal.[2]
| Ürgne kutse | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | The Call of the Wild |
| Autor | Jack London |
| Tõlkija |
Leida Loone (1932)
Leo Anvelt (1975) |
| Illustreerija | Helmut Valtman |
| Päritolumaa | Ameerika Ühendriigid |
| Keel | inglise |
| Žanr | seiklusromaan |
| Kirjastaja |
Macmillan (originaal) Noor-Eesti (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1903 (originaal) 1932 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 147 |
"Ürgne kutse" on tõlgitud üle 80 keelde ja üks kõige rohkem loetud Ameerika jutustusi ning seda on mõjutanud eri filosoofiasuunad.[3]Raamatu eestikeelne esmatõlge ilmus 1932. aastal pealkirjaga "Kui loodus kutsub". Pealkirja "Ürgne kutse" all ilmus teos esimest korda 1975. aastal.
Filosoofia muuda
Raamatust paistavad välja Charles Darwini, Herbert Spenceri, Karl Marxi ja Friedrich Nietzsche filosoofia mõjutused, eriti Darwini evolutsiooniteooria ja tugevaima ellujäämise põhimõte.[4]See kajastub ka raamatu süžees, peategelase Bucki pidevas võitluses ellujäämise nimel ning tema võimekuses kohaneda põhja karmide oludega. Samuti on rõhk pandud Bucki tegelase ülesehitusel tema päritud omadustele.[5]
Naturalismile omaselt on raamat ilustusteta ning Bucki muundumine pehmest koduloomast looduses karastunud hundikarja juhiks ei toimu tema vabast tahtest, vaid on välismõjude tulemus. Londoni loodud maailmas ei ole ruumi nõrkadele ning Bucki ümbritsevad karmid olud sundisid teda nendega kiiresti kohanema.[4] Selle kohanemise tulemusena saab Buckist teatav lihtsustatud koeralik versioon Nietzche Übermensch’i ideest, kuna terve raamatu vältel näitab ta, kuidas ta on kiirem, osavam ja targem. Raamatu lõpuks hundikarja juhiks saamine on otseselt nende omaduste tulemus. Fakt, et ta ei kohku tagasi ka inimesi jahtimast, tõstab ta ka inimarusaama järgi teistest kõrgemale.[4]
Süžee[6] muuda
Raamat jutustab loo Buckist, noorest koerast, kes on Bernhardiini ja šoti lambakoera segu. Buck kuulus kohalikule kohtunikule ning nautis mugavat elu, valvates tema maavalduste üle Santa Claras. Ta nautis elu pere lemmikloomana, kes ei tundnud puudust millestki, ja pidas ennast pea kuninglikuks.
Samal ajal on aga hakanud Alaskal suur kullapalavik ning tugevad ja vastupidavad kelgukoerad on hinnas. Üks Milleri aednikest, Manuel kasutab ära juhust, et teha tasa oma hasartmängu võlad ja müüb peremehe teadmata Bucki maha. Buck oli hästi kasvatatud ja ei mõistnud vastu hakata enne, kui tema jalutusrihm võõra kätte anti.
Esimene urin märkis ka Bucki metsistumise teekonna algust. Bucki kelgukoeraks treenimiseks pandi ta puuri ning saadeti põhja. Teekonna jooksul ei antud talle ei süüa ega juua ning lõpuks jõudis ta "punases kampsunis mehe" juurde, nagu Buck teda hiljem ise nimetas. Vihast, alandusest ja veepuudusest pöörasena tormas Buck talle kallale ning mees andis talle esimese õppetunni kihva ja malaka seaduse kohta. Mees peksis koera, kuni too tundis end võidetuna, lõpetas ründamise ja alistus mehele. Peale seda vaatleb Buck nädalate viisi, kuidas saabuvad uued koerad ja kaotavad samamoodi nagu tema. See kinnistab Bucki arvamust, et ei saa inimese vastu, kelle käes on malakas.
Bucki ostavad lõpuks kelgukoeraks Kanada valitsuse teenistusse kaks prantsuse kanadalast, François ja Perrault,. Buck peab õppima teistelt koertelt karmi põhja seadusi ja ellujäämisnippe. Seejuures leiab ta endale rivaali karja juhtkoera Spitzi näol, kelle ta lõpuks ka tapab üks ühele võitluses ja tõuseb ise juhikohale.
Peale Yukoni raja rekordajaga läbimist müüakse kelgukoerad postiteenistusele. Sellest saab ka Bucki üks kõige raskemaid katsumusi. Pikema puhkuseta läbitud distants on pikk ning postikelgud rasked. Samal ajal on Buckis aga hakanud tärkama iidsed mälestused oma eelkäijast, keda ta näeb istumas tule ääres lühikesejalgse karvase mehega.
Lõpuks on koerad nii üle töötatud ja väsinud, et nad müüakse lõunast tulnudkolmeliikmelisele perekonnale. Perekonda kuuluvad Mercedes, tema abikaasa Charles ja Mercedese vend Hal. Üsna kiiresti selgu,b et kõigil neil puuduvad igasugused oskused vajalikud põhjas ellu jäämiseks. Sellele vaatamata otsustavad nad oma õnne proovida. Pidevalt näägeldes, vaieldes ja alguses koeri üle toites ning hiljem toidu puudusel näljutades jõutakse kuidagimoodi jäärajani, kus kohatakse John Thorntoni.
Buck tunnetab instinkti ajel jää nõrkust ning keeldub teele asumast ka vaatamata jõhkrale piitsutamisele. Thorntonil saab lõpuks küllalt oskamatute rändurite toorutsemisest ning ta päästab Bucki rakmetest lahti ja laseb ülejäänud grupil oma teed jätkata. Nad vajuvad üsna pea läbi jää ning upuvad.
Thornton hoolitseb Bucki eest ning Buckil tekib tema vastu isegi suurem kiindumus, kui tal oli kohtunik Milleri vastu. Ta seab mitmel korral ohtu oma elu, et päästa Thornton. Samuti kogub ta oma vägitegudega kuulsust üle Alaska. Tema vahvuses kaheldes korraldatakse kihlvedu, mille võitmiseks peab Buck kohalt liigutama 1000-naelase raskusega kelgu ja vedama seda 100 jardi. Thorntoni innustusel saab ta sellega ka hakkama.
Kihlveost saadud rahaga saab Thornton koos oma kaaskonnaga minna taas põhja metsadesse kulda otsima. Buck aga tunneb järjest enam looduse ürgset kutset. Ta teeb korra tutvust üksiku hundiga. Hiljem jätab ta Thorntoni seltskonna maha, et jahtida võimast põtra. Ta naaseb laagrisse, kus indiaanlased on kogu seltskonna tapnud. Sellest raevununa ründab ta indiaanlasi ja tapab neist mõned, enne kui taandub metsa. Peale viimase lõa katkemist on ta vaba ja järgib ürgset kutset.
Metsas ajab hundikari ta nurka ja peale nende rünnakute tagasitõrjumist võetakse ta omaks. Ajapikku tõuseb ta karja juhiks. Iga aasta naaseb Buck üksi Thorntoni viimsesse puhkepaika et teda leinata. Kohalike indiaanlaste seas levib legend kummituslikust koerast ja kohalikud hundid on kasvult muutunud suuremaks ja kogukamaks.
Viited muuda
- ↑ Binford, Paul (2005). "American Literary Naturalism: A Passage to Modernity" (PDF). Lk 171–185. Vaadatud 18. Aprill 2024.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ "IMDB". IMDB. Vaadatud 9. aprill 2024.
- ↑ Nuernberg, Susan M.; Dyer, Daniel; Tavernier-Courbin, Jacqueline (1996-09). ""Give Us Howling and Naked Savagery": Jack London and "The Call of the Wild"". The English Journal. 85 (5): 98. DOI:10.2307/820729.
{{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|kuupäev=(juhend) - ↑ 4,0 4,1 4,2 Zhang, Xiaofen (15. mai 2010). "Naturalism Presented in The Call of the Wild" (PDF). Journal of Language Teaching and Research. 1 (3). DOI:10.4304/jltr.1.3.278-281. ISSN 1798-4769.
- ↑ Bartosch, Roman (6. november 2010). "Call of the Wild and the Ethics of Narrative Strategies". Ecozon@: European Journal of Literature, Culture and Environment. 1 (2). DOI:10.37536/ECOZONA.2010.1.2.364. ISSN 2171-9594.
- ↑ London, Jack (2004). Call of the Wild & White Fang (inglise). Chatham, Kent: Wordsworth Editions Limited. ISBN 1853260266.